Tooted

Autori saatesõna: Järgnev valik Eesti sise- ja välispoliitilist olukorda käsitlevaid kirjutisi pärineb aastatest 1995-1999. Enamik neist on varem ilmunud eestikeelsetes perioodilistes väljaannetes Eesti Päevaleht, Rahva Hääl, Sõnumileht, Äripäev, Sirp, Kultuurileht, Looming. Olen neid pisut kohendanud ning lühendanud, mõned ka kokku liitnud, kuid vältinud tagantjärele targa parandusi. Sestap on tihtipeale mõttekas heita pilk loo lõpus seisvale kirjutamise kuupäevale. Kahjuks ei ole ma suutnud kaotada paljusid kordamisi, mis säärastes enam-vähem regulaarselt avaldatud seisukohavõttudes ning lühikommentaarides on vältimatud. Kolme-nelja-viie aasta taguseid kirjutisi üle lugedes võisin hea meelega tõdeda, et aeg ei seisa paigal ja nii mõnigi mure ning probleem, mis nõudis veel hiljuti suurt tähelepanu, on tänases Eesti riigis kaotanud toonase tähenduse ning tähtsuse. Muu hulgas püüab see valik kaardistada ning meenutada üht lühikest lõiku teel, mida oleme käimas.

Raamat koondab endasse autori uuema loomingu paremiku nii realistlikus (nn Ürgar Helbe saaga) kui ka maagilises võtmes ("Proua Merle ekstaas"). Jüri Ehlvestil on seni ilmunud neli novellikogu, tema novelle on avaldatud ka soome, läti, inglise, vene ja saksa keeles, ta on pälvinud Eesti kirjanduse aastapreemia 1996. ja Friedebert Tuglase novelliauhinna 1997. aastal.

Ja tema ees seisab korralikult ratsastatud valge hobune, ilmunud eikusagilt. Jako tõuseb, sirutab käe, puudutab – elav hobune! Ja milline sadul! Jako on juba võtnud ratsmed, juba tõstnud jala jalusesse, juba pööranud pilgu üle metsa suitsutombule, kui ta märkab, et tulnud on veel keegi – haldjas. Uskumatu, aga tõsi!

Kaevu ääres seisab, toop käes, joob, ihualasti, tüdruk … Peseb sealsamas oma valget ihu külma veega, ja jääb siis kuivama päikese kätte, sest Jako on nii lummatud, et ei taipa talle midagi ümber panna. Aga ta on aru saanud olulisimast. See haldjas on esivanemate hing. Ta on Jako abipalveid kuulda võtnud, ta on toonud hobuse. Oh, hea ratsahobune on praegu palju tarvilikum, palju kiiremini vajatav kui mõõk. “Aitäh, ema!” ütleb Jako pühalikult. “Mutter, ich?” imestab haldjas.

Romaanis pöördub Vetemaa jälle teda varemgi huvitanud teema, teaduse eetilisuse ja/või ebaeetilisuse juurde, sedapuhku nii stiililiselt kui geograafiliselt lennuka põnevusromaani vormis. Kaasaegse põnevuskirjanduse hea tava kohaselt rohkete, kuid lõpuks ootamatul viisil sõlmuvate süžeeliinide haare ulatub geenitehnoloogiast, rahvusvahelistesse infoserveritesse sisse murdmisest ja maailma võimsaimate luureteenistuste niiditõmbamisest üksiku ja üksildase inimese siseheitlusteni, mis nn inimtegurina globaalsetes afäärides üllatavalt oluliseks võivad kujuneda. Loomulikult ei puudu teosest ka eht-vetemaalikud filosoofilised kõrvalepõiked meeste ja naiste vaheliste suhete ning inimese ja "suure maailma" süsteemi igavesest konfliktist.