Tooted

Miks naerab inglane iga nalja peale kolm korda? Erkki Kõlu ja Peeter Tulviste koostatud valimikus Inglise naljadest saab ettekujutuse sellest, miks, mille üle üldse ja kuidas inglane naerab. Ja Eesti lugejal on ka garanteeritult väga lõbus.

"Henriku Liivimaa kroonika" on muistse vabadusvõitluse ja ristisõja aja olulisim ajalooallikas. Kuigi tegemist pole romaaniga, võib teost pidada keskaegses ladinakeelses kirjanduses väljapaistvaks ka rahvusvahelises võrdluses. Just sellest tekstist pärinevad paljud hilisemad stereotüüpsed ajalookangelaste ja -vaenlaste kuvandid, millele eestlaste rahvusteadvus on saanud tugineda. Kroonika katab aastad 1184-1227. Teada on kroonika tõlked saksa, soome, vene, läti, leedu, itaalia ja inglise keelde.

"Juhanson" jätkab romaani esimeses pooles mõneti August Gaili­ti "Isade maa" (1935) karnevalliku sõduriromaani joont. Selle taust on Talve soomepoisiaeg Jalkala koolituslaagris, Rajajoe eesliinil ja mujal, kollektiivseks kangelaseks kaheksameheline jagu. Kuskil – kes teab kus – käib suur sõda Uue Euroopa mitme võistleva Neuordnung'i, Hitleri ja Stalini vahel, aga eesti sõdur elab suurtesse sadistlikesse ideedesse nakatumata oma äraootavat muldonnielu, püüdes olemise nirususest huumoriga üle saada ja korvates välist tohuvabohu oma igapäevaseid rituaale sooritades. Need on suuresti sõnalist laadi, aga sõnal on ka sõja ajal suur jõud. Tuleb vahel iseenesele härra öelda, nagu õpetab romaani kuulsaks saanud nimitegelane Voldemar Juhanson, muidu läheb meelest ära, et oled ini­mene olnud. Romaani teine pool keskendub juhtumustele Põhja-Saksamaal ja eriti Taani piiri äärses Flensburgi laagris. Siin on vähem kuraasikat väljamõeldist ja rohkem mälestuslikku, kuid lugemismõnu aina kasvab.

Romaan juurdleb selle üle, kas Eesti ristimine 13. sajandi alguses võinuks minna ka vägivallatult. Kas sõda jääks tulemata, kui võtaksime usu ise vastu, küsib kirjanik peategelaste suu läbi. Vaevalt on võimalik anda lõplikku seletust, miks võttis Skandinaavia usu ise vastu, Läänemere idakaldal aga tõi see kaasa koloniseerimise. Kogu Euroopa ristiusustamise taustal võib olulisemaks teguriks pidada tugevaid valitsejaid, kes asusid uue usu ja kiriku etteotsa. Eesti- ja Liivimaal neid paraku ei olnud. Siinsete rahvaste kahjuks mängis ka ajastus. 12. ja 13. sajandi vahetusel, kui ristiusu levik jõudis Läänemere idakaldani, olid Euroopa kristlikud riigid ja kirik juba piisavalt jõudu kogunud. Nõnda võisid nad endale lubada rajamaade vallutamist.

Triloogia rajaneb professor Herbert Normanni päevikutel. Normann sündis Tartus trükkali pojana, õppis Aleksandri gümnaasiumis ja Tartu ülikooli arstiteaduskonnas, vahepeal aga võttis sanitari ja velskrina osa Vabadussõjast.

Sama elusaatuse on Mikelsaar andnud ka romaanide peategelasele Jaagup Vokile. Lisaks on kirjanik kasutanud teisigi dokumente ja uurimusi. Seeläbi kirjeldab ta asjatundlikult mitmeid ajaloolisi tegelasi ja sündmusi, nagu ka toonast miljööd. Ajastuomaseid detaile lisab Jaagupi ema harjumus lugeda ette ajalehti: nii saab lugeja teada toona rahva meeli ärevil hoidnud uudistest ja rindeteadetest, aga ka kõmulistest kuritegudest ja õnnetustest.

