Tooted

Agatha Christie on maailma enimmüüdud autor ning tema näidend "Hiirelõks" on kõige kauem mängukavas olnud etendus – seda on 1952.aastast kuni tänase päevani mängitud enam kui 20 000 korda. Ajaloolise tõe huvides võib arvata, et Piiblit ja Shakespeare'i teoseid on aastasadade jooksul küll rohkem müüdud, aga selle kohta puuduvad statistilised andmed. 1926. aasta 3. detsembril kaob üheteistkümneks päevaks kuritegude kuninganna Agatha Christie. Järgmisel päeval leitakse küll tema auto, aga kirjanikust ei ole jälgegi. Arsti haridusega autor käsitleb Agatha Christie elu ja loomingut küll lapseeast vanapõlveni, kuid uurib lähemalt just 11-päevase kadumise tagamaid. Raamatust selgub, et maailma armastatuima deektiivromaanide autori elu on olnud samavõrd põnev kui tema raamatud...

"Ela ja lase teistel surra" on Ian Flemingi teine James Bondi romaan. Imeilus, ennustaja-võimetega Solitaire on ühtaegu Mr Suure vang ja tööriist. Bondil pole aga ebausuks mahti, ta teab, et krimi-sündikaadi boss Mr Suur on ka Nõukogude Liidu tippagent. Pärast Harlemi jazziklubides, Miamis ja Kariibi mere saartel aset leidnud jälitamist mõistab Bond, et tegu on ühe ohtlikuma mehega, keda ta eales kohanud. Ja keegi, isegi mitte mõistatuslik Solitaire, ei suuda öelda, kuidas seekordne vastasseis lõpeb.

"Henriku Liivimaa kroonika" on muistse vabadusvõitluse ja ristisõja aja olulisim ajalooallikas. Kuigi tegemist pole romaaniga, võib teost pidada keskaegses ladinakeelses kirjanduses väljapaistvaks ka rahvusvahelises võrdluses. Just sellest tekstist pärinevad paljud hilisemad stereotüüpsed ajalookangelaste ja -vaenlaste kuvandid, millele eestlaste rahvusteadvus on saanud tugineda. Kroonika katab aastad 1184-1227. Teada on kroonika tõlked saksa, soome, vene, läti, leedu, itaalia ja inglise keelde.

Tegelikult on ka tema "Isade maas" (1935) loodud pilt Vabadussõjast paratamatult gailitlik ja kindlasti veidi teistsugune kui tõsine teaduslik vaade ajaloosündmustele. Siin on keskmes huvitavad seigad, üksikud episoodid "kolmanda kompanii" võitlusteelt. Aga üldpilt, mis raamatut lugenul Vabadussõjast jääb, on ometi kokku vabadussõjalik, kindlasti saab siit aimu just sellest, kuidas täpselt tuli võit Vabadussõjas. Gailit oli ka ise sõjas, teenides sõjakirjasaatjana – ja seda niihästi Vabadussõjas kui ka Esimeses maailmasõjas.

Romaan "Jäälätted" (esmatrükk Rootsis 1958) kuulub Bernard Kangro loomingu tippu ja annab pildi ülikoolist 1930. aastatel. Tegemist on esimese raamatuga kirjaniku kuueosalisest romaanisarjast, nn Tartu-tsüklist, ja seda on peetud eesti proosa poeetilisimaks Tartu-kujutuseks. Kahtlemata tugineb autor ka omaenda mälestustele üliõpilasajast, mis päädis 1938. a. magistrikraadiga eesti soneti ajaloo uurimise eest.

"Juhanson" jätkab romaani esimeses pooles mõneti August Gaili­ti "Isade maa" (1935) karnevalliku sõduriromaani joont. Selle taust on Talve soomepoisiaeg Jalkala koolituslaagris, Rajajoe eesliinil ja mujal, kollektiivseks kangelaseks kaheksameheline jagu. Kuskil – kes teab kus – käib suur sõda Uue Euroopa mitme võistleva Neuordnung'i, Hitleri ja Stalini vahel, aga eesti sõdur elab suurtesse sadistlikesse ideedesse nakatumata oma äraootavat muldonnielu, püüdes olemise nirususest huumoriga üle saada ja korvates välist tohuvabohu oma igapäevaseid rituaale sooritades. Need on suuresti sõnalist laadi, aga sõnal on ka sõja ajal suur jõud. Tuleb vahel iseenesele härra öelda, nagu õpetab romaani kuulsaks saanud nimitegelane Voldemar Juhanson, muidu läheb meelest ära, et oled ini­mene olnud. Romaani teine pool keskendub juhtumustele Põhja-Saksamaal ja eriti Taani piiri äärses Flensburgi laagris. Siin on vähem kuraasikat väljamõeldist ja rohkem mälestuslikku, kuid lugemismõnu aina kasvab.

