Tooted

Andres Dido (Tiido) (1855–1921) sündis Viljandimaal, õppis Tartus, elas väljasaadetuna Kaasanis, pääses Šveitsi ja lõpuks elas pagulasena Prantsusmaal. Ta õppis ülikoolis sotsioloogiat ning on meie esimesi rahvusvaheliste, riigipoliitiliste ja riigiõiguslike huvidega publitsiste. Dido kõneles esimesena unistavalt Eestist kui vabariigist. Vabariigi mõiste, vabastatud inimese toimimine, võimu kasutamine õigluse huvides oli ta ilmavaate tuum. See oli edumeelsus, mis põlgas arengut takistavat tagurlust. Käesolev, Eesti Mõtteloo sarja 70. raamat näitab piltlikult, kuidas kapitalism toimis Prantsuse Vabariigis saja aasta eest just samuti nagu Eestis nüüd, 21. sajandi algul. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Mõtteloo Sihtkapital, Haridus- ja Teadusministeerium ning Kultuuriministeerium.

"Kaemusi Eestist" tähendab vaatlusi Eesti kohta, aga ka Eestist väljapoole, muud maailma haaravalt. Kas on identsus - iseendasamasus - midagi muud kui pidev liikumine, dünaamika enda ja teiste vahel, läbikõne teisega, vabadus liikuda, vabadus kõnelda?

Palvadre oli iseseisva Eesti esimese põlvkonna riigimees, õigusteadlane, kohtunik, poliitik, lõpuks õiguskantsler. Üks neist, kelleta Eesti riigiõiguse kujunemislugu poleks tervik. Ja paraku üks neist paljudest, kelle Nõukogude okupatsioonivõim aastatel 1940–1941 esimeses järjekorras hävitas. Seetõttu pole vast liialdus väita, et Palvadre elukäigust ja tegevusest vaatab vastu Eesti riigi paljulubava alguse ning ülimalt traagilise lõpuga epohh. Fotod on pärit Eesti Filmiarhiivi, Eesti Kirjandusmuuseumi, Rahvusarhiivi, Tallinna Kirjanduskeskuse, Tartu Linnamuuseumi, Valga Muuseumi ja Viljandi Muuseumi kogudest. Ümbrise esikaanel foto Eesti Filmiarhiivist (EFA.36.A.103.105) ja tagakaanel Eesti Ajaloomuuseumist (AM N 5631:1412) Uurimistööd toetas õiguskantsleri asutatud stipendium Eesti Vabariigi esimese õiguskantsleri Anton Palvadre eluloo uurimiseks.

Raamat kätkeb endas kaasaegsete meenutusi Artur Alliksaarest – 100 mõujukama eestlase hulka valitud poeedist. Esimeses pooles "Sõna on mu kirg ja nõrkus" on avaldatud Artur Alliksaare kirjad sõpradele Eino Lainvoole ja Rein Sepale ning nõukogude kirjanduspoliitika ametnikele Leida Tigasele ja Otto Sammale.

Teise ossa pealkirjaga "Mentor Artur" on Henn-Kaarel Hellat kogunud Artur Alliksaare kaasaegsete mälestusi. Mõned neist on varem ilmunud, enamus selle raamatu jaoks kirja pandud. Raamatus meenutavad oma isiklikke kokkupuuteid poeediga Ain Kaalep, Henn-Kaarel Hellat, Leo Metsar, Andres Ehin, Ave Alavainu jt. Raamatu väljaandmist on toetanud Kultuuriministeerium.

Tiit Kärner (s. 1942), Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi vanemteadur, on olnud aktiivne ühiskonnaelu jälgija ja kommenteerija. Käesoleva raamatu kaante vahele on ta kogunud oma olulisemad arvamuslood ja kommentaarid aastatest 1985–2014. Osa neist on ajakirjanduses ilmunud, osa ilmub esmakordselt. Autori huvi on pälvinud haridus, päevapoliitika, valimised, demograafia, rahvusküsimus ja paljud teised Eesti igapäevaelus ettetulevad teemad.