Ene Mihkelsoni palju tunnustust pälvinud "Katkuhaud" (2007) keskendub keerulisimale ajale Eesti 20. sajandi ajaloos. Tegemist on valusate tagasivaateliste lugudega, mis juhatavad lugeja kõige värskema aja sündmuste kaudu – "Katkuhaud" algab nn Tallinna vabastajate monumendi juurest – tagasi Teise maailmasõja järgsesse aega, mille saladuslikud pained ulatuvad tänasesse päeva. Minevikku vaatav raamat räägib eeskätt sellest, mis ikkagi juhtus Eestis sõja ajal ja pärast sõda ning kuidas ja miks sellest aastakümneid vaikiti ja praegugi vaikitakse.

Romaanis asub meie kaasajas elav minajutustaja sugulaste, tuttavate ja arhiivimaterjalide abil uurima oma metsavennast isa hukkumise lugu. Tema lapsepõlvest pärinevad mälestused üle viiekümne aasta tagusest traagilisest sündmusest on enamjaolt üldised. Kindel on vaid teadmine, et isa Valter ja ema Sanna asusid end küüditamise hirmus metsavendadena varjama ning et isa tapeti veel enne Stalini surma 1953. aastal okupatsioonivõimu julgeolekuorganite haarangus. Ema Sanna pääses ja "legaliseerus" mõni aasta hiljem. Vanemate metsas oleku ajal oli minajutustaja hoidjaks ja kasvatajaks ema õde Kaata, kes lapse hiljem siiski internaatkooli paigutas. Nii võõrdus minajutustaja oma perekonnast ja sugulastest. Nüüd, aastakümneid hiljem, püüab ta tollaseid sündmusi võimalikult täpselt enda jaoks taastada ja lahti mõtestada.

Kriitikud on seostanud Mihkelsoni proosat 20. sajandi teise poole kirjanduses levinud romaanitüübi, nn. mäluromaaniga, mille tegelaste tänapäeva rusub mingi minevikutaak. See käivitabki romaani ja haarab lugeja kaasa. Mihkelson on kasutanud seda võtet niivõrd meisterlikult, et pärast tema saavutatud taset on Eestis hakatud mäluromaanide kirjutamist pidama sootuks raskemaks ülesandeks.

Mihkelsoni teoseid on nimetatud ka esimesteks suurteks 21. sajandi eesti romaanideks. "Katkuhaud" on 2008. a. saanud Albu valla A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali parima proosateose aastapreemia.

Valev Uibopuu romaan ilmus paguluses 1948. aastal, seega vaid mõni aasta pärast Teise maailmasõja lõppu. Teose aegruum on selgelt piiritletud: see kirjeldab ühes Eesti väikelinnas aastatel 1939–1941 aset leidnud sündmusi. Kuigi linna nime romaanis ei nimetata, mõistab lugeja kiiresti, et piirilinnakese eeskujuks saab olla üksnes Valga. Just seal oligi Uibopuu 1930. aastate lõpul elanud ja ajakirjanikuna töötanud. Seda, et kirjanik tunneb väikelinna olustikku ja tüpaaže hästi ning oskab neid ka tundlikult edasi anda, on tunda romaani igal leheküljel.

Enn Nõud on peetud kõige tundlikuma lähiajalootajuga eesti pagulaskirjanikuks, kelle loomingu põhiaines on Eesti saatus pärast teist maailmasõda, eriti poliitilisest eksiilist vaadates. Tema mitmes ajas kulgev romaan "Koeratapja" räägib ühelt poolt uudses võtmes Otto Tiefi valitsusest, mis tegutses septembris 1944. aastal vahetult enne Nõukogude Liidu okupatsioonivägede Eestisse jõudmist. Teine plaan keskendub pagulaselu argipäevale, kust ei puudu abielukriisid, erinev suhtumine kodumaal toimuvasse, KGB kohalolu vari jms.