Romaan juurdleb selle üle, kas Eesti ristimine 13. sajandi alguses võinuks minna ka vägivallatult. Kas sõda jääks tulemata, kui võtaksime usu ise vastu, küsib kirjanik peategelaste suu läbi. Vaevalt on võimalik anda lõplikku seletust, miks võttis Skandinaavia usu ise vastu, Läänemere idakaldal aga tõi see kaasa koloniseerimise. Kogu Euroopa ristiusustamise taustal võib olulisemaks teguriks pidada tugevaid valitsejaid, kes asusid uue usu ja kiriku etteotsa. Eesti- ja Liivimaal neid paraku ei olnud. Siinsete rahvaste kahjuks mängis ka ajastus. 12. ja 13. sajandi vahetusel, kui ristiusu levik jõudis Läänemere idakaldani, olid Euroopa kristlikud riigid ja kirik juba piisavalt jõudu kogunud. Nõnda võisid nad endale lubada rajamaade vallutamist.

Triloogia rajaneb professor Herbert Normanni päevikutel. Normann sündis Tartus trükkali pojana, õppis Aleksandri gümnaasiumis ja Tartu ülikooli arstiteaduskonnas, vahepeal aga võttis sanitari ja velskrina osa Vabadussõjast.

Sama elusaatuse on Mikelsaar andnud ka romaanide peategelasele Jaagup Vokile. Lisaks on kirjanik kasutanud teisigi dokumente ja uurimusi. Seeläbi kirjeldab ta asjatundlikult mitmeid ajaloolisi tegelasi ja sündmusi, nagu ka toonast miljööd. Ajastuomaseid detaile lisab Jaagupi ema harjumus lugeda ette ajalehti: nii saab lugeja teada toona rahva meeli ärevil hoidnud uudistest ja rindeteadetest, aga ka kõmulistest kuritegudest ja õnnetustest.

Ene Mihkelsoni palju tunnustust pälvinud "Katkuhaud" (2007) keskendub keerulisimale ajale Eesti 20. sajandi ajaloos. Tegemist on valusate tagasivaateliste lugudega, mis juhatavad lugeja kõige värskema aja sündmuste kaudu – "Katkuhaud" algab nn Tallinna vabastajate monumendi juurest – tagasi Teise maailmasõja järgsesse aega, mille saladuslikud pained ulatuvad tänasesse päeva. Minevikku vaatav raamat räägib eeskätt sellest, mis ikkagi juhtus Eestis sõja ajal ja pärast sõda ning kuidas ja miks sellest aastakümneid vaikiti ja praegugi vaikitakse. Romaanis asub meie kaasajas elav minajutustaja sugulaste, tuttavate ja arhiivimaterjalide abil uurima oma metsavennast isa hukkumise lugu. Tema lapsepõlvest pärinevad mälestused üle viiekümne aasta tagusest traagilisest sündmusest on enamjaolt üldised. Kindel on vaid teadmine, et isa Valter ja ema Sanna asusid end küüditamise hirmus metsavendadena varjama ning et isa tapeti veel enne Stalini surma 1953. aastal okupatsioonivõimu julgeolekuorganite haarangus. Ema Sanna pääses ja "legaliseerus" mõni aasta hiljem. Vanemate metsas oleku ajal oli minajutustaja hoidjaks ja kasvatajaks ema õde Kaata, kes lapse hiljem siiski internaatkooli paigutas. Nii võõrdus minajutustaja oma perekonnast ja sugulastest. Nüüd, aastakümneid hiljem, püüab ta tollaseid sündmusi võimalikult täpselt enda jaoks taastada ja lahti mõtestada. Kriitikud on seostanud Mihkelsoni proosat 20. sajandi teise poole kirjanduses levinud romaanitüübi, nn. mäluromaaniga, mille tegelaste tänapäeva rusub mingi minevikutaak. See käivitabki romaani ja haarab lugeja kaasa. Mihkelson on kasutanud seda võtet niivõrd meisterlikult, et pärast tema saavutatud taset on Eestis hakatud mäluromaanide kirjutamist pidama sootuks raskemaks ülesandeks. Mihkelsoni teoseid on nimetatud ka esimesteks suurteks 21. sajandi eesti romaanideks. "Katkuhaud" on 2008. a. saanud Albu valla A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali parima proosateose aastapreemia.

