Rumeenia klassiku värsivalik.

Vanim tervikuna säilinud germaani kangelaseepos (loodud VIII sajandil), anglosaksi allitereeriva luule tippsaavutus, mille tegevus toimub Taanis ja Lõuna-Rootsis, sisaldades viiteid VI sajandi sündmustele.

Rootsi kirjanduse au ja uhkus Carl Michael Bellman (1740-1795) on eesti lugejale üpris tundmatu nimi, kuid mitte päris. Bellmani iseloomustab noorukimeelelaad, mis lakkamatult värvi vahetab, millel naer ja nutt on ühtviisi kerged tulema; temas on koos kõik need vastandid, tundelisus ja brutaalsus, aristokraadi loomulik peenus ja elegants ning boheemlase kisk inetu ja räpase poole - elujanu metsik ja palavikuline meloodia, milles raskemeelsuse pausid. Bellmani teoste akadeemilises standardväljaandes on kaksteist köidet, millest suurema osa moodustab nn. juhuluule, on veel lavatekste, vaimulikku luulet, satiirilist proosat, autobiograafia fragment, Bellmani rajatud Bacchuse Ordu tseremoniaalsed "ordukapiitlid" ja muud. Kuid Bellmani maailmakirjanduslik kuulsus rajaneb kahel esimesel köitel - "Fredmani epistlid" (1790, 82 epistlit) ja "Fredmani laulud" (1791, 65 laulu). Mõlemas raamatus moodustavad tekst ja meloodia lahutamatu terviku. Algselt piibliparoodiliselt, Sanct Fredmani elurõõmu evangeeliumina mõeldud, barokse joomalaulu traditsiooni jätkavate epistlite kirjutamist alustas Bellman 1760. aastatel ja jätkas seda kuni nende ilmumiseni, jõudes selle aja jooksul küllalt muutuda laadis ja stiilis, kuid mitte olulisemas - murdumatus elurõõmus ja sügavas inimsuses. Epistlitegelaste prototüüpideks olid Stockholmi kõigile teada värvikad kujud - Veenuse ja Bacchuse teenrid, allakäinud, kuid elurõõmsad viinaninad ja kõrtsimuusikud, Bellmani sule all poolmüütilisteks tegelasteks saanud reaalsed isikud. Viisid võttis Bellman kaasaegse, eeskätt prantsuse populaarmuusika (koomiline ooper, vodevill, prantsuse klassikalised šansooniantoloogiad) ja rahvamuusika, näiteks ehtsa tänavamuusika repertuaarist, ta laenud ulatuvad Händelist Mozartini. 51. epistli aluseks jääb näiteks meloodia, millest hiljem sai "Porilaste marss". Kaasaegsed olid tuttavad enamike meloodiatega. Osa oma viise on Bellman tõenäoliselt kirjutanud ka ise. Mati Sirkel

See raamat on sündinud ühisest huvist. Hea luule armastajana ning kirjandushuvilisena vestlesin Eestis elava tšiili kunstniku Izak One’iga, kes otsis võimalust esitleda meie kultuurist tõukuvat loomingut, ning luuletaja Mariliin Vasseniniga, kes soovis tõlkida tšiili poeete. Kõik läks loomulikku