Raamatu esmatrükk ilmus Stockholmis 1988. aastal, Eesti laulva revolutsiooni ajal, ja seetõttu võib "Koeratapjas" näha ka kogu poliitilise paguluse kokkuvõtet. Romaan kuulub eesti pagulaskirjanduse tähtteoste hulka ja ilmus 1993. aastal ka kodumaal. Enn Nõu (1933) sündis Tallinnas agronoom Joosep Nõu perekonnas, käis koolis algul Hiiul, hiljem Rootsi koolides, kõrgema meditsiinilise hariduse omandas Uppsala ülikoolis (dr med 1978), kus töötas dotsendi ja juhtiva kopsuarstina aastani 1998. Aastal 1957 abiellus kirjanik Helga Nõuga ning neil oli kolm last.

Seitse inimpõlve tagasi, millal issanda aastaid oli täitunud 1697, kutsus jumal Rootsi õiglase kuninga Karl XI oma rahuriiki ja siis hakkas üsna noorukese kuningana maad valitsema tema poeg Karl Kaheteistkümnes. Samal ajal... tabas ta suurt ja vägevat riiki, kõige enam aga selle kauget meretagust Eestimaa-nimelist provintsi painav viletsus...

Ilmselt eesti kirjanduse haaravaim Põhjasõja-aineline romaan on sündinud mitmeti vastuolulise kirjaniku Enn Kippeli sulest. Esmatrükis 1937. aastal ilmunud kaheosalise romaani "Kui Raudpea tuli" teine trükk ilmus juba kaks aastat hiljem. Kolmandat trükki tuli oodata aastani 1996, kuid põhjuseks polnud teose vähene kirjanduslik väärtus, vaid pigem Nõukogude režiimile vastuvõetamatult soodsas valguses näidatud "vale poole" ehk Rootsi Põhjasõja-aegne tegevus. Liiati on raamatu nimikangelaseks noor Rootsi kuningas Karl XII ehk Raudpea ise.

Vangielu mälestuste põhjal pandi kirja viieosaline romaanisari, millest "Eesti loo" sarjas ilmuvad esimesed kolm. "Kuradil ei ole varju" kujutab Pagari ja Patarei vanglat 1946. aastal. "Vägivallamaa" ja "Režiim, see kõlab uhkelt" vaatlevad Vorkuta vangilaagritesse saadetute elu aastatel 1947–1953. Aili Helm on varjunimi, mida kasutasid kaks endist poliitvangi, Hilja Rüütli ja Helmut Tarand. Põhiautor oli neist esimene, Tarandi osaks jäi toimetaja ja kaasautori roll.

"Leidik" käsitleb laulvale revolutsioonile vahetult eelnenud aega ehk aastaid 1986–1988. Koos peategelastega väisab ro­maan kõiki toonaseid olulisemaid sündmusi, pakkudes "eel­ärkamisaja" kohta võrdlemisi ammendavat kroonikat.

Peategelane, kirjanik Olte aina tormab ühelt ürituselt teisele: agiteerib nn fosforiidisõjas, käib Hirvepargi meeleavaldusel ja Tartu muinsuskaitsepäevadel, aitab käivitada loomeliitude pleenumit – ja jõuab veel palju muudki. Vähese ajaga ei sünni aga mitte ainult palju erinevaid sündmusi, vaid ka seltskondi. Ka raamatus tõdetakse: "Oltel oli praegu Kultuurinõukogu, Vellol MRP-AEG, ajaloolastel ajalugu, aga kui palju oli neid seltskondi ja isemõtlejaid, kellest Olte midagi ei teadnud!"

Romaani tegevus toimub uue talurahvaseaduse (1856) tuleku ajal. Vilde tegelased on terve elu uut seadust oodanud. Kui see viimaks 1858. aasta jüripäeval välja kuulutatakse, nähakse paragrah­ve isegi unes. Ent mõisahärrad käsivad uute kontrahtidega oodata, kuni kogu maa on uuesti välja mõõdetud. Rahutus liigub nagu "maruhoog üle maa". Teose kulminatsiooniks on talupoegade vastuhakk 1858. aasta suvel Mahtra mõisas ja nende karistamine 1859. aasta veebruaris.