Valev Uibopuu romaan ilmus paguluses 1948. aastal, seega vaid mõni aasta pärast Teise maailmasõja lõppu. Teose aegruum on selgelt piiritletud: see kirjeldab ühes Eesti väikelinnas aastatel 1939–1941 aset leidnud sündmusi. Kuigi linna nime romaanis ei nimetata, mõistab lugeja kiiresti, et piirilinnakese eeskujuks saab olla üksnes Valga. Just seal oligi Uibopuu 1930. aastate lõpul elanud ja ajakirjanikuna töötanud. Seda, et kirjanik tunneb väikelinna olustikku ja tüpaaže hästi ning oskab neid ka tundlikult edasi anda, on tunda romaani igal leheküljel.

Enn Nõu on peetud kõige tundlikuma lähiajalootajuga eesti pagulaskirjanikuks, kelle loomingu põhiaines on Eesti saatus pärast teist maailmasõda, eriti poliitilisest eksiilist vaadates. Tema mitmes ajas kulgev romaan "Koeratapja" räägib ühelt poolt uudses võtmes Otto Tiefi valitsusest, mis tegutses septembris 1944 vahetult enne N. Liidu okupatsioonivägede Eestisse jõudmist. Teine plaan keskendub pagulaselu argipäevale, kust ei puudu abielukriisid, erinev suhtumine kodumaal toimuvasse, KGB kohalolu vari jms. Raamatu esmatrükk ilmus Stockholmis 1988. aastal, Eesti laulva revolutsiooni ajal, ja seetõttu võib "Koeratapjas" näha ka kogu poliitilise paguluse kokkuvõtet. Romaan kuulub eesti pagulaskirjanduse tähtteoste hulka ja ilmus 1993 ka kodumaal. Enn Nõu sündis (1933. a.) Tallinnas agronoom Joosep Nõu perekonnas, käis koolis algul Hiiul, alates 1944 Rootsi koolides, kõrgema meditsiinilise hariduse omandas Uppsala ülikoolis (dr med 1978), kus töötas dotsendi ja juhtiva kopsuarstina kuni 1998. 1957. a. abiellus kirjanik Helga Nõuga, kolm last.

Seitse inimpõlve tagasi, millal issanda aastaid oli täitunud 1697, kutsus jumal Rootsi õiglase kuninga Karl XI oma rahuriiki ja siis hakkas üsna noorukese kuningana maad valitsema tema poeg Karl Kaheteistkümnes. Samal ajal... tabas ta suurt ja vägevat riiki, kõige enam aga selle kauget meretagust Eestimaa-nimelist provintsi painav viletsus... Ilmselt eesti kirjanduse haaravaim Põhjasõja-aineline romaan on sündinud mitmeti vastuolulise kirjaniku Enn Kippeli sulest. Esmatrükis 1937. aastal ilmunud kaheosalise romaani "Kui Raudpea tuli"teine trükk ilmus juba kaks aastat hiljem. Kolmandat trükki tuli oodata aastani 1996, kuid põhjuseks polnud teose vähene kirjanduslik väärtus, vaid pigem Nõukogude režiimile vastuvõetamatult soodsas valguses näidatud "vale poole" ehk Rootsi Põhjasõja-aegne tegevus. Liiati on raamatu nimikangelaseks noor Rootsi kuningas Karl XII ehk Raudpea ise.

Vangielu mälestuste põhjal pandi kirja viieosaline romaanisari, millest "Eesti loo" sarjas ilmuvad esimesed kolm. "Kuradil ei ole varju" kujutab Pagari ja Patarei vanglat 1946. aastal. "Vägivallamaa" ja "Režiim, see kõlab uhkelt" vaatlevad Vorkuta vangilaagritesse saadetute elu aastatel 1947–1953. Aili Helm on varjunimi, mida kasutasid kaks endist poliitvangi, Hilja Rüütli ja Helmut Tarand. Põhiautor oli neist esimene, Tarandi osaks jäi toimetaja ja kaasautori roll.

