Tooted
“Äiatar” on minevikulise tagapõhjaga romaan, mille peategelasteks on neli naist – muinasaja neitsi, keskaegne nõid, XVII sajandi avalik naine ja viimases sõjas üksijäänu. Nende lood sulavad lõpuks üheks – ülemlauluks Naisele, kes on nagu maa, igavesti ootav ja uuenev. Pealkiri tuleneb eesti mütoloogiast ja tähendab naissoost kurivaimu.
Sisukord:
- "Neitsi"
- "Arbuja"
- "Hoor"
- "Üksik"
Romaanis avab autor lugejate meeled ka tänapäeva keerulises maailmas leiduvale headusele ja ilule. Ta osutab meie kasutamata võimalustele ning näitab, mida kõike suudavad meie mõttejõud ja kujutlusvõime.
"Ja kuidas mul siiani läinud on?" -"Üle ootuste hästi." - "Jah?" muheleb Karin. - "Nojah. Esimesest hetkest peale olete olnud tarmukas ja julge. Helistate võõrale, annate koduse aadressi, istute küsimusi esitamata autosse ja lasete end metsa sõidutada. Elukindlustuslepingut ei julgeks ma küll teiega sõlmida. (Mees naerab.) Olete riskianalüütikute õudusunenägu, aga psühholoogina pean teid tunnustama. Mõõdukas särts kombinatsioonis kuulekusega. Võib vaid ette kujutada, mida te organiseeritud kollektiivina veel korda suudate saata!"
"Igaüks meist on ju osake loodusest ja selle valitseja. Kuid et olla looduse hea valitseja ja tubli peremees, peame loodust mõistma, peame lähenema talle pieteeditundega, südamega. Ka metsale. Tuleb tunnetada metsa hinge, saada metsast elamusi. Siis tekib ka armastus metsa vastu, kogu looduse vastu."
Sisu:
- Rannar Susi – "Tõnise tööpäev"
- Rannar Susi – "Tulen ikka Su tähtede alla"
- Ao Sammelselg – "Röövlid"
- Rannar Susi – "Päevatee"
- Rannar Susi – "Jaanipäevaks"
- Saima Elgot Halliküla – "Kaev"
- Teno Rebane – "Õhtu"
- Rannar Susi – "Masin"
- Risto Hunt – "Kui kõik ära kadusid"
- Rannar Susi – "Muinasjutt sõnumitoojast"
- Peep Laanet – "Põllusse peidetud varandus"
Laulan hobuste hingest, nende elust ja tööst,
kodu-põllutöö pingest, koplis veedetud ööst.
Sulas päikeses lumi, puhus lõunapoolt tuul,
algas hobuste suvi juba kevadekuul.
Toitis rõõme ta kehas koplis haljendav mai,
õhtu saabuvas, ehas rõõmaslt hirnatas vaid.
Vili nurmedel võrsus, kasvas elamislust,
käisid adra ees kõrvu, hobud, valge ja must.
Nende astumisjälgi olid teerajad täis,
suureks kasvanud sälgki kopli rohupeal käis.
Helkis kastevees aasa lillerohune pind,
traavis tuultega kaasa seal ta kergelt kui lind.
Aeg nüüd lubas tal olla suurte hobuste seas,
sõprust nautima tulla elu meeldivas eas.
Nõnda saidki kaks hobust, selles põnevas loos,
käia kesköises udus teineteisega koos.
Teine kogu Lõuna-Eesti hõngulist vana head kodukootud jutukirjandust.
Autorid: Rannar Susi, Valdek Seliste, Enno Värv, Aavo Kahr, Teno Rebane, Anne Sepamaa.
Illustreerinud Anu Mõtshärg.
Lambakarjus Romeo armub semu Joosepiga metsa metskitsede pulmi vaatama minnes kitseneiusse ja hakkab teda kutsuma Juliaks. See ei meeldi aga teps mitte Romeo isale Oskar Moonile, endisele kolhoosiesimehele, kes päevast päeva maja ees lõõtsa tõmbab ja laulda jõurab.
"Ja Romeo kargas taastärganud rõõmupuhangus jälle jalgele ning lõi valjusti huilates tantsu lahti, samal ajal kui metskits oja äärde kõndis, et ennast värske veega kosutada. Ta ojal jõi, oli muretu ta meel, ja ta ei aimanudki, et on lõpp ta eluteel. Sest kütikuul ta tappis sama tund ja elu oli läinud, nagu näinuks ta vaid und."