Isikuloo vormis romaanis kujutatakse 1949. aasta märtsiküüditamist ja sellele järgnenud elu Siberis. Romaani trükilugu tõi autorile kaasa vastandlikke elamusi ja isegi vangistamisähvarduse. 1979. aastal valminud romaan levis huviliste hulgas esialgu käsikirjana. 1981. aastal konfiskeeris KGB Viljandis käsikirja ühe eksemplari kui nõukogude korda halvustava masinakirjatekstis koostatud kirjutise. Alles 1987. aastal ilmus romaan ajakirjas Looming ja aasta hiljem Kupra väljaandel. Kordustrükk.

Eesti maareform 1919. aastal on üks tähtsamaid lähtepunkte meie riikliku iseseisvuse loos. Selle aktiga võõrandati mõisad ja sätestati põhimõtted, kuidas ja kellele võõrandatud maid jagada. Nii tekkis uus ja arvukas rahvakiht – asunikud. Tekkisid uut tüüpi talud ja elamised – asunikutalud. Selle reformi parimaid kajastusi ilukirjanduses on kahtlemata Albert Kivikase "Murrang".

Isa ja ema ning sünnitalu nime on rahvusliku liikumise aja viljakaim jutukirjanik Jakob Pärn jäädvustanud oma jutustuses "Oma tuba, oma luba" (1879), mis muuski osas tihtipeale langeb kokku perekonnalooga. Pärna retsept parema elujärje saavutamiseks on naiivne, seda näitab või paralleel tegeliku eluga: kui Lahvardi Kristjanil kulub talu päriseksostmiseks kolm aastat, siis tema prototüübil, Jakob Pärna isal, kulus selleks paarkümmend aastat. Omal ajal oli aga jutustusel suur edasiliikumisele virgutav mõju, seda on isegi nimetatud renditalupoja aabitsaks.

Romaan jõuab eesti lugeja ette Hilja Valtoneni loominguga tutvumise taaspuhangu harjal. Hilja Valtonen on paar viimast aastat olnud Eestis avaldatuim ja loetuim soome kirjanik. "Preili Kojamees" on kirjutatud päevikuna, mille teksti võib tinglikult jagada kolme tasandisse - päevik, kirjavahetus ja väljamõeldud legend peategelase esivanematest. Lugemise hõlbustamiseks on kasutatud ka kolme erinevat kirja. Hilja Valtonenile omaselt on selle raamatu peategelane nurgelisest tütarlapsest veetlevaks neiuks kujunev iseseisvusele, eneseväärikusele püüdlev naisolevus. Taas Valtonenile omaselt saab peategelane Irja pärastsõja orvuaastate raskustele vaatamata hakkama oma käekäigu kujundamisega. Temast peegeldub nakatavat huumorimeelt ja usutavat optimismi. Tänasele lugejale kulub ära nii üks kui teine.

Mis on õieti raha? On see hõbedast mägi, nagu arvasid Hispaania konkistadoorid? Või piisab savitahvlitest ja täistrükitud paberist? Kuidas me oleme jõudnud niikaugele, et enamik rahast on nähtamatu, enamasti vaid numbrid arvutiekraanil? Kust raha tuli? Ja kuhu ta kõik kadus? Ühe tänapäeva mõjukama briti ajaloolase, Harvardi ülikooli professori Niall Fergusoni uus raamat räägib sellest, et iga suure maailmaajaloolise nähtuse taga peitub mingi finantssaladus ning tutvustab lugejale neist kõige tähtsamaid. Näiteks võis renessanss tekitada kunsti- ja arhitektuuriturul tõelise buumi vaid seetõttu, et rikaste Põhja-Itaalia linnriikide valitsejad pidasid oluliseks kunsti ja teaduste soosimist. Majanduslik tõus, rikkuste kogunemine ja panganduse teke olid otseses seoses kirjanduse, kunsti ja filosoofia õitselepuhkemisega. Ja see oli finantslollus, ennasthävitav maksete ajatamise ja devalvatsioonide keeris, mis muutis 20. sajandi algul maailma rikkaimate riikide hulka kuulunud Argentina vähem kui sada aastat hiljem sisuliselt arengumaaks. Rahanduse ajalugu kulgeb üles-alla, kriisid ja buumid toimuvad vaheldumisi. Nõnda ongi praegu, mil maailm vaevleb viimaste kümnendite suurima majanduskriisi küüsis, parim aeg lugeda Fergusoni põhjalikku ja köitvat raamatut, et mõista raha võidu- ja allakäike.