Rannaaine käsitlejana tõusis August Mälk (1900-1987) 1930-ndail aastail eesti silmapaistvamate prosaistide hulka. Samal ajal kasutas ta ka ajaloolist ainest ning esines populaarse näitekirjanikuna. 1944. aastal pagulusse siirdunud, jätkas Mälk proosa ja draama alal, püüdes nüüd elunähtusi sügavamalt mõtestada. Kodu-Eestis aastakümneid mahavaikitud kirjaniku elu ja loomingu vaatlus käesolevas lühimonograafias toob esile palju senitundmatut faktilist ja kirjandusloolist materjali.

2. täiendatud trükk

Muusikaajakirjaniku Ivalo Randalu kirjatööde kogumik

Akadeemik ja kirjandusteadlane Jaan Undusk (s. 1958) on raamatusse koondanud maailmavaatelisi portreid Eesti alal üht- või teistviisi ringi toimetanud kirjanikest. Kõik nad polegi olnud eestlased või esmajärjekorras eestikeelsed, ja mõned neist on viibinud rohkem mujal kui Eestis. Ühetagi neist poleks aga ei tänane Eesti riik ega ajas edasi kestev eesti vaim mõeldavad.Maailmavaateta kirjanik ei paku mulle lugejana ilmselt elulist huvi, kui ma ka tema teksti mõnikord suure naudinguga võin lugeda. See ülim, mida ma kirjandusest otsin, on eksistentsi esiletulek – isik, kes kehtestab taas kord maailma. Kui ma sellise isiku teosest leian, siis ma usun, et kirjanikul on olemas maailmavaade, või vähemasti – maailmavaadet. Jaan Undusk

Edgar Kant (1902–1978) oli inimgeograafia ja inimökoloogia rajaja Eesti eelmise iseseisvuse ajal. Teise maailma sõja järel Rootsis paguluses sai temast Lundi geograafilise koolkonna vaimne liider. Kant kui maailmatasemel tunnustatud teadlane on valitud ka Eesti möödunud sajandi 100 suurkuju hulka.

Raamatu "Eesti rahvastik ja asustus" esimesse ossa kuuluvad peatükid tema 1934. aastal kaitstud doktoriväitekirjast ja selle saksakeelsest edasiarendusest (Simo Runneli tõlge). Teine osa "Rahvastiku siseränded" kujutab endast 1939. a. ilmunud linnastumise süvaanalüüsi käsitleva töö "Etüüde siserännete ruumiküsimusist. Eesti linnade rändealadest, eriti Tartu rändkonnast" uut väljaannet, milles uuritakse rahvarände ruumilist ulatust. Raamatu väljaandmist on toetanud SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Toomas Karjahärmi saatesõnast raamatule: Käesolev raamat on esimene katse üllitada Konstantin Pätsi ulatuslikku vaimset pärandit. See on valik tema kirjatöödest aastatel 1901-1916. Päts järgis ärkamisajast juurdunud traditsiooni, et ajalehetoimetaja on ühtlasi erakonna juht. Ajakirjanikutöö oli lahutamatu osa tema poliitilisest karjäärist. Aastail 1901-1916 avaldas ta enda toimetatud ajalehtedes "Teataja" ja "Tallinna Teataja" umbes 200 artiklit. Poliitilise põgenikuna Soomes viibides kirjutas ta 1908.-1916. aastal ligikaudu 30 artiklit "Peterburi Teatajale".

