Tooted

August Gailiti (1891-1960) romantilises tonaalsuses romaani tegevustik hargneb muust maailmast eraldatud hülgeküttide ja kalurite saarel eelmise sajandi algupoolel. Tegelaste lembetunnete ja elusaatuse eritlusele on taustaks saarerahva alalhoidlikud tavad ning karm olelusvõitlus.

August Gailiti (1891-1960) kodumaal kirjutatud, kuid 1945 emigratsioonis ilmunud romaanis on sõlmküsimuseks elu ja kunsti vahekord. Rahva elu ja saatuse seos kunstiloomingu sügavamate juurtega avaldub Anu ja Joosep Maarva, Taavet Rabaraua ja Kaie Skalle kaudu.

Maailmas pääseb valla tundmatu viirus, mis hävitab ainult mehi ning näiliselt stabiilne, mõistlik ja tasakaalukas inimkond seisab silmitsi hävinguga. Viimati 1924. aastal ilmunud Gailiti üks räägitumaid ning mõjuvamaid romaane, mille visioonid inimühiskonna ja -olemuse reaktsioonist katastroofilistele sündmustele viimaste nädalate sündmuste taustal hoopis uue tähenduse võivad omandada.

Autor ütleb küll, et romaan novellides, kuid ta ei ole romaan ega novellikogu. Žanrilt hoopis isevärki nähtus eesti kirjanduses. Ei ka läbinisti realistlik ega ainuüksi fantastiline pildistik, küll aga traagilised, koomilised ja tragikoomilised realistlikud pildid mingis fantastilises miljöös, kusjuures need lood on omavahel seotud ainult peategelase Nipernaadi isikuga, kes, lõpetanud seiklused ühes paigas, tõuseb nagu õhku ja maandub teises kohas, et seal jälle otsast peale hakata. Seejuures on Tooma peergüntlik fantaseerimis- ning luiskamisvõime lausa hämmastav. Lugejal jääb valida, kas nautida esijoones teose kauneid loodusekirjeldusi ja meisterlikku stiili või liigutavaid pilte töötava inimese elust või Nipernaadi (resp. autori) peaaegu kosmoslikku fantaasialendu.

Parvepoiss Toomas Nipernaadi Pärlipüüdja Valged ööd Päev Terikeste külas Kaks svidrilindu-paabukest Seeba kuninganna Autor ütleb küll, et romaan novellides, kuid ta ei ole romaan ega novellikogu. Žanrilt hoopis isevärki nähtus eesti kirjanduses. Ei ka läbinisti realistlik ega ainuüksi fantastiline pildistik, küll aga traagilised, koomilised ja tragikoomilised realistlikud pildid mingis fantastilises miljöös, kusjuures need lood on omavahel seotud ainult peategelase Nipernaadi isikuga, kes, lõpetanud seiklused ühes paigas, tõuseb nagu õhku ja maandub teises kohas, et seal jälle otsast peale hakata. Seejuures on Tooma peergüntlik fantaseerimis- ning luiskamisvõime lausa hämmastav. Lugejal jääb valida, kas nautida esijoones teose kauneid loodusekirjeldusi ja meisterlikku stiili või liigutavaid pilte töötava inimese elust või Nipernaadi (resp. autori) peaaegu kosmoslikku fantaasialendu.

Vähe aja pärast tuli pikk, pikk matuserong. Nii palju sõitjaid polnud Nipernaadi siin veel näinud. Alles pärast lõunat, kui matuserong oli tagasi tulnud, muutus vaiksemaks ja Nipernaadi asus Küübi kõrtsi. "Oli aga täna tegemist!" hooples ta ja hakkas Küübi nähes raha lugema. "Tänane teenistus on ülihea, juba ammu pole mu käes olnud nii palju raha. Mis arvad, Küüp, mida peame sellega tegema?" "Soovid ehk vaeva peale pudeli õlut?" küsis Küüp, lahkemaks muutudes. "Õlut?" ütles Nipernaadi põlastavalt. "Ei, vennas, nüüd anna viina, pane kohvi keema ja kui sul veel on kuskil midagi paremat, siis ole ka sellega helde. Oleme ju täna poissmehed, eks ole? Su naisterahvas läks täna linna ja nii võime kahekesi vähe vabamalt hingata?" "Kohvi ja viina ja muud paremat?" hüüdis Küüp rõõmsalt. Ta silmad hakkasid äkki särama ja näole ilmus lai, õnnelik naeratus. Jooksis kärmesti siia ja sinna, pühkis laua puhtaks, kattis linaga. Tuli siis uuesti Nipernaadi juurde ning küsis vähe kahtlevalt: "Ah siis kohvi ja viina ja muud paremat?" "Just nii," vastas poiss. "Ning joome kahekesi?" "Joome kahekesi ja mina maksan." Kolmas trükk.