Tooted

Agatha Christie on maailma enimmüüdud autor ning tema näidend "Hiirelõks" on kõige kauem mängukavas olnud etendus – seda on 1952.aastast kuni tänase päevani mängitud enam kui 20 000 korda. Ajaloolise tõe huvides võib arvata, et Piiblit ja Shakespeare'i teoseid on aastasadade jooksul küll rohkem müüdud, aga selle kohta puuduvad statistilised andmed. 1926. aasta 3. detsembril kaob üheteistkümneks päevaks kuritegude kuninganna Agatha Christie. Järgmisel päeval leitakse küll tema auto, aga kirjanikust ei ole jälgegi. Arsti haridusega autor käsitleb Agatha Christie elu ja loomingut küll lapseeast vanapõlveni, kuid uurib lähemalt just 11-päevase kadumise tagamaid. Raamatust selgub, et maailma armastatuima deektiivromaanide autori elu on olnud samavõrd põnev kui tema raamatud...

Endise luuraja Aleksandr Litvinenko ja ajaloolase Juri Felštinski 2002. aastal ilmunud raamat sattus pärast Litvinenko polooniumiga mürgitamist äreva rahvusvahelise tähelepanu alla. Venemaal ei ole seda tänaseni õnnestunud välja anda. Tegu on hingelõikavalt valusa ja hirmuäratava raportiga Venemaa võimust ja võimukandjatest ning sealsete eriteenistuste taustast. Litvinenko 20-aastasel luureohvitseri kogemusel põhinev raamat kirjeldab, kuidas KGB järeltulija fabritseeris terrorirünnakuid ning algatas Tšetšeenia sõja.

Sankt-Peterburg, 1867. aasta talv. Peetri pargi vaikses nurgakeses leitakse kaks jäätunud surnukeha. Esimene neist – kääbus – on pakitud kohvrisse, sügav haav koljut lõhestamas. Teine – tüse talupoeg – on poodud lähedase puu otsa, verine kirves vöö vahel. Kohtu-uurija Porfiri Petrovitš, kelle jaoks see on esimene mõrvalugu pärast Dostojevski "Kuritöö ja karistuse" juhtumit, kahtlustab, et tõde on käesoleval juhul keerulisem, kui teda uskuma panna tahetakse. Õnnestunult loodud Peterburi õhustikuga dektetiivilugu ei kaota pinget dramaatilisest avastseenidest šokeeriva lõpplahenduseni.

Tegelikult on ka tema "Isade maas" (1935) loodud pilt Vabadussõjast paratamatult gailitlik ja kindlasti veidi teistsugune kui tõsine teaduslik vaade ajaloosündmustele. Siin on keskmes huvitavad seigad, üksikud episoodid "kolmanda kompanii" võitlusteelt. Aga üldpilt, mis raamatut lugenul Vabadussõjast jääb, on ometi kokku vabadussõjalik, kindlasti saab siit aimu just sellest, kuidas täpselt tuli võit Vabadussõjas. Gailit oli ka ise sõjas, teenides sõjakirjasaatjana – ja seda niihästi Vabadussõjas kui ka Esimeses maailmasõjas.

"Juhanson" jätkab romaani esimeses pooles mõneti August Gaili­ti "Isade maa" (1935) karnevalliku sõduriromaani joont. Selle taust on Talve soomepoisiaeg Jalkala koolituslaagris, Rajajoe eesliinil ja mujal, kollektiivseks kangelaseks kaheksameheline jagu. Kuskil – kes teab kus – käib suur sõda Uue Euroopa mitme võistleva Neuordnung'i, Hitleri ja Stalini vahel, aga eesti sõdur elab suurtesse sadistlikesse ideedesse nakatumata oma äraootavat muldonnielu, püüdes olemise nirususest huumoriga üle saada ja korvates välist tohuvabohu oma igapäevaseid rituaale sooritades. Need on suuresti sõnalist laadi, aga sõnal on ka sõja ajal suur jõud. Tuleb vahel iseenesele härra öelda, nagu õpetab romaani kuulsaks saanud nimitegelane Voldemar Juhanson, muidu läheb meelest ära, et oled ini­mene olnud. Romaani teine pool keskendub juhtumustele Põhja-Saksamaal ja eriti Taani piiri äärses Flensburgi laagris. Siin on vähem kuraasikat väljamõeldist ja rohkem mälestuslikku, kuid lugemismõnu aina kasvab.