Ralf, Nora, Martin, Uku, Robert – terve rida terveid kolmekümnendates Eesti inimesi elavad kriisieelses oravarattas, suutmata, tahtmata või oskamata sest võidujooksust välja astuda. Ralf korraldab uue partei suhteid ning rassib äririndel siin- ja sealpool piiri. Nora on näitleja, kelle üks roll ajab teist taga, ometi tunneb ta juba aastaid, et ei suuda enam ühtegi osatäitmisse sisse elada ega areneda. Martin kükitab pärast lahkuminekut päevad läbi arvuti taga ja põgeneb virtuaalreaalsusse, Uku aga elab oma alaväärsuskompleksi välja armastatud naise peal. Ainus, kes oma eluga paremini hakkama saab, on Robert, kes teeb küll palju tööd, aga rändab ka igal aastal paar kuud ilma mööda ringi. Kõik nad kardavad, et elu jookseb eest ära, iga viimane kui hetk tuleb korrakski mõtlemata kinni püüda, seismajäämine on selles maailmas kõige suurem patt. Uus partei, uus etendus, uus kodu – kõik, kõik on uus aastas 2006. Veel astuvad raamatust läbi hirmust hullunud varesepoeg, ammulahkunud vanaisa ja Lurichi poeg.

1960. aastatel hakkas Tallinnale kujunema oma imago ja sellest sai Nõukogude turisminduses populaarne sihtkoht. Võimalust "vanade tornide ja kohvikute linnas" toonase turisti pilguga ringi vaadata pakub Vassili Aksjonovi "Tähepilet". Romaan võimaldab pilguheitu 1960. aastatel vene kirjanduses toimunud murrangusse, mis eemaldus ametlikult soositud poolsotsrealismist. Nii pole su­gugi juhuslik, et mitmed toonased noorautorid pidid hiljem läände emigreeruma, nende seast on tuntuim kindlasti Jossif Brodski. Uues põlvkonnas, mille hulka kuulusid Jevgeni Jevtušenko, Bella Ahmadulina, Andrei Voznessenski jt, oli üks säravamaid autoreid Vassili Aksjonov.

Karl August Hindrey 1875–1947) ajalooline romaan toob meieni avara ja usutava pildi Muinas-Eesti ühiskonnakorraldusest. Autor on loonud huvitava ja elutruu portreedegalerii tolle ajastu inimestest. Teoses kohtame maakondade vanemaid, kodutuid ning orje. Oluline koht on antud selle aja välissuhetele, poliitika ja usu tihedale seosele.

Tarmo Tederi uue mitmekihilise romaani tegevus leiab aset Eesti põhjaranniku põlises kalurikülas ja seda hõlmavas jõukas vallas. Sinna on 2009. aasta sügiseks kanda kinnitanud igasugused inimesed, peategelaseks on aga saekaatrist järsku töötuks ja pensioni ootele jäänud 60-aastane põliselanik Eerik Lauter. Eerik on kirglik rannakalur, kes saab nüüd rohkem aega järgida oma südame kutset, milleks on alati olnud meri. Koos vanade sõprade ja innukate uusasunikega hakatakse looma külaseltsi, et astuda vastu vallavõimu ülekohtule ja sahkerdustele. Töödes ja toimetustes meenutab Eerik oma hargnenud suguvõsa ja alles jäänud kodukandi lugu nii ENSV, EW kui Vene tsaari ärevatest aegadest.

Aga ka 21. sajandi kodanikekogukonnas tekivad omad pinged ja lahkhelid ning lisaks tabab Eerikut veel ootamatu hoop hingepõhja. Vananev rannamees ei lase end isiklikust tragöödiast siiski murda ja hakkab ühise uhke asjana üksi looma väga iselaadset mälestusmärki, millest tõuseb uut tüli.

Põnevas raamatus on rohkem küsimusi kui vastuseid ja kirjanik jätab otsad 2010. aasta augustiöö musta merevette.