Kultuuriajakirja „Mana“ kauaaegse toimetaja ja välisraadiote kommentaatori Hellar Grabbi (sünd. 1929) kogumik jälgib Eesti ja laiemalt kogu Ida-Euroopa poliitilisi arenguid 1950-ndatest aastatest tänapäevani, analüüsides seejuures meie trükisõnas esmakordse põhjalikkusega selliseid sündmusi nagu Ungari 1956. aasta ülestõus või samaaegsed rahutused Poolas. Külastades 1960–1970-ndatel aastatel korduvalt Eestit, avaldas Grabbi ajakirjanduses ulatuslikke reisikirju, mis andsid tsensuurist kammitsemata kõrvaltvaataja pilgu läbi pildi mitte üksnes kodumaa tollasest kultuurielust, vaid ka olmest. Kolonel Herbert Grabbi pojana on Grabbile olnud iseäranis südamelähedane XX sajandi arvukatel sõjatandritel võidelnud eestlaste teema. Omaette alajaotus on pühendatud eesti üliõpilasorganisatsioonide, eriti korporatsioon „Rotalia“ ajaloole ja käekäigule nii Eestis kui võõrsil.

 

Kirjutised teatrist ja draamast 1969-1994. Raamat koondab Jaak Rähesoo kirjutisi teatrist ja draamast ajavahemikust 1969-1994. Käsitletakse nii Shakespeare'i, iiri kui ka ameerika teatrit ja dramaturgiat, samuti Eesti teatrikunsti.

Ivar Ivask (1927–1992) on Välis-Eesti luuletaja ja kirjandusteadlane. Ta on avaldanud kaheksa luulekogu ja Ilmamaa kirjastusel on "Eesti mõtteloo" sarjas ilmunud tema raamat "Tähtede tähendust tunda", mis sisaldab esseistikat ja uurimuslikke artikleid eeskätt eesti kirjandusest. Selle raamatu varaseimad kirjutised on Ivaski kirjanduskäsitlused 1950-ndate algupoolelt – hispaania luulest, Jorge Guillénist ja García Lorcast. Valik lõpeb pikema reisikirjaga 1988. aastast. Siia vahele mahuvad pikemad ja lühemad mõtisklused läti ja leedu, kreeka ja itaalia, prantsuse ja hispaania, soome ja ladina-ameerika kirjandusest, Nobeli auhinna telgitagustest, jaapani luulest, india kirjaniku Raja Rao romaanidest ja rohkesti muudki. Peale mõne erandi pärinevad siinsed artiklid Ivaski väljaantud kirjandusajakirjast.

Valimik Tartu Ülikooli maailmakirjanduse professori, luuletaja ja tõlkija uurimusi ja käsitlusi aastaist 1974-1994, kõik kantud hispaania vaimust. Järjestatud on nad kirjanduslooliselt, peegeldades hispaania kirjanduse arenguloo tähtsamaid lõike algusest tänapäevani. See valik ei piirdu vaid ilukirjanduse vaatlusega, vaid avardab pilku ka filosoofilise esteetika ja filosoofia suunas.

Raamat sisaldab kirjandusteadlase ja tõlkija Ants Orase (1900-1982) perioodikas ja tõlkeraamatutes ilmunud saatesõnu/autoritutvustusi Lääne-Euroopa, ameerika ja vene kirjandusest (valdavalt luulest), alates William Shakespeare'ist ning lõpetades XX sajandi klassikutega (Lord Byron, John Masefield, Walt Whitman, Swinburne, Verhaeren, John Donne, Otto Manninen, Koskenniemi, Heine, Puškin, Fröding jpt.). Kokku 30 pisikest peatükki. Orase eruditsioon jõuab neis peatükkides meieni targa tagasihoidliku kergusega. Vaatlusel rakendab Ants Oras oma kindlapiirilist esteetilist printsiipi, mis ei ole iialgi sõnastatud dogmaatiliselt, ent püsib loova arhitektoonilise jõuna igas tekstis. Ants Oras ülistab julgelt suure luule igavest ilu ja haljust.

"Imeline koda" on folkloristi, luuletaja ja rännumehe Aado Lintropi omalaadne reisi- ja mõttepäevik. Autor veetis 2012. aasta märtsikuu Itaalias, Rooma lähedal väikeses linnakeses nimega Mazzano Romano. Kohaliku looduse ja elupiltide kirjelduste kõrval leiab raamatust mõtisklusi eesti kultuuri, keele ja meele üle.

