Esseid kirjandusest. Autor analüüsib troika sümboolikat Vene kirjanduses, keskendudes Gogoli ja Dostojevski teostele ning nende seostele Euroopa kultuuriga ja nihilismi temaatikaga.

Ühiskondlikke probleeme Eduard Vilde loomingus.

Et inimõiguste ja humaansuse päike meie kodumaal ei paista, et rahvas vaevleb võõraste isandate hirmuvalitsuse all - sellest ei tohtinud eesti kirjanik sõnakestki lausuda. Tsensuur ja politseivõim olid valvsad; ka kirjameest, nagu iga muud trotslikku, ootasid vangirauad ja orjatöölaagrid. Kuid kavaluse ja veinikorvidega oli sajandi algul võimalik tsensori silmi pimestada. Eduard Vilde oli ainulaadne võitlev kirjanik ja teenäitaja: aastal 1902 alustas ta radikaalse ajalehe joone all ajalooliste romaanide seeria, milles ta esikohale asetas inimõigusteprobleemi. Ajalooliste kulisside varjus, kuid selgesti vihjates oma kaasaja oludele, võttis ta kõne alla, et meie mõisateolise tööpäev kestab kuni 18 tundi, et võõrad isandad peksavad meie rahvast vähimagi sõnakuulmatuse või eksimuse puhul, et teomeeste naiste ja tütarde kallal tarvitavad samad isandad piiramatut vägivalda. Vilde kogus asjaosaliste mälestusi, kes olid kaasa teinud suuri "vereteatreid", kus tsaari sõjaväeüksused karistasid teomehi kuni tuhande kepihoobiga, lisaks saatis vene riigivõim samad peksuohvrid 20 aastaks sunnitööle Siberi laagritesse. Selliste probleemide käsitlusest Vilde loomingus kõneleb Herbert Salu käesolev teos.

Raamat sisaldab esseid meie kirjanduse aktuaalsete ning seni unarusse jäänud küsimuste kohta. Marie Under on rikastanud eesti poeesiat kõrgetasemeliste ballaadidega. Käesolevas võetakse vaatluse alla üks tuntuim neist, analüüsitakse selle kujunemist ning kultuuriloolist tagapõhja. See on vallasema saatusest, aktuaalne probleem läbi aegade nii meie maal kui mujal, eriti kaugemas minevikus. Selletaolist ballaadi viljeldi Euroopas innukalt kahe sajandi eest, kui sel oli täita tähtis praktiline ülesanne võitluses naise õigusliku ja sotsiaalse olukorra parandamisel.