"Läänemere isandad" viib meid Eesti muinasaja ühe kangelaslikuma peatüki juurde: aega, mil Läänemerd valitsesid kartmatud viikingid. Ja jutt pole ju mitte üksnes Skandinaavia asukaist, ka Eesti oma pika ja käänulise rannikuga oli viikingite asuala, meie esivanemad olidki needsamad kartmatud meresõitjad, tõelised Läänemere isandad. Küllap kuulsaim episood meie muistsest viikingiajast on seotud Sigtuna vallutamisega 1187. aastal. Sellestki ajaloolisest sündmusest on juttu "Läänemere isandates". Autor oli romaani ilmumise eel teinud tublisti eeltööd arhiivides ja muidugi kohapeal ning on saavutanud üldajaloolise pildi edasiandmisel kiiduväärse tulemuse: asjalikke kirjeldusi leidub romaanis nii saarlaste muistse elu kui uskumuste ja palju muu kohta.

"Leidik" käsitleb laulvale revolutsioonile vahetult eelnenud aega ehk aastaid 1986–1988. Koos peategelastega väisab ro­maan kõiki toonaseid olulisemaid sündmusi, pakkudes "eel­ärkamisaja" kohta võrdlemisi ammendavat kroonikat. Peategelane, kirjanik Olte aina tormab ühelt ürituselt teisele: agiteerib nn fosforiidisõjas, käib Hirvepargi meeleavaldusel ja Tartu muinsuskaitsepäevadel, aitab käivitada loomeliitude pleenumit – ja jõuab veel palju muudki. Vähese ajaga ei sünni aga mitte ainult palju erinevaid sündmusi, vaid ka seltskondi. Ka raamatus tõdetakse: "Oltel oli praegu Kultuurinõukogu, Vellol MRP-AEG, ajaloolastel ajalugu, aga kui palju oli neid seltskondi ja isemõtlejaid, kellest Olte midagi ei teadnud!"

"Ma langesin esimesel sõjasuvel" on Eesti territoriaalkorpuse mõned kuud kestnud nukker lahingulugu. Ometi pole see raamat ülejooksikuist. See on raamat surmaminejaist. Surnud on ka jutustaja ise, noormees ürgeesti nimega Jaan Tamm, kes lamab Pihkvamaa punakas mullas ja vestab igavikku jõudnult oma lühikese elu lõpukuudest. Hääl teispoolsusest teab juba ka seda, mida elus inimene teada ei võinud, nimelt kuidas kulges tema lahingukaaslaste edasine tee. Enamasti tapeti needki. Kuid mõnest sai kolhoosi esimees, direktor, parteitöötaja. Nii pakub Peegli raamat kimbu lihtsaid paradokslikke eesti elulugusid.

Isikuloo vormis romaanis kujutatakse 1949. aasta märtsiküüditamist ja sellele järgnenud elu Siberis. Romaani trükilugu tõi autorile kaasa vastandlikke elamusi ja isegi vangistamisähvarduse. 1979. aastal valminud romaan levis huviliste hulgas esialgu käsikirjana. 1981. aastal konfiskeeris KGB Viljandis käsikirja ühe eksemplari kui nõukogude korda halvustava masinakirjatekstis koostatud kirjutise. Alles 1987. aastal ilmus romaan ajakirjas Looming ja aasta hiljem Kupra väljaandel. Kordustrükk.

Romaanile „Meister ja Margarita” kuulub eriline koht Bulgakovi kirjanduslikus pärandis: see on kogu tema loomingu kokkuvõte. Selles leiavad edasiarendamist autori püüdlused, mis on avaldunud juba varasemas loomingus. Kuid kõige tähtsam on miski muu: surma peatset lähenemist aimates (romaani käsikirja servadel on kaks autori poolt eri aastatel tehtud märget: 1931. aastal „Jumal, aita romaan lõpetada!” ja 1934. aastal „Lõpetada enne, kui saabub surm!”) lootis Bulgakov ometi oma viimase romaani lõpule viia ning kasutades selles ära kõik oma ideed, pani heldelt mängu kogu oma kunstilise väljendusvahendite arsenali ja tegi seda ammendavalt – kuigi kirjanikel on tavaliselt kombeks mõelda oma tulevastele teostele ja kasutada neid vahendeid üsna kokkuhoidlikult.

