1957. aastal Rumeenias sündinud ja praegu Berliinis elaval saksa kirjanikul Herta Mülleril on selja taga juba ligi kolmekümneaastane loomepõlv, kuid laialdase tuntuseni jõudis ta just viimati ilmunud “Hingamise kiigega”, mis mängis olulist rolli ka tema nimetamisel Nobeli preemia laureaadiks. Suurepärases nüüdisaegses proosastiilis, milles iga sõna muutub omaette poeetiliseks sümboliks, kõneleb Herta Müller tõsielust inspireeritud loo Teises maailmasõjas stalinistliku režiimi poolt represseeritud Transilvaania (Siebenbürgeni) sakslasest Leopold Aubergist, kes veetis viis aastat Gulagi vangilaagris. Sügava osavõtlikkusega kirjeldab autor seitsmeteistkümneaastase noormehe hirme ja änge, mis vaevasid teda oma vähest vara grammofonikohvrisse pakkides, loomavagunisse astudes ja laagri troostituse keskel elades. Tavapäraste koonduslaagristseenide asemel annab Herta Müller edasi just esmapilgul lausa tähtsusetutena tunduvaid detaile ja pisikesi seiku, mis ometi õõnestavad vangide inimväärikust ja tuimastavad neid järk-järgult võimukandjate kontrolli all. Küllap suudab autor selle raamatuga lugejaid jahmatada mitte niivõrd jõhkruste kui just psühholoogiliste nüanssidega. Raamat põhineb teise Transilvaania saksa soost kirjaniku Oskar Pastiori ja paljude tema kaasmaalaste, sealhulgas Herta Mülleri ema mälestustel.

«Ta ootab. Ta teab, et te olete siin.» «Olgu ta või kuninganna ise, mind jätab see külmaks. Ma ei soovi teda näha.» «Mina ei viibi teie kohtumise juures.» Nüüd lõõmasid ka juba Sarah´ põsed, olid peaaegu niisama punased kui Charlesi omad. Esimest ja viimast korda elus oli tal tahtmine nõrgema sugupoole ühe liikme juures füüsilist jõudu tarvitada. «Astuge kõrvale.» Kuid Sarah raputas pead. Nüüd ei olnud sõnadest enam abi, nüüd otsustas tahe. Sarah oli üleni pingul, peaaegu traagiline; kuid ometi virvendas ta pilgus midagi kummalist -- midagi oli juhtunud, otsekui muust maailmast oli nende vahele ilmunud vaevaltmärgatav hoovus. Sarah jälgis Charlesi otsekui teadmises, et ta on mehe kimbatusse ajanud, ise veidi hirmununa, ebakindlana, mida teine ette võtab, kuid ometi ilma vaenuta. Just nagu poleks pealispinna taga midagi peale uudishimu: kuidas katse välja kukub. Miski Charlesis värahtas. Ta langetas silmad. Kogu tema raevu taga oli teadmine, et ta naist ikka veel armastab, et see on ainus olend, kelle kaotust ta kunagi unustada ei suudaks. Ta kõnetas kullatud vööpannalt: «Mida peab see kõik tähendama?» «Seda, mida mõni vähem aumehelik isand oleks juba mõni aeg tagasi ära arvanud.» Charles uuris Sarah´ silmi. Oli neis kerge naeratuse helk? Ei, ei saanud olla. ei olnud. Sarah hoidis teda veel viivu oma salapärase pilgu kütkes, siis lahkus ukse juurest ja läks kellanööri juurde kamina kõrval. Charles oli nüüd vaba ja võis minna, kuid ta jälgis naist ega liikunud paigast. «Mida mõni vähem aumehelik isand...» Millise uue jõledusega teda nüüd ähvardati? Keegi teine naine, kes mõistab Sarah´t paremini kui... See meestepõlgus... see maja, kus elavad... ta ei julgenud seda isegi välja öelda. Sarah tõmbas messingnuppu ja tuli siis uuesti Charlesi poole. «Ta tuleb kohe.»

Direktor oli minu vastu väga kena see päev kui ta mu tööle võttis. Ma võisin päris ise oma parfümeeriaäri pidada. See laabus hästi. Ainult et kui esimesed tundemärgid ilmusid, siis ma pidin parfümeeriaärist ära tulema. Mitte sündsuse ega millegi sellise pärast, lihtsalt kõik muutus nii keeruliseks. Õnneks sain ma tuttavaks Edgariga, ja Edgarist sai teatavasti vabariigi president. Mina olengi Edgari muusa. Aga keegi ei tundnud mind ära. Ma olin nii palju muutunud. Ei tea, kas ma lasin oma võimaluse käest? Igatahes ei saanud ma ikka veel päris hästi aru, mis minuga toimub. Kõige rohkem tegi mulle muret see sinikas parema rinna all.