Romaan juurdleb selle üle, kas Eesti ristimine 13. sajandi alguses võinuks minna ka vägivallatult. Kas sõda jääks tulemata, kui võtaksime usu ise vastu, küsib kirjanik peategelaste suu läbi. Vaevalt on võimalik anda lõplikku seletust, miks võttis Skandinaavia usu ise vastu, Läänemere idakaldal aga tõi see kaasa koloniseerimise. Kogu Euroopa ristiusustamise taustal võib olulisemaks teguriks pidada tugevaid valitsejaid, kes asusid uue usu ja kiriku etteotsa. Eesti- ja Liivimaal neid paraku ei olnud. Siinsete rahvaste kahjuks mängis ka ajastus. 12. ja 13. sajandi vahetusel, kui ristiusu levik jõudis Läänemere idakaldani, olid Euroopa kristlikud riigid ja kirik juba piisavalt jõudu kogunud. Nõnda võisid nad endale lubada rajamaade vallutamist.

Triloogia rajaneb professor Herbert Normanni päevikutel. Normann sündis Tartus trükkali pojana, õppis Aleksandri gümnaasiumis ja Tartu ülikooli arstiteaduskonnas, vahepeal aga võttis sanitari ja velskrina osa Vabadussõjast.

Sama elusaatuse on Mikelsaar andnud ka romaanide peategelasele Jaagup Vokile. Lisaks on kirjanik kasutanud teisigi dokumente ja uurimusi. Seeläbi kirjeldab ta asjatundlikult mitmeid ajaloolisi tegelasi ja sündmusi, nagu ka toonast miljööd. Ajastuomaseid detaile lisab Jaagupi ema harjumus lugeda ette ajalehti: nii saab lugeja teada toona rahva meeli ärevil hoidnud uudistest ja rindeteadetest, aga ka kõmulistest kuritegudest ja õnnetustest.

Ene Mihkelsoni palju tunnustust pälvinud "Katkuhaud" (2007) keskendub keerulisimale ajale Eesti 20. sajandi ajaloos. Tegemist on valusate tagasivaateliste lugudega, mis juhatavad lugeja kõige värskema aja sündmuste kaudu – "Katkuhaud" algab nn Tallinna vabastajate monumendi juurest – tagasi Teise maailmasõja järgsesse aega, mille saladuslikud pained ulatuvad tänasesse päeva. Minevikku vaatav raamat räägib eeskätt sellest, mis ikkagi juhtus Eestis sõja ajal ja pärast sõda ning kuidas ja miks sellest aastakümneid vaikiti ja praegugi vaikitakse. Romaanis asub meie kaasajas elav minajutustaja sugulaste, tuttavate ja arhiivimaterjalide abil uurima oma metsavennast isa hukkumise lugu. Tema lapsepõlvest pärinevad mälestused üle viiekümne aasta tagusest traagilisest sündmusest on enamjaolt üldised. Kindel on vaid teadmine, et isa Valter ja ema Sanna asusid end küüditamise hirmus metsavendadena varjama ning et isa tapeti veel enne Stalini surma 1953. aastal okupatsioonivõimu julgeolekuorganite haarangus. Ema Sanna pääses ja "legaliseerus" mõni aasta hiljem. Vanemate metsas oleku ajal oli minajutustaja hoidjaks ja kasvatajaks ema õde Kaata, kes lapse hiljem siiski internaatkooli paigutas. Nii võõrdus minajutustaja oma perekonnast ja sugulastest. Nüüd, aastakümneid hiljem, püüab ta tollaseid sündmusi võimalikult täpselt enda jaoks taastada ja lahti mõtestada. Kriitikud on seostanud Mihkelsoni proosat 20. sajandi teise poole kirjanduses levinud romaanitüübi, nn. mäluromaaniga, mille tegelaste tänapäeva rusub mingi minevikutaak. See käivitabki romaani ja haarab lugeja kaasa. Mihkelson on kasutanud seda võtet niivõrd meisterlikult, et pärast tema saavutatud taset on Eestis hakatud mäluromaanide kirjutamist pidama sootuks raskemaks ülesandeks. Mihkelsoni teoseid on nimetatud ka esimesteks suurteks 21. sajandi eesti romaanideks. "Katkuhaud" on 2008. a. saanud Albu valla A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali parima proosateose aastapreemia.