Eesti maareform 1919. aastal on üks tähtsamaid lähtepunkte meie riikliku iseseisvuse loos. Selle aktiga võõrandati mõisad ja sätestati põhimõtted, kuidas ja kellele võõrandatud maid jagada. Nii tekkis uus ja arvukas rahvakiht – asunikud. Tekkisid uut tüüpi talud ja elamised – asunikutalud. Selle reformi parimaid kajastusi ilukirjanduses on kahtlemata Albert Kivikase "Murrang"

Isa ja ema ning sünnitalu nime on rahvusliku liikumise aja viljakaim jutukirjanik Jakob Pärn jäädvustanud oma jutustuses "Oma tuba, oma luba" (1879), mis muuski osas tihtipeale langeb kokku perekonnalooga. Pärna retsept parema elujärje saavutamiseks on naiivne, seda näitab või paralleel tegeliku eluga: kui Lahvardi Kristjanil kulub talu päriseksostmiseks kolm aastat, siis tema prototüübil, Jakob Pärna isal, kulus selleks paarkümmend aastat. Omal ajal oli aga jutustusel suur edasiliikumisele virgutav mõju, seda on isegi nimetatud renditalupoja aabitsaks.

Romaan jõuab eesti lugeja ette Hilja Valtoneni loominguga tutvumise taaspuhangu harjal. Hilja Valtonen on paar viimast aastat olnud Eestis avaldatuim ja loetuim soome kirjanik. "Preili Kojamees" on kirjutatud päevikuna, mille teksti võib tinglikult jagada kolme tasandisse - päevik, kirjavahetus ja väljamõeldud legend peategelase esivanematest. Lugemise hõlbustamiseks on kasutatud ka kolme erinevat kirja. Hilja Valtonenile omaselt on selle raamatu peategelane nurgelisest tütarlapsest veetlevaks neiuks kujunev iseseisvusele, eneseväärikusele püüdlev naisolevus. Taas Valtonenile omaselt saab peategelane Irja pärastsõja orvuaastate raskustele vaatamata hakkama oma käekäigu kujundamisega. Temast peegeldub nakatavat huumorimeelt ja usutavat optimismi. Tänasele lugejale kulub ära nii üks kui teine.

Eesti-soome kirjaniku Aino Kalda lühiromaan "Reigi õpetaja" on jutustus vanast rootsi ajast. Romaani peategelaseks on Reigi pastor Paul Lempelius, kes kirjeldab oma üleelamisi seoses oma abikaasa ning teda võlunud diakoni Jonas Kempega. Lugu põhineb tõestisündinud ainesel, autor on kasutanud romaani loomisel reaalseid kohtuprotokolle.

Üks Eesti ajaloo pikemaid perioode, millest on üsna vähe laiemalt teada, on nn. orduaeg. See on Vana-Liivimaa aeg ehk ajajärk pärast Eesti ristiusustamist ja enne Liivi sõda. Just seda katab Arvo Mäe romaan "Risti riik", üks väheseid siinset orduaega terviklikult käsitletavaid ilukirjandusteoseid. Romaan algab 1200. aastal ja kestab Liivi sõja alguseni aastal 1558.

Mitmeski mõttes ühe radikaalsema eesti kirjaniku Arved Viirlaiu peateos "Ristideta hauad" viib lugeja teise Nõukogude okupatsiooni algusaega Eestis. Sügisest 1944 pidid paljud, kellele oli kallis kodumaa vabadus, varjuma metsadesse, kust nad pidasid relvastatud võitlust okupatsioonivõimu vastu. See karm ja heroiline romaan räägib Eesti kodanike lootusetust võitlusest oma elu ja kodu eest. Paljude toonaste võitlejate saatuseks said ristita hauad. Arved Viirlaid on sündinud 1922. aastal Harjumaal taluperemehe pojana, esimesel Nõukogude okupatsiooni aastal liitus ta metsavendadega, 1943 oli soomepoiss Jätkusõjas, 1944 Eestis idarindel, siis põgenes Rootsi ning valmistus Inglismaal luuretegevuseks Nõukogude Eestis, kuid asus 1953. aastal Kanadasse, kus elab tänini. Pikka aega oli Viirlaid Eesti PEN-klubi esimees. Kirjanduslikult on tema loomingut võrreldud Jaan Krossi omaga.