Jutud

Sisu: 

• "Iru linnamägi" (1987)
• "Arhitektuurimälestis XV sajandist" (1987)
• "Agul" (1987)
• "Linna kõige vanem tänav" (1997)
• "Hanna sünnipäev" (1990)
• "Presidendi surm" (1997)
• "Harku järv" (1990)
• "Niguliste" (1987)
• "Inglijuuksed" (1997)
• "Linna tulekud" (1997)
• "Isamaa suvi" (1991)
• "Ristimispidu kiirabihaiglas" (1997)
• "Kiri isale jaanuarikuusse 1945" (1997)
• "Maastiku muutumine ajas" (1997)

Rein Taagepera kirjutised "Akadeemias" 1996–2019 Politoloog ja poliitik, valimissüsteemide loodusseaduste tunnustatud uurija Rein Taagepera (sünd. 1933) on käesolevasse köitesse valinud ajakirjas "Akadeemia" 24 aasta jooksul avaldatud teaduslikku laadi tööd.

Nelja ossa – "Olevik", "Lähiminevik", "Kaugminevik ja -tulevik" ja "Valimissüsteemid" – jaotatud raamatus leidub üksjagu graafe, valemeid ja tabeleid, mis mõndagi selgitavad.

Autori sõnul on aga peamine julgus olla nõrk: "Suuta end avada ja sellega hinge kuhjuvast pääseda." 

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Mõtteloo Sihtkapital, Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Kultuurkapital ja AS Giga.

Raamat käsitleb Henrik Visnapuu viimaseid eluaastaid alates kodumaalt lahkumisest kuni ta ootamatu surmani New Yorgi lähedal. Kord lähemalt, kord kaugemalt Visnapuud vaadeldes annab Krusten meile meie kadunud luuletajast inimliku ning haarava pildi. See on omapärasemaid mälestusteoseid, mis meil ilmunud - ta kaardistab niihästi objektiivselt Visnapuu elukäigu kui ka viskab individuaalse pilgu oma kaaslasele. Teos on varustatud paljude originaalfotodega.

Tunnustatud kunstiajaloolase, prof. Kaalu Kirme mälestusteraamat on kokkuvõte enese ja oma põlvkonna elukogemusest. See pole vaid jutustus juhtunust, vaid mõtisklus inimeseks olemisest siin- ja võimalikus sealpoolsuses, "kolmandas paradiisis". Raamat on avameelne ja ühtlasi diskreetne, omajagu iroonilinegi. Kaalu Kirme on kirjutanud ka palju muud – biograafiad A. Roosilehest, J. Koortist ning Adamson-Ericust, tunnustatud monograafiad "Eesti sõled" ja "Eesti hõbe", artiklid, värsid ja humoreskid.

Ivar Grünthali "Laulu võim" on suur luulesüsteem, arhitektooniliselt komponeeritud raamat. Värssromaan, mis ilmus peatükkidena ajakirjas "Mana" aastatel 1976–1986, on nüüd esmakordselt ühtseks raamatuks saanud. See jälgib peategelase, laulja Ants Luubergi eluteed 1940-ndatest kuni vihjamisi 1960-ndateni. Jutustaja esitab arvukalt vaateid Eestile olulistele ajaloolistele sündmustele ja tegelastele, mille tulemusena moodustub mosaiik eestlaste okupatsiooniajast ja pagulustundest.

Geograaf ja majandusteadlane Edgar Kant (1902–1978) oli üks neid, kes aidanud Eestit ja eesti teadust maailmakaardile viia.

Tartu näitel linnageograafia klassikas auväärse koha leidnud mees, kes veendunud rahvuslasena – Eesti Rahvuslaste Klubi asutajaid ja selle häälekandja ERK pea- ja tegevtoimetajaid – mõtiskles sügavalt Eesti geopoliitiliste probleemide üle (nt. asend, geograafiline kuuluvus või ka eluruum). Mees, kes rektori ametikohal hoidis ja säilitas meile 1941–1944 Tartu Ülikooli, pidi viimaks lahkuma Eesti isamaalt, leides uue elupaiga Rootsi Kuningriigis, nimelt Lundis. Seda ja teda silmas pidades on tabavalt üteldud; “Eesti kaotus sai Rootsi võiduks.” Nõukogude Eestis fašistiks nimetatud Edgar Kanti pärandit avalikult ei tuntud ega tunnustatud.