Valev Uibopuu romaan ilmus paguluses 1948. aastal, seega vaid mõni aasta pärast Teise maailmasõja lõppu. Teose aegruum on selgelt piiritletud: see kirjeldab ühes Eesti väikelinnas aastatel 1939–1941 aset leidnud sündmusi. Kuigi linna nime romaanis ei nimetata, mõistab lugeja kiiresti, et piirilinnakese eeskujuks saab olla üksnes Valga. Just seal oligi Uibopuu 1930. aastate lõpul elanud ja ajakirjanikuna töötanud. Seda, et kirjanik tunneb väikelinna olustikku ja tüpaaže hästi ning oskab neid ka tundlikult edasi anda, on tunda romaani igal leheküljel.

Enn Nõud on peetud kõige tundlikuma lähiajalootajuga eesti pagulaskirjanikuks, kelle loomingu põhiaines on Eesti saatus pärast teist maailmasõda, eriti poliitilisest eksiilist vaadates. Tema mitmes ajas kulgev romaan "Koeratapja" räägib ühelt poolt uudses võtmes Otto Tiefi valitsusest, mis tegutses septembris 1944. aastal vahetult enne Nõukogude Liidu okupatsioonivägede Eestisse jõudmist. Teine plaan keskendub pagulaselu argipäevale, kust ei puudu abielukriisid, erinev suhtumine kodumaal toimuvasse, KGB kohalolu vari jms.

Raamatu esmatrükk ilmus Stockholmis 1988. aastal, Eesti laulva revolutsiooni ajal, ja seetõttu võib "Koeratapjas" näha ka kogu poliitilise paguluse kokkuvõtet. Romaan kuulub eesti pagulaskirjanduse tähtteoste hulka ja ilmus 1993. aastal ka kodumaal. Enn Nõu (1933) sündis Tallinnas agronoom Joosep Nõu perekonnas, käis koolis algul Hiiul, hiljem Rootsi koolides, kõrgema meditsiinilise hariduse omandas Uppsala ülikoolis (dr med 1978), kus töötas dotsendi ja juhtiva kopsuarstina aastani 1998. Aastal 1957 abiellus kirjanik Helga Nõuga ning neil oli kolm last.

Seitse inimpõlve tagasi, millal issanda aastaid oli täitunud 1697, kutsus jumal Rootsi õiglase kuninga Karl XI oma rahuriiki ja siis hakkas üsna noorukese kuningana maad valitsema tema poeg Karl Kaheteistkümnes. Samal ajal... tabas ta suurt ja vägevat riiki, kõige enam aga selle kauget meretagust Eestimaa-nimelist provintsi painav viletsus... Ilmselt eesti kirjanduse haaravaim Põhjasõja-aineline romaan on sündinud mitmeti vastuolulise kirjaniku Enn Kippeli sulest. Esmatrükis 1937. aastal ilmunud kaheosalise romaani "Kui Raudpea tuli"teine trükk ilmus juba kaks aastat hiljem. Kolmandat trükki tuli oodata aastani 1996, kuid põhjuseks polnud teose vähene kirjanduslik väärtus, vaid pigem Nõukogude režiimile vastuvõetamatult soodsas valguses näidatud "vale poole" ehk Rootsi Põhjasõja-aegne tegevus. Liiati on raamatu nimikangelaseks noor Rootsi kuningas Karl XII ehk Raudpea ise.

Vangielu mälestuste põhjal pandi kirja viieosaline romaanisari, millest "Eesti loo" sarjas ilmuvad esimesed kolm. "Kuradil ei ole varju" kujutab Pagari ja Patarei vanglat 1946. aastal. "Vägivallamaa" ja "Režiim, see kõlab uhkelt" vaatlevad Vorkuta vangilaagritesse saadetute elu aastatel 1947–1953. Aili Helm on varjunimi, mida kasutasid kaks endist poliitvangi, Hilja Rüütli ja Helmut Tarand. Põhiautor oli neist esimene, Tarandi osaks jäi toimetaja ja kaasautori roll.

"Leidik" käsitleb laulvale revolutsioonile vahetult eelnenud aega ehk aastaid 1986–1988. Koos peategelastega väisab ro­maan kõiki toonaseid olulisemaid sündmusi, pakkudes "eel­ärkamisaja" kohta võrdlemisi ammendavat kroonikat. Peategelane, kirjanik Olte aina tormab ühelt ürituselt teisele: agiteerib nn fosforiidisõjas, käib Hirvepargi meeleavaldusel ja Tartu muinsuskaitsepäevadel, aitab käivitada loomeliitude pleenumit – ja jõuab veel palju muudki. Vähese ajaga ei sünni aga mitte ainult palju erinevaid sündmusi, vaid ka seltskondi. Ka raamatus tõdetakse: "Oltel oli praegu Kultuurinõukogu, Vellol MRP-AEG, ajaloolastel ajalugu, aga kui palju oli neid seltskondi ja isemõtlejaid, kellest Olte midagi ei teadnud!"

