Tiina Laanem kirjutab oma esimeses romaanis kõigist neist meestest ja naistest ja lastest, kes iga päev meie keskel oma elu elavad. Seab küsimuse alla sõpruse tegelikkuse ja sisu. Elu tegelikkuse ja sisu. Susi sest kõigest aru saagu. Kõige rohkem räägitakse ses raamatus ikka meestest, kelle varjus joonistuvad välja naised. Ja kusagil kaugel, õige tasa ja õige vaikselt, on ka lapsed.

Suvitusseltskond saarel – mitu abielupaari, kõik vanad sõbrad, veendunud, et üksteist läbi ja lõhki tunnevad. Romaani käigus aga selgub paljugi, mis mitte ainult sõpradele, vaid ka abikaasadele endile märkamatuks on jäänud. Juba väljakujunenud rollimängu all avanevad haavatavad alad. Väga hästi välja joonistatud tegelaskujud, psühholoogiliselt veenev romaan. – Luuletaja Doris Kareva

Sümpaatselt kirja pandud suvitusromaan elu toime tulevate haritlaste elust. Ei ole verist vihkamist ega padujoomist. On head detaili, huumorit. Nii tegelased kui probleemid on elulähedased ja veenvalt kujutatud. – Kirjanik Aino Pervik

Kui noor naine kirjutab meestest sellise nurga alt, nagu Tiina seda teeb, tekitab see paratamatut aukartust ja imetlust. Olen kindel, et see lugu leiab tee ka nendesse südametesse, mille olemasolu märkame vaid trenni tehes. Südametesse nagu Aleksil. Ja nagu paljudel teistel. Lugege ja te saate aru, mida ma mõtlen:) – Kirjanik Sass Henno (2004. a romaanivõistluse võitja)

Äkki nägi ta saledat ja tõmmut tibi külmkapi sisemusest enda poole vaatamas. Veiko sirutas käed välja. Kõhnad piigad mõjusid ahvatlevalt. Ta saigi tõmmu iluduse kätte, surus ta hellalt oma rinnale, aga too muutus Rannarootsi suitsuvorstiks. Veiks viskas vorsti vastikusega eemale, samas kui külmar sikutas teda jalgadest jääkambri poole. Ta peksis kappi nagu jaksas ja leidis end lõpuks köögilaua alt, tükike vorsti pihus. Lisaks külmkapiga võitlevale Veikole leiab jutukogust "Öised hääled" ka Punase Jänesega koos elava Kerdi, saleda soomlase, kuuris liha praadiva Evaldi, rattasõitu vihkava Emmi, maagilise külgetõmbe omandanud Pauli ning palju teisigi tegelasi. Tiina Laanem tuli kirjandusse romaaniga "Väikesed vanamehed", mis võitis 2006. a romaanivõistluse ja võeti lugejate poolt soojalt vastu. Ta on avaldanud novellikogu "Õnnelik jää" ning kirjutanud mitmeid näidendeid ja lasteraamatuid. Tema romaan "Pildilt kukkujad" pälvis A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia. Käesolev jutukogu on tema seitsmes raamat.

Ralf, Nora, Martin, Uku, Robert – terve rida terveid kolmekümnendates Eesti inimesi elavad kriisieelses oravarattas, suutmata, tahtmata või oskamata sest võidujooksust välja astuda. Ralf korraldab uue partei suhteid ning rassib äririndel siin- ja sealpool piiri. Nora on näitleja, kelle üks roll ajab teist taga, ometi tunneb ta juba aastaid, et ei suuda enam ühtegi osatäitmisse sisse elada ega areneda. Martin kükitab pärast lahkuminekut päevad läbi arvuti taga ja põgeneb virtuaalreaalsusse, Uku aga elab oma alaväärsuskompleksi välja armastatud naise peal. Ainus, kes oma eluga paremini hakkama saab, on Robert, kes teeb küll palju tööd, aga rändab ka igal aastal paar kuud ilma mööda ringi. Kõik nad kardavad, et elu jookseb eest ära, iga viimane kui hetk tuleb korrakski mõtlemata kinni püüda, seismajäämine on selles maailmas kõige suurem patt. Uus partei, uus etendus, uus kodu – kõik, kõik on uus aastas 2006. Veel astuvad raamatust läbi hirmust hullunud varesepoeg, ammulahkunud vanaisa ja Lurichi poeg.