Jutustus aastast 1757. “Viimase mohikaanlase” tegevus toimub Seitsmeaastase sõja ajal. Kanadas ja Põhja-Ameerikas võitlevad prantslased ja inglased ülemvõimu pärast. Mitmed indiaanlaste hõimud, keda meelitatakse kingituste ja valede lubadustega, teenivad taplustes mõlema vastaspoole sõnakuulelike käsilastena. Tšingatšguk, Unkas ja Nahksukk kohtuvad keset kõnnumaad kahe naisega, kelle nende indiaanlasest teejuht, salakaval huroon Magua on meelega ära eksitanud, ja satuvad nii ajalooliste sündmuste keerisesse.

«Mürina ja kärinaga vuhises seikluste metsik ajujaht pika Löveni järve ümber. Selle kõminat kuuldus kaugele. Mets vajus looka ja langes, kõik laastavad jõud pääsesid valla.» Nii iseloomustab autor, rootsi kirjanik, Nobeli laureaat Selma Lagerlöf ise oma kauni kodukoha Värmlandi aadliseltskonna ohjeldamatut elu, mis on tema värviküllase esikromaani «Gösta Berlingi saaga» (1891) aineks. Sellel saagalikult sümboolsel taustal kerkivad raamatu lehekülgedelt kaksteist Ekeby kavaleri, saja seikluse rüütlit, kes loevad endale häbiks teha midagi tarka või mõistlikku. Gõsta Berling, parim nende hulgast, kavaleride kavaler ja poeet, kes on läbi elanud rohkem poeeme, kui teised neid kirjutada on jõudnud; Marianne Sinclaire, Anna Stjärnhök, krahvinna Elisabet Dohna ja teised säravad naised, kes on nii kaunid ja hellad nagu ema silmad, kui ta vaatab alla oma lapsele; julm mõisaomanik Sintram, see muretu rõõmu kuri südametunnistus – kogu see hääbunud ühiskonna ilmekate esindajate kirev galerii.Vähe on maailmakirjanduses teoseid, kus muistendimaailm nii tihedalt põimub tõsieluga. Realistlikud pisiepisoodid ja saagalik müstika liituvad harmooniliseks tervikuks üldise romantilise põhitooniga. Südamlik, siiralt elamuslik lähenemine kujutatavale olustikule, mis annab teosele mõnevõrra eleegilise varjundi, muudab raamatu tõeliseks luigelauluks mineviku rüppe vajunud ühiskonnale.

Oli tõesti viimane aeg taanduda, sest umbes saja meetri kaugusel asuvast metsast, mis varjas meie eest parempoolset silmapiiri, ilmus nähtavale vibude ja lingudega relvastatud pärismaalast. Paadini oli oma kakskümmend meetrit. Metslased ei lähenenud küll joostes, kuid ilmselt äärmiselt vaenulike kavatsustega, mida nad ka igati väljendasid. Ümberringi sadas kive ja nooli. 2., trükkVariantpealkiri: 20 000 ljööd vee allOriginaali pealkiri: Vingt mille lieues sous les mers

Romaanis on põimunud kolme orvuks jäänud lapse elukäigud. Etioopia poisi Solomoni ning üksteisest lahutatud Indiast pärit õdede Muna ja Sita lapsepõlv ning elud kulgevad 1970. aastatel omasoodu Addis Abebas, Bombays, Barcelonas ja Kuubal. Täiskasvanutena ristuvad nende teed aga Barcelonas. Mitmete lähimineviku sündmuste taustal hargnevad, tõsielust inspireeritud lood võiksid olla hääletoruks tuhandetele sarnastele. Realistlikud olukirjeldused avavad lugejale maakera eri paigus valitseva lohutu reaalsuse ja ühtlasi tohutu kultuurilise mitmekesisuse. See on jutustus, mis kompab sotsiaalseid ja kultuuripiire; lugu vastupanust, visadusest, unistustest - sellest, mis inimesi ühendab.