"Ma langesin esimesel sõjasuvel" on Eesti territoriaalkorpuse mõned kuud kestnud nukker lahingulugu. Ometi pole see raamat ülejooksikuist. See on raamat surmaminejaist. Surnud on ka jutustaja ise, noormees ürgeesti nimega Jaan Tamm, kes lamab Pihkvamaa punakas mullas ja vestab igavikku jõudnult oma lühikese elu lõpukuudest. Hääl teispoolsusest teab juba ka seda, mida elus inimene teada ei võinud, nimelt kuidas kulges tema lahingukaaslaste edasine tee. Enamasti tapeti needki. Kuid mõnest sai kolhoosi esimees, direktor, parteitöötaja. Nii pakub Peegli raamat kimbu lihtsaid paradokslikke eesti elulugusid.

Romaanile „Meister ja Margarita” kuulub eriline koht Bulgakovi kirjanduslikus pärandis: see on kogu tema loomingu kokkuvõte. Selles leiavad edasiarendamist autori püüdlused, mis on avaldunud juba varasemas loomingus. Kuid kõige tähtsam on miski muu: surma peatset lähenemist aimates (romaani käsikirja servadel on kaks autori poolt eri aastatel tehtud märget: 1931. aastal „Jumal, aita romaan lõpetada!” ja 1934. aastal „Lõpetada enne, kui saabub surm!”) lootis Bulgakov ometi oma viimase romaani lõpule viia ning kasutades selles ära kõik oma ideed, pani heldelt mängu kogu oma kunstilise väljendusvahendite arsenali ja tegi seda ammendavalt – kuigi kirjanikel on tavaliselt kombeks mõelda oma tulevastele teostele ja kasutada neid vahendeid üsna kokkuhoidlikult.

Eesti maareform 1919. aastal on üks tähtsamaid lähtepunkte meie riikliku iseseisvuse loos. Selle aktiga võõrandati mõisad ja sätestati põhimõtted, kuidas ja kellele võõrandatud maid jagada. Nii tekkis uus ja arvukas rahvakiht – asunikud. Tekkisid uut tüüpi talud ja elamised – asunikutalud. Selle reformi parimaid kajastusi ilukirjanduses on kahtlemata Albert Kivikase "Murrang"

Isa ja ema ning sünnitalu nime on rahvusliku liikumise aja viljakaim jutukirjanik Jakob Pärn jäädvustanud oma jutustuses "Oma tuba, oma luba" (1879), mis muuski osas tihtipeale langeb kokku perekonnalooga. Pärna retsept parema elujärje saavutamiseks on naiivne, seda näitab või paralleel tegeliku eluga: kui Lahvardi Kristjanil kulub talu päriseksostmiseks kolm aastat, siis tema prototüübil, Jakob Pärna isal, kulus selleks paarkümmend aastat. Omal ajal oli aga jutustusel suur edasiliikumisele virgutav mõju, seda on isegi nimetatud renditalupoja aabitsaks.

Romaan jõuab eesti lugeja ette Hilja Valtoneni loominguga tutvumise taaspuhangu harjal. Hilja Valtonen on paar viimast aastat olnud Eestis avaldatuim ja loetuim soome kirjanik. "Preili Kojamees" on kirjutatud päevikuna, mille teksti võib tinglikult jagada kolme tasandisse - päevik, kirjavahetus ja väljamõeldud legend peategelase esivanematest. Lugemise hõlbustamiseks on kasutatud ka kolme erinevat kirja. Hilja Valtonenile omaselt on selle raamatu peategelane nurgelisest tütarlapsest veetlevaks neiuks kujunev iseseisvusele, eneseväärikusele püüdlev naisolevus. Taas Valtonenile omaselt saab peategelane Irja pärastsõja orvuaastate raskustele vaatamata hakkama oma käekäigu kujundamisega. Temast peegeldub nakatavat huumorimeelt ja usutavat optimismi. Tänasele lugejale kulub ära nii üks kui teine.

Populaarse šoti krimikirjaniku M. C. Beatoni 19. eesti keeles avaldatud mõrvaloos lahendab punapäine konstaabel Hamish Macbeth joodikust prügivedaja Ferguse mõrvalugu. Kellelgi pole kahju, kui kiusliku mehe elutu keha prügikonteinerist leitakse, isegi tema perekonnal mitte. Kuid Hamishit üllatab, et paljud inimesed, kes on Ferguse türannia all kannatanud, ei taha sellest rääkida. Kui tapetakse veel üks talupidaja, hakkab Hamishil kiire – ta peab mõrvari leidma enne, kui too platsi täitsa puhtaks lööb.