"Suurtes ja hallides teeäärsetes taludes olid elanud kulakud ja raudsängijalgadesse kulda peitnud." Selle lausega algab "Seitsmes rahu­ke­vad", mille aegruumiks on sõjast toibuv kolkaküla. 1985. aas­tal mõ­jus segaseid aegu avameelselt kujutav teos omalaadse vapustusena. "Seitsmenda rahukevade" alguses läheb peategelane, viieaastane tüdruk emaga pihlakaid korjama. "Ümberringi laius märg sõjajärgne Eestimaa, maa, vili ja puud, rukkiväli lagendikul hõljus, kõrge kuusik kohas mäerinnakul." Kolmas trükk

Ralf, Nora, Martin, Uku, Robert – terve rida tervetes kolmekümnendates Eesti inimesi elavad kriisieelses oravarattas, suutmata, tahtmata või oskamata sest võidujooksust välja astuda. Ralf korraldab uue partei suhteid ning rassib äririndel siin- ja sealpool piiri. Nora on näitleja, kelle üks roll ajab teist taga, ometi tunneb ta juba aastaid, et ei suuda enam ühtegi osatäitmisse sisse elada ega areneda. Martin kükitab pärast lahkuminekut päevad läbi arvuti taga ja põgeneb virtuaalreaalsusse, Uku aga elab oma alaväärsuskompleksi välja armastatud naise peal. Ainus, kes oma eluga paremini hakkama saab, on Robert, kes küll palju töö teeb, aga ka igal aastal paar kuud ilma mööda ringi rändab. Kõik nad kardavad, et elu jookseb eest ära, iga viimane kui hetk tuleb korrakski mõtlemata kinni püüda, seismajäämine on selles maailmas kõige suurem patt. Uus partei, uus etendus, uus kodu – kõik, kõik on uus aastas 2006. Veel astuvad raamatust läbi hirmust hullunud varesepoeg, ammulahkunud vanaisa ja Lurichi poeg.

Iga suurema riigi vastuluurel on James Bondi kohta avatud toimik. Nüüd on N Liidu julgeolekuministeeriumi eriosakond Smerš võtnud eesmärgiks Bond tappa ja leidnud selleks täiusliku sööda – vapustava välimusega agendi Tatjana Romanova. Tema ülesandeks on meelitada Bond Istanbuli ning võrgutada. Romanova ülemuste hooleks jääb ülejäänu. Kuid kui Bond kõnnib teadlikult lõksu, muutub mäng topeltmänguks ja Bondist saab niihästi panus kui ka auhind.

1919. aastal saab ühes kõrvalises Siberi linnakeses kokku ebatavaline seltskond. Hullunud kokaiinisõltlasest komandör ja tema juhitud Tšehhi rügemendi riismed. Linnaelanikest koosnev salapärase enesesandistamisega tegelev müstiline ususekt. Imeilus lesk Anna Petrovna ja äsja linna saabunud võõras, talumatult atraktiivne noor revolutsionäär Samarin. Linna ümbritsevas metsas hulgub Venemaa põhjapoolseimast vangilaagrist põgenenud Mohikaanlane. Seltskonna kokkupuuted muudavad väikest linna ja selle asukaid tundmatuseni. "Suurim armastusakt" on detailideni ajastutruu, aga sisult ehmatavalt kaasaegne romaan, mis toob lugejani eepilise loo ihast ja ohverdusest - tänapäeva inimese muinasjutu. James Meek on 1985. aastast töötanud ajakirjanikuna ja elanud aastatel 1991-1999 Venemaal ja Ukrainas. Praegu elab ta Londonis, kus kirjutab ajalehele Guardian ning ajakirjadele London Review of Books ja Granta. Tema Iraagi sõja ja Guantanamo lahe teemalised reportaažid võitsid mitmeid rahvusvahelisi ajakirjandusauhindu.

Tegevustiku poolest on "Suvi Pääbul ja kinnijooks Raplas" ennekõike raamat 1944. aasta sõjasuvest. Autor taastab pilte ja portreesid sõjaaegsest olustikust ja inimestest. Ta jutustab õhuhäiretest, meeste hirmust mobilisatsiooni ees, kuulujuttudest (liitlaste appitulek, Pitka-poiste võidud) ja paljust muust. Ent Kõivu teostes mängib alati olulist rolli ka aistinguline maailm: ta püüab mäletada mitte ainult sündmusi, vaid ka hingeseisundeid ning tajusid, värve, helisid ja lõhnasid.