Käesolev kogumik tähendab tänuväärselt head algust selle rikkaliku “päranditombu” avamiseks, esitades kokku 60 kirjatööd reisikirjast alates teadusliku artiklini välja. Kõigepealt õpetab autor meile “matkamist ja rändelu”, seda nii ruumis kui ka ajas, minevikus ka, pidades selle metafüüsiliseks loomuks “iseenda jalul käimist”.

Uku Masingu "Luule" I köitesse on võetud üksikkogud:
"Roheliste radade raamat"
"Udu Toonela jõel"
"Aerutades hurtsikumeistriga"
"Kirsipuu varjus"

Mitmekülgse isiksuse Hanno Kompuse avaldatud artikleid, mis on siin raamatus komponeeritud dünaamilisest staatilisema poole: alates tantsust ning matkadest, üle ooperi, maalikunsti ja plastika - staatilise ehituskunsti ja staatilisest staatilisema ruumikujundi - riigi - suunas.

"Maailmakord" on Tartu Ülikooli ajaloolasena lõpetanud Simo Runneli esikkogu. Kohati lustakalt keelemängulised, kohati süngemeelsed värsid viivad lugeja horisontaal- ja vertikaalskaalal nii Taevasse, Põrgusse, Brüsselisse kui ka Moskvasse, keskpunktiks jääb aga ikkagi meie tänapäevane Eesti Vabariik, mille olevikku ja tulevikku, poliitikute ja kaukameeste askeldusi vaatleb noor luuletaja satiirilise skeptitsismiga.

"Mare ja mina. Mälestusi 1960–1970" on Rein Taagepera mälestusteseeria teine raamat. Esimene osa "Määravad hetked" (Ilmamaa, 2012) kirjeldas autori elu sünnist 27. eluaastani. Selles raamatus loovad Mare ja Rein Taagepera perekonna, õpingud asenduvad mõlemal tööga. Igapäevast elu saadab soov mitte jääda vaikivaks kõrvaltvaatajaks Põhja-Ameerika pagulasühiskonnas. Eesti pagulaskonna poolt vaadatuna oli see aastakümme autori arvates murranguline. Kodumaa ja asukohamaa kuvandi kõrvale ilmus uue ja vana kodumaa kuvand. Raamatus leiab muuhulgas käsitlemist teema, milline oli tollal pagulaste suhtumine okupeeritud Eesti Vabariiki. Osa pagulastest arvas, et peab säilima mineviku-Eesti ja kuna sellist Eestit enam ei ole, ei tohi pagulane Eestit NSV-d külastada. Teine pool, kelle hulka kuulub ka selle raamatu autor, pidas õigemaks tollases situatsioonis proovida midagi Eesti heaks ära teha. Sellest soovist sündiski satelliitsusmemorandum (nimetatud ka Ungari teeks), katse Eestit Nõkogude Liidust välja nihutada vähemalt Ungari-laadsesse olukorda. Kahjuks ei täitnud algatus oma eesmärki ja oli paljuski valesti mõistetud ning viis lausa Rein Taagepera väljaheitmiseni Eesti Üliõpilaste Seltsist.

Ehkki Juhan Luigast (1873–1927) veel kümmekond aastat tagasi õieti midagi teada ei tohtinud ega eriti teatudki, ei tarvitse see nimi täna enam tutvustamist. Küsides, kes oli Juhan Luiga, ütleb Hando Runnel seda eesti vaimumaailma töökat ja mõtlevat hiiglast "piiritleda" püüdes: "Ta oli närviarst, poliitik, filosoof, psühholoog, ajaloouurija, kunstiarvustaja, kirjanik, ajakirjanik ja esteet." Esimene Juhan Luiga artiklite kahest köitest, mis jaguneb tsükleiks "Mäss ja meelehaigus", "Põhjavaim", "Ilmutus ilus ja rõõmus" ja "Igatsus surra ja elada", koondab kirjatöid alates aastast 1900 Eesti Vabariigi rajamiseni välja.

Raamat on emotsionaalne kirjeldus Džohhar Dudajevi elust ning tema tegevusest Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria esimese presidendina. Koos perega saadeti Džohhar päris pisikesena asumisele Kasahstani. Läbi ränkade katsumuste saab Džohharist esimene tšetšeeni rahvusest Nõukogude Liidu õhujõudude eliitvägede kindral. Tšetšeenidele kui Nõukogude Liidus põlatud rahvusele seatud tõkked õnnestus tal ületada ainuüksi tänu lakkamatule ja pingelisele tööle ning tohututele tahtepingutustele.

Kes oli Märt Laarman? Kunstikriitik, luuletaja, esseist ja tõlkija, raamatutegija, nende väljaandja, graafik ja maalija. Märt Laarmani kui kunstikriitiku mõjusaim periood oli ajavahemik 1929–1935 ja tema 20ndate aastate kirjutistes tuleb esmakordselt Eestis ilmsiks selgelt sõnastatud suhe modernismi moodsasse kunsti. Kõige muu kõrval töötas ta ligi 30 aastat pedagoogina, sellest poolteist kunstiõpetajana, ülejäänud aja aga eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Autodidakt kunstnikuna, autodidakt eesti keele õpetajana, on ta saavutanud ometi väga paljudes valdkondades imetletavaid tulemusi. Käesolev raamat koondabki peaasjalikult Laarmani kahekümnendate-kolmekümnendate aastate kunstialaseid tekste ja arvustusi.

Hando Runneli sissejuhatusest:
Tänane raamat Konstantin Pätsist toetub suures mahus K. Pätsi enese kirjadele, mälestuskildudele, elupilte ettetoovatele või tema riigimehelikke samme selgitavatele kõnedele, aga ka avaldustele või dokumentidele, mis polemiseeriva peategelasega ning tema eluga. Raamat keskendub kõige enam isiku enese ümber, kes elab ja tegutse ja võitleb ja kannatab mingi temale selguses paistva sihi poole temale antud ajas.

Raamat sisaldab ka:

• Konstantin Pätsi poliitiline ideestik / Eduard Laaman
• Konstantin Päts 60-aastane / Jaan Tõnisson
• Härra peaministrile riigivanema ülesannetes / J. Kukk, A. Piip, J. Teemant, J. Tõnisson

Heino Kiik on oma mälestustes jõudnud noorukiikka. Sõda puudutab noormehe elu juba väga lähedalt. Ise ta küll sõtta minema ei pea, aga lähevad mitmed ta koolikaaslased Mustvee gümnaasiumist ja sõbrad Tammessaare külast. Samuti jääb kool pooleli – Mustvee gümnaasiumist tehakse laatsaret ning kooli ajal Heino "teine kodu" Kõivu pansion pommitatakse maatasa. Heino püüab haridusteed jätkata Tallinnas, kuid sellest ei tule midagi välja, ta saab tööd hoopis "Talurahvalehe" toimetuses. Et Heino haridust väga tähtsaks peab, astub ta oma vanema venna Mihkli eeskujul Räpina aianduskooli ning hiljem Tartu ülikooli geograafiat õppima. Tutvust tuleb teha ka KGB-ga – Heino isa Jaan Kiik viiakse Siberisse ning ka Heinol endal tuleb uue võimuga tegemist. Raamatust saab hea ettekujutuse sõjajärgsete aastate olukorrast pealinnas ja Tartu üliõpilase elus.

Vabaduse tee Mitte mingist hoost või rahust seotud saada, olles hull või hardushelge kirjut, käratsevat rõõmu hiiglalaada tundes või siis templi kolmetahust vaikset ilu. Mitte mingit ööd või lõõmu. Olgu mõte külm, pilk selge, veri vilu. See, võibolla see on vabaduse tee.

PIHLAKAMARJA RIST Ema viis hälli kartulipõllule. Isa oli vaid surelik vari, tuulega ühte värvi. Oktoobrikuu seitsmendal päeval Issand raputas puudelt lapikud, lapsikud lehed ja sulges päikese akna. Aknaruudul oli pihlakamarja must rist.

Teenekas kultuuritegelane on sündinud 4. detsembril 1923. aastal Ahjal Tuglase-mail ja veetnud lapsepõlve Missos. Ta on õppinud Pugola (nüüd Misso) algkoolis, Võru reaalkoolis ning Hugo Treffneri gümnaasiumis. Pärast Tartu ülikooli vene keele ja kirjanduse eriala lõpetamist on olnud pikka aega õppejõuks Viljandi Kultuurikolledžis, lugenud seal muuhulgas vene kirjandust, teatriajalugu ning eesti kultuurilugu. Alates 1989. aastast "Memento" Viljandi ühenduse esimees. Avaldanud tõlkeid vene kirjandusest ning kirjandus- ja teatriarvustusi. Selles mälestusteraamatus on kirja pandud noore mehe lugu, kelle elukäik sarnaneb nii paljude tema kaasaegsete omadega. Salum räägib meile ühe isiksuse kujunemisest läbi lapsepõlve, nooruse – mis langes suures osas sõja-aastatele –, ja ka Komi vangilaagrikogemuse. Autor jutustab siiralt oma maailmapildi ja -vaate kujunemisest, püüdlustest ja pettumustest, sõprusest ja armastusest, kusjuures talle on olnud alati väga omane püüe mõista muutuvaid olusid ja nendega kohaneda.

Akadeemik Harald Keres (sünd. 1912), omaaegne Tartu Ülikooli teoreetilise füüsika professor heidab pilgu möödunud aastatele, mida on pea sajandi jagu. Ühe inimese teed jälgides võib küsida, kes või mis tegelikult sellel teel kõnnib, sest kindlasti ei liigu seal jutustaja üksi. Sajandiga muutub ühiskond, kaovad ja kerkivad riigid, lisaks avastused teadusvallas. Tulevane Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik veetis lapsepõlve ja noorusaastad Pärnus ning Narvas. 1933. aastal sai temast Tartu ülikooli matemaatikaosakonna tudeng. Andekas noormees lõpetas stuudiumi kolme aastaga cum laude ja jätkas ülikooli teenistuses juba õppejõuna. Tartu ülikooliga seotuks jäi Harald Keres terveks eluks, pidas seal loenguid, oli tähetorni juhataja, kuulus Tõravere observatooriumi rajajate ringi, jõudis viimaks TRÜ teadusala prorektori kohale. Suurimaks seikluseks võib pidada tema sattumist 1944. aastal sõjakeerises Saksamaale ja pikka teekonda tagasi koju läbi sõjast laastatud Euroopa. Kogu elu on autori eelisharrastusteks olnud muusika ja male. Huvi malemängu vastu äratas Haraldis ja tema nooremas vennas Paulis nende isa. Ema viskas küll tihti malenupud minema kartuses, et poistest võiksid kujuneda mängurid. Ometi sai malemäng venna Paul Kerese elutööks. Klaveriõpinguid alustas Harald noorukina Pärnus, hiljem õppis flööti mängima ja on mitmete orkestrite koosseisus mängides oma suurepäraseid oskusi tõestanud. Keskkooli lõpetades seisis ta lausa valiku ees, kas pühenduda muusikale või siirduda Tartusse matemaatikat õppima. Ülikool, muusika ja male – need kolm on aidanud autoril mitte alati meeldivaid olusid trotsida ning pikast elust rõõmu tunda. Raamatu fotomaterjalid pärinevad Harald Kerese erakogust.

Saaremaa oli Gustav Ränga noorusmaa sealsete inimeste, elutavade ja loodusega. Nagu ta ise lausub oma memuaarteose avasõnas, on see "nähtud lapsesilmadega, kuid vanamehe prilliklaaside läbi". Autor, üks meie silmapaistvaid humanitaarteadlasi, kes oma laia teadusliku toodanguga on saavutanud teadusmaailmas tuntud nime ja hinnatud positsiooni Euroopa rahvateaduses, sai 18.02. 1977 seitsekümmend viis aastat vanaks.

Praeguse Peterburi konservatooriumi muusikateaduse professori ja helilooja, ühe vähestest doktorikraadiga eesti rahvusest muusikateadlase Rein Laulu muusikateaduslikud tekstid sünnivad väljaspool eesti keele piire, sest nad ilmuvad reeglina esmalt vene keeles. Siin-seal on professor Laulu artikleid eesti keelde tõlgituna ilmunud varemgi. See raamat on esimene eestikeelne üksikväljaanne Rein Laulu sulest. Selle raamatuga teeb ''Ilmamaa'' kirjastus katse muusikateaduse ja üldhumanitaarse diskursuse vahelist lõhet tasandada või vähemalt ilmestada.

Populaarsete Tootsi-lugude seeria viimane raamat, mis tervikuna alles 1988. aastal esmakordselt lugejani jõudis.
Sõjavintsutused ja eluraskused on meie vanu tuttavaid küll tublisti muserdanud, ometi jätkub nostalgilisemate lehekülgede vahele elurõõmugi, tihtipeale aga kipub sündmustik kirjaniku tahtel lausa jantlikuks.

Hindrek Meri alustas oma elu hinnatud diplomaadi peres Euroopa südames. Kuid I maailmasõja saabudes ja poliitilise olukorra muutudes tuli ka temal sarnaselt paljude eestlastega koos ema ja vanema venna Lennart Meriga Siberisse asuda. Haigused, toidupuudus ja hirm tuleviku ees suudeti siiski üle elada ning terve pere jõudis Eestimaale tagasi. Autor räägib oma õpingutest Tallinnas ja Tartus ning selle kirjelduse kaudu avaneb isikupärane vaade noorte elule viiekümnendate aastate Nõukogude Eestis. Pärast Tartu Ülikooli lõpetamist sukeldus autor rohkem kui neljakümneks aastaks riigiteenistusse, algul ENSV Riiklikus Plaanikomitees, hiljem Eesti Majandusministeeriumis. Ka nendest aastatest on autoril mõndagi meelejäävat meenutada. H. Meri mälestused on huvipakkuvad selle poolest, et autor valgustab N. Liidu majandussüsteemi n.-ö. seestpoolt – ta puutus igapäevatöös kokku nõukogude süsteemi ja partei funktsionääridega.

Karl Menning (1874–1941) rammis oma nime kui mitte mujale, siis vähemalt "Vanemuise" teatri ajalukku. Nõnda heljub ta nimi ikka elavana meie minevikumüüdis. Tema tegelikke kirjatöid ja kontseptsioone tuntakse vähem. Menningu avalikkusele suunatud tutvustused, arvustused, kirjutised ja uurimused mahuvad enamasti kahte aastakümnesse (1897–1917). 1918 pöörab Menning teatrile jäädavalt selja. Ta kuulus meie esimese väikesearvulise välisdelegatsiooni koosseisu, kellel õnnestus saavutada küll juba väljakuulutatud, ent veel sündimata vabariigile rahvusvaheline tunnustus. Eks olnud seegi omamoodi teatritegu. Pärast tunnustuse saavutamist on Menning Eesti saadik, algul Skandinaavias ning 1921–1933 Berliinis. Hitleri võimuletulekul siirdub Riia Eesti konsulaati, kus töötab 1937. aastani. Vanaduspäevad mööduvad armsakssaanud "Vanemuise"-linnas. Raamat "Teatritegu" annab läbilõike eesti teadlikult kunstipärase teatri sünniaegadest ning Karl Menningu esteetilistest põhimõtetest teatrikunsti sihipärasel kultiveerimisel sealjuures.Raamatus on nii Menningu teatrialased kirjutised kui ka (tema kui diplomaadi) kirjavahetus Aleksander Hellatiga.