Mis on õieti raha? On see hõbedast mägi, nagu arvasid Hispaania konkistadoorid? Või piisab savitahvlitest ja täistrükitud paberist? Kuidas me oleme jõudnud niikaugele, et enamik rahast on nähtamatu, enamasti vaid numbrid arvutiekraanil? Kust raha tuli? Ja kuhu ta kõik kadus? Ühe tänapäeva mõjukama briti ajaloolase, Harvardi ülikooli professori Niall Fergusoni uus raamat räägib sellest, et iga suure maailmaajaloolise nähtuse taga peitub mingi finantssaladus ning tutvustab lugejale neist kõige tähtsamaid. Näiteks võis renessanss tekitada kunsti- ja arhitektuuriturul tõelise buumi vaid seetõttu, et rikaste Põhja-Itaalia linnriikide valitsejad pidasid oluliseks kunsti ja teaduste soosimist. Majanduslik tõus, rikkuste kogunemine ja panganduse teke olid otseses seoses kirjanduse, kunsti ja filosoofia õitselepuhkemisega. Ja see oli finantslollus, ennasthävitav maksete ajatamise ja devalvatsioonide keeris, mis muutis 20. sajandi algul maailma rikkaimate riikide hulka kuulunud Argentina vähem kui sada aastat hiljem sisuliselt arengumaaks. Rahanduse ajalugu kulgeb üles-alla, kriisid ja buumid toimuvad vaheldumisi. Nõnda ongi praegu, mil maailm vaevleb viimaste kümnendite suurima majanduskriisi küüsis, parim aeg lugeda Fergusoni põhjalikku ja köitvat raamatut, et mõista raha võidu- ja allakäike.

Kõik Lochdubhis teavad Riiukukke, õelat kraaklejat, kes väidab end olevat professionaalse maadleja. Tema praalimine kohalikus pubis põhjustab pahameelt ja lööminguid. Tema ringihiilimine tekitab kahtlusi, et ta kurameerib Lochdubhi naistega. Kui ta kutsub konstaabel Hamish Macbethi avalikule jõukatsumisele, ootavad külaelanikud, et Hamish saab haledalt peksa. Kuid keegi ei oota mõrva. Ometi leitakse Riiukukk just enne kaklust jõhkralt tapetuna. Hamishist saab peamine kahtlusalune ja teda ähvardab tööst ilmajäämine. See on kangekaelsele mägismaa võmmile piisav põhjus kammida läbi kas või terve Šotimaa, et leida tegelik mõrtsukas. M. C. Beaton, kodanikunimega Marion Chesney, on üks tänapäeva populaarsemaid Šoti krimikirjanikke. Käesoleva raamatusarja peategelane on konstaabel Hamish Macbeth.

Konstaabel Hamish Macbeth kuuleb, et noobel Briti härra on kolinud täiesti ebatõenäolisse kohta, Drimi kolkakülasse. Peter Hynd on end palja ülakehaga aias töötades näidates pannud küll küla prouad kihistama nagu teismelised plikad, talle kingitusi tooma ja isegi voodisse tikkuma, ent jõrmid Drimi mehed, metsikud mägismaalased, ei ole olukorraga sugugi rahul.Hamish teab, et hästi see asi ei lõppe ning Peteri kadumine ja tundmatu laiba leidmine ei tule talle üllatusena. Küll aga vastus, et kadunuke ei olegi see mees, kelle ta arvas olevat.

Ralf, Nora, Martin, Uku, Robert – terve rida tervetes kolmekümnendates Eesti inimesi elavad kriisieelses oravarattas, suutmata, tahtmata või oskamata sest võidujooksust välja astuda. Ralf korraldab uue partei suhteid ning rassib äririndel siin- ja sealpool piiri. Nora on näitleja, kelle üks roll ajab teist taga, ometi tunneb ta juba aastaid, et ei suuda enam ühtegi osatäitmisse sisse elada ega areneda. Martin kükitab pärast lahkuminekut päevad läbi arvuti taga ja põgeneb virtuaalreaalsusse, Uku aga elab oma alaväärsuskompleksi välja armastatud naise peal. Ainus, kes oma eluga paremini hakkama saab, on Robert, kes küll palju töö teeb, aga ka igal aastal paar kuud ilma mööda ringi rändab. Kõik nad kardavad, et elu jookseb eest ära, iga viimane kui hetk tuleb korrakski mõtlemata kinni püüda, seismajäämine on selles maailmas kõige suurem patt. Uus partei, uus etendus, uus kodu – kõik, kõik on uus aastas 2006. Veel astuvad raamatust läbi hirmust hullunud varesepoeg, ammulahkunud vanaisa ja Lurichi poeg.