1960. aastatel hakkas Tallinnale kujunema oma imago ja sellest sai Nõukogude turisminduses populaarne sihtkoht. Võimalust "vanade tornide ja kohvikute linnas" toonase turisti pilguga ringi vaadata pakub Vassili Aksjonovi "Tähepilet". Romaan võimaldab pilguheitu 1960. aastatel vene kirjanduses toimunud murrangusse, mis eemaldus ametlikult soositud poolsotsrealismist. Nii pole su­gugi juhuslik, et mitmed toonased noorautorid pidid hiljem läände emigreeruma, nende seast on tuntuim kindlasti Jossif Brodski. Uues põlvkonnas, mille hulka kuulusid Jevgeni Jevtušenko, Bella Ahmadulina, Andrei Voznessenski jt, oli üks säravamaid autoreid Vassili Aksjonov.

Hoolimata teksti lühidusest on Mats Traadi "Tants aurukatla ümber" (1971) ometi võimas monumentaalromaan eestlaste saatusest läbi mitme inimpõlve. Põlvkonnad – ja mis põhiline, poliitilised režiimid – küll vahetuvad, kuid inimeste "tantsudes", nende probleemides ja saatuses väljendub eestluse püsimise lugu, mida sümboliseerib tegevustiku keskmes seisev vana aurukatel. Vormilt koosneb romaan viiest tantsust, millest viimane toob lugeja 1960. aastaisse. Eesti maarahva saatust, kaotusi ja kõigest hoolimata eneseks jäämist on Mats Traat kujutanud mitmes teoses. Esimene ja võimsaim neist ongi "Tants aurukatla ümber". Kriitika on pidanud romaani eesti proosa tähtteoseks, tõstes esile selle kaalutletud, kuid nõtket sõnastust ning koomilise ja traagilise, eepilise ja lüürilise õnnestunud ühendamist. Teoste tegelaste kõnet ilmestab nüansirohke Tartumaa kõnepruuk, mis annab kujutatule oma lisaväärtuse. Lõuna-Eesti olustikku tunneb 1936. a. Otepää lähistel Kuutsemäel sündinud, sealsamas kodukandis koolis käinud ja töömehepõlve alustanud Traat läbi ja lõhki. Teemat iseenesest – maainimese armastust oma maa ja töö vastu, suuremat hoolimata ühiskondlikest tingimustest – sai käsitleda ka Nõukogude ajal. Teost saatis alates ilmumisest kohe suur menu: Eduard Vilde nimelise kolhoosi auhind 1971, Nõukogude Eesti preemia 1972, üliedukas Voldemar Panso lavastust Draamateatris, tõlked kümnesse keelde, mitu kordustrükki, Peeter Simmi film jne.

Tänapäeva ameerika krimikirjanduse rajaja Raymond Chandleri kaheksa parimat novelli. Lugude tegevus toimub Lõuna-Californias, need on täis pinget, vägivalda ja tragöödiat, ja igas loos mängivad rolli nii alkohol, tulevahetused kui ka detektiiv, kel on silma naiste jaoks ja terav õiglustunne. Samuti on võimalik ära tunda ühiseid stseene, tegelasi ja jooni Marlowe-romaanidega, mis tegid Chandlerist oma žanri ületamatu meistri või nagu kirjutab Daily Telegraph: "Ta oskab kirjutada nii, et see haarab kaasa juba esimesest lausest. Proosa on napp ja viimistletud: täis elu ja isikupära – pingul nagu võitlusse hüppav tiiger."

Populaarse šoti krimikirjaniku M. C. Beatoni järjekordses mõrvaloos raputab Lochdubhi alevikku teletibi Cristal Frenchi alatu plaan tungida oma kaameraga nende kodudesse ja eraellu. Ja seda mägismaa elanikud ei armasta. Punapäisel konstaablil tuleb lahendada järjekordne mõrvalugu, ja siis veel teinegi, et Lochdubhi taas rahu tuua. Paraku ei oska ta rahu tuua oma südamesse.

