Aastatel 1937–1939 kirjutatud "Ehatuule maa" kohta mainib Hando Runnel saatesõnas, et arvatavasti on see Uku Masingu kõige ilusam lüüriline kogu. "Kohe ei meenugi eesti luulest kedagi, kes nii otsast lõpuni ühe raamatu oleks kirjutanud ühest ainsast, portreteerinud üht, esitanud üht suhet nagu Uku Masing siin. See on nagu kujuri vahekord ühe oma raiutud kujuga."