Iga suurema riigi vastuluurel on James Bondi kohta avatud toimik. Nüüd on N Liidu julgeolekuministeeriumi eriosakond Smerš võtnud eesmärgiks Bond tappa ja leidnud selleks täiusliku sööda – vapustava välimusega agendi Tatjana Romanova. Tema ülesandeks on meelitada Bond Istanbuli ning võrgutada. Romanova ülemuste hooleks jääb ülejäänu. Kuid kui Bond kõnnib teadlikult lõksu, muutub mäng topeltmänguks ja Bondist saab niihästi panus kui ka auhind.

1919. aastal saab ühes kõrvalises Siberi linnakeses kokku ebatavaline seltskond. Hullunud kokaiinisõltlasest komandör ja tema juhitud Tšehhi rügemendi riismed. Linnaelanikest koosnev salapärase enesesandistamisega tegelev müstiline ususekt. Imeilus lesk Anna Petrovna ja äsja linna saabunud võõras, talumatult atraktiivne noor revolutsionäär Samarin. Linna ümbritsevas metsas hulgub Venemaa põhjapoolseimast vangilaagrist põgenenud Mohikaanlane. Seltskonna kokkupuuted muudavad väikest linna ja selle asukaid tundmatuseni. "Suurim armastusakt" on detailideni ajastutruu, aga sisult ehmatavalt kaasaegne romaan, mis toob lugejani eepilise loo ihast ja ohverdusest - tänapäeva inimese muinasjutu. James Meek on 1985. aastast töötanud ajakirjanikuna ja elanud aastatel 1991-1999 Venemaal ja Ukrainas. Praegu elab ta Londonis, kus kirjutab ajalehele Guardian ning ajakirjadele London Review of Books ja Granta. Tema Iraagi sõja ja Guantanamo lahe teemalised reportaažid võitsid mitmeid rahvusvahelisi ajakirjandusauhindu.

Tegevustiku poolest on "Suvi Pääbul ja kinnijooks Raplas" ennekõike raamat 1944. aasta sõjasuvest. Autor taastab pilte ja portreesid sõjaaegsest olustikust ja inimestest. Ta jutustab õhuhäiretest, meeste hirmust mobilisatsiooni ees, kuulujuttudest (liitlaste appitulek, Pitka-poiste võidud) ja paljust muust. Ent Kõivu teostes mängib alati olulist rolli ka aistinguline maailm: ta püüab mäletada mitte ainult sündmusi, vaid ka hingeseisundeid ning tajusid, värve, helisid ja lõhnasid.

1960. aastatel hakkas Tallinnale kujunema oma imago ja sellest sai Nõukogude turisminduses populaarne sihtkoht. Võimalust "vanade tornide ja kohvikute linnas" toonase turisti pilguga ringi vaadata pakub Vassili Aksjonovi "Tähepilet". Romaan võimaldab pilguheitu 1960. aastatel vene kirjanduses toimunud murrangusse, mis eemaldus ametlikult soositud poolsotsrealismist. Nii pole su­gugi juhuslik, et mitmed toonased noorautorid pidid hiljem läände emigreeruma, nende seast on tuntuim kindlasti Jossif Brodski. Uues põlvkonnas, mille hulka kuulusid Jevgeni Jevtušenko, Bella Ahmadulina, Andrei Voznessenski jt, oli üks säravamaid autoreid Vassili Aksjonov.

Tänapäeva ameerika krimikirjanduse rajaja Raymond Chandleri kaheksa parimat novelli. Lugude tegevus toimub Lõuna-Californias, need on täis pinget, vägivalda ja tragöödiat, ja igas loos mängivad rolli nii alkohol, tulevahetused kui ka detektiiv, kel on silma naiste jaoks ja terav õiglustunne. Samuti on võimalik ära tunda ühiseid stseene, tegelasi ja jooni Marlowe-romaanidega, mis tegid Chandlerist oma žanri ületamatu meistri või nagu kirjutab Daily Telegraph: "Ta oskab kirjutada nii, et see haarab kaasa juba esimesest lausest. Proosa on napp ja viimistletud: täis elu ja isikupära – pingul nagu võitlusse hüppav tiiger."

"Tasujas" väljendus 17-aastase nooruki soov anda Rinaldiinide, Morandiinide ja Abelliinode kõrvale ka üks eesti soost kangelane, kes oskaks nii mõõka vibutada kui ka vanu keeli ja daamide südameid lugeda. Olevikus puudus usutav eeskuju, tuli minna minevikku. Alles 1870-ndal oli avastatud Renneri kroonika, 1343. aasta eestlaste ja sakslaste vahelise sõja, nn Jüriöö ülestõusu põhiallikas, ning eesti kirjasõnasse oli jõudnud esimesi teateid kunagisest suurest mässust.

Populaarse šoti krimikirjaniku M. C. Beatoni järjekordses mõrvaloos raputab Lochdubhi alevikku teletibi Cristal Frenchi alatu plaan tungida oma kaameraga nende kodudesse ja eraellu. Ja seda mägismaa elanikud ei armasta. Punapäisel konstaablil tuleb lahendada järjekordne mõrvalugu, ja siis veel teinegi, et Lochdubhi taas rahu tuua. Paraku ei oska ta rahu tuua oma südamesse.

Vene impeeriumi mõneks ajaks kõigutanud 1905. aasta sündmused olid ühtlasi Eesti iseseisvuse eelmäng. Neis osales nii linnas kui ka maal elavaid eestlasi, aga samavõrd puudutasid need baltisaksa paruneid. Parimaks tollase Eesti ajaloolis-rahvusliku õhustiku peegelduseks kirjanduses peetakse Edzard Schaperi romaani "Timukas" (Der Henker), milles autor vaatleb 1905. a. sündmusi nii baltisaksa mõisnike, eesti talurahva kui ka kohtunike ja karistussalkade vaatepunktist. Peategelasteks tõusevad krahv Overlacker ja Koiri taluperemees, keda on peetud õnnestunuimaks eesti soost tegelaskujuks baltisaksa kirjanduses. Baltisaksa juurtega Edzard Schaper (1908-1984) sündis Preisimaal. 1930. a. kohtas ta Tallinnast pärit baltisakslannat, abiellus temaga ja asus elama oma kaugete esivanemate maale Eestisse – Tallinna ja Haapsallu. Siin kirjutatud Eesti-ainelised teosed tähendasid Schaperile kirjanduslikku läbimurret. Eesti jäi kirjaniku kodumaaks kuni viimase võimaluseni: Hitleri 1939. aasta ümberasumisüleskutse peale ta Saksamaale ei läinud, vaid lahkus Eestist alles 1940. aasta augustis Soome. Samal aastal ilmunud "Timukas" jäi Schaperi viimaseks Eestis kirjutatud raamatuks. Kirjanik astus vabatahtlikuna Soome sõjaväkke, osales Jätkusõjas ja sai Soome kodakondsuse. Alates 1947. aastast kuni surmani elas Schaper Šveitsis. Külma sõja ajal oli ta rahvusvaheliselt tunnustatud kirjanik ja esseist, kes nõudis oma kirjutistes Balti riikide iseseisvuse taastamist ja nende tunnustamist täieõiguslike Euroopa riikidena.

Lae­va ta­lu­po­jad on pai­gu­ta­tud ela­ma enam kui lo­hu­tus­se kesk­kon­da. Lõpu­tu vihm toob kaa­sa kaks su­ve väl­da­nud ikal­du­se ja kaks tal­ve kest­nud näl­ja. Met­sa­nurk kir­jel­dab ta­ba­valt, kui­das aas­tail 1695–1697 Ees­tit ta­ba­nud nälg lõi pai­gast elu­kor­ral­du­se, täi­tis ta­lud ja tee­vee­red ker­jus­te ja sur­nu­te­ga ning tõi kaa­sa näl­ja­ra­hu­tu­sed.

Mait Metsanurga "Ümera jõel" on kindlasti üks eesti romaaniklassika tuntumaid ja armastatumaid ajalooromaane. Sündmustiku keskpunkti moodustab eestlaste maleva võidukas lahing Ümera jõel 1210. aastal. Ühtlasi annab romaan ilukirjandusliku pildi kogu muistsest vabadusvõitlusest. Niisiis on vaieldamatult tegemist ühe olulisema teosega, mis käsitleb eestlaste visa vastupanu ristirüütlitele.

Karl August Hindrey 1875–1947) ajalooline romaan toob meieni avara ja usutava pildi Muinas-Eesti ühiskonnakorraldusest. Autor on loonud huvitava ja elutruu portreedegalerii tolle ajastu inimestest. Teoses kohtame maakondade vanemaid, kodutuid ning orje. Oluline koht on antud selle aja välissuhetele, poliitika ja usu tihedale seosele.

Pa­no­­raamne, sotsiaalkriitiline ja dek­laratiivne sissevaade 1910.– 1920. aastate Eesti töölisagulisse. Selle tegelased on vaesusest halliks ja kiduraks jäänud, lõputust töörügamisest ja joomisest tuimaks tambitud inimesed. Viletsus ja inetus kandub üle ka inimsuhetele, mida valitsevad tü­lid ja vägivald nii kodus kui ka tänaval ning kahjurõõmus uudishimu ja näriv-tige kadedus naabrite suhtes

Tiina Laanem kirjutab oma esimeses romaanis kõigist neist meestest ja naistest ja lastest, kes iga päev meie keskel oma elu elavad. Seab küsimuse alla sõpruse tegelikkuse ja sisu. Elu tegelikkuse ja sisu. Susi sest kõigest aru saagu. Kõige rohkem räägitakse ses raamatus ikka meestest, kelle varjus joonistuvad välja naised. Ja kusagil kaugel, õige tasa ja õige vaikselt, on ka lapsed.

Suvitusseltskond saarel – mitu abielupaari, kõik vanad sõbrad, veendunud, et üksteist läbi ja lõhki tunnevad. Romaani käigus aga selgub paljugi, mis mitte ainult sõpradele, vaid ka abikaasadele endile märkamatuks on jäänud. Juba väljakujunenud rollimängu all avanevad haavatavad alad. Väga hästi välja joonistatud tegelaskujud, psühholoogiliselt veenev romaan. – Luuletaja Doris Kareva

Sümpaatselt kirja pandud suvitusromaan elu toime tulevate haritlaste elust. Ei ole verist vihkamist ega padujoomist. On head detaili, huumorit. Nii tegelased kui probleemid on elulähedased ja veenvalt kujutatud. – Kirjanik Aino Pervik

Kui noor naine kirjutab meestest sellise nurga alt, nagu Tiina seda teeb, tekitab see paratamatut aukartust ja imetlust. Olen kindel, et see lugu leiab tee ka nendesse südametesse, mille olemasolu märkame vaid trenni tehes. Südametesse nagu Aleksil. Ja nagu paljudel teistel. Lugege ja te saate aru, mida ma mõtlen:) – Kirjanik Sass Henno (2004. a romaanivõistluse võitja)

"Vaikne nurgake" on pealtnäha tavaline lutsulik lugu, kus tehakse nagu tööd ja nagu ei tehta kah, tehakse nagu nalja ja nagu ei tehta kah, just nagu rõõmutsetakse, riieldakse ja armastatakse, aga õieti ei riielda ega rõõmutseta, vaid lihtsalt aetakse juttu inimese kombel – ja mis see inimese elu muud on! –, vaadeldakse vahel rändavaid pilvi ja elatakse üks päev teise järel vaikselt õh­tusse, ilma et õieti midagi juhtuks.

Tarmo Tederi uue mitmekihilise romaani tegevus leiab aset Eesti põhjaranniku põlises kalurikülas ja seda hõlmavas jõukas vallas. Sinna on 2009. aasta sügiseks kanda kinnitanud igasugused inimesed, peategelaseks on aga saekaatrist järsku töötuks ja pensioni ootele jäänud 60-aastane põliselanik Eerik Lauter. Eerik on kirglik rannakalur, kes saab nüüd rohkem aega järgida oma südame kutset, milleks on alati olnud meri. Koos vanade sõprade ja innukate uusasunikega hakatakse looma külaseltsi, et astuda vastu vallavõimu ülekohtule ja sahkerdustele. Töödes ja toimetustes meenutab Eerik oma hargnenud suguvõsa ja alles jäänud kodukandi lugu nii ENSV, EW kui Vene tsaari ärevatest aegadest.

Aga ka 21. sajandi kodanikekogukonnas tekivad omad pinged ja lahkhelid ning lisaks tabab Eerikut veel ootamatu hoop hingepõhja. Vananev rannamees ei lase end isiklikust tragöödiast siiski murda ja hakkab ühise uhke asjana üksi looma väga iselaadset mälestusmärki, millest tõuseb uut tüli.

Põnevas raamatus on rohkem küsimusi kui vastuseid ja kirjanik jätab otsad 2010. aasta augustiöö musta merevette.