Vene impeeriumi mõneks ajaks kõigutanud 1905. aasta sündmused olid ühtlasi Eesti iseseisvuse eelmäng. Neis osales nii linnas kui ka maal elavaid eestlasi, aga samavõrd puudutasid need baltisaksa paruneid. Parimaks tollase Eesti ajaloolis-rahvusliku õhustiku peegelduseks kirjanduses peetakse Edzard Schaperi romaani "Timukas" (Der Henker), milles autor vaatleb 1905. a. sündmusi nii baltisaksa mõisnike, eesti talurahva kui ka kohtunike ja karistussalkade vaatepunktist. Peategelasteks tõusevad krahv Overlacker ja Koiri taluperemees, keda on peetud õnnestunuimaks eesti soost tegelaskujuks baltisaksa kirjanduses. Baltisaksa juurtega Edzard Schaper (1908-1984) sündis Preisimaal. 1930. a. kohtas ta Tallinnast pärit baltisakslannat, abiellus temaga ja asus elama oma kaugete esivanemate maale Eestisse – Tallinna ja Haapsallu. Siin kirjutatud Eesti-ainelised teosed tähendasid Schaperile kirjanduslikku läbimurret. Eesti jäi kirjaniku kodumaaks kuni viimase võimaluseni: Hitleri 1939. aasta ümberasumisüleskutse peale ta Saksamaale ei läinud, vaid lahkus Eestist alles 1940. aasta augustis Soome. Samal aastal ilmunud "Timukas" jäi Schaperi viimaseks Eestis kirjutatud raamatuks. Kirjanik astus vabatahtlikuna Soome sõjaväkke, osales Jätkusõjas ja sai Soome kodakondsuse. Alates 1947. aastast kuni surmani elas Schaper Šveitsis. Külma sõja ajal oli ta rahvusvaheliselt tunnustatud kirjanik ja esseist, kes nõudis oma kirjutistes Balti riikide iseseisvuse taastamist ja nende tunnustamist täieõiguslike Euroopa riikidena.

Lae­va ta­lu­po­jad on pai­gu­ta­tud ela­ma enam kui lo­hu­tus­se kesk­kon­da. Lõpu­tu vihm toob kaa­sa kaks su­ve väl­da­nud ikal­du­se ja kaks tal­ve kest­nud näl­ja. Met­sa­nurk kir­jel­dab ta­ba­valt, kui­das aas­tail 1695–1697 Ees­tit ta­ba­nud nälg lõi pai­gast elu­kor­ral­du­se, täi­tis ta­lud ja tee­vee­red ker­jus­te ja sur­nu­te­ga ning tõi kaa­sa näl­ja­ra­hu­tu­sed.

Mait Metsanurga "Ümera jõel" on kindlasti üks eesti romaaniklassika tuntumaid ja armastatumaid ajalooromaane. Sündmustiku keskpunkti moodustab eestlaste maleva võidukas lahing Ümera jõel 1210. aastal. Ühtlasi annab romaan ilukirjandusliku pildi kogu muistsest vabadusvõitlusest. Niisiis on vaieldamatult tegemist ühe olulisema teosega, mis käsitleb eestlaste visa vastupanu ristirüütlitele.

Karl August Hindrey 1875–1947) ajalooline romaan toob meieni avara ja usutava pildi Muinas-Eesti ühiskonnakorraldusest. Autor on loonud huvitava ja elutruu portreedegalerii tolle ajastu inimestest. Teoses kohtame maakondade vanemaid, kodutuid ning orje. Oluline koht on antud selle aja välissuhetele, poliitika ja usu tihedale seosele.

Pa­no­­raamne, sotsiaalkriitiline ja dek­laratiivne sissevaade 1910.– 1920. aastate Eesti töölisagulisse. Selle tegelased on vaesusest halliks ja kiduraks jäänud, lõputust töörügamisest ja joomisest tuimaks tambitud inimesed. Viletsus ja inetus kandub üle ka inimsuhetele, mida valitsevad tü­lid ja vägivald nii kodus kui ka tänaval ning kahjurõõmus uudishimu ja näriv-tige kadedus naabrite suhtes

Tiina Laanem kirjutab oma esimeses romaanis kõigist neist meestest ja naistest ja lastest, kes iga päev meie keskel oma elu elavad. Seab küsimuse alla sõpruse tegelikkuse ja sisu. Elu tegelikkuse ja sisu. Susi sest kõigest aru saagu. Kõige rohkem räägitakse ses raamatus ikka meestest, kelle varjus joonistuvad välja naised. Ja kusagil kaugel, õige tasa ja õige vaikselt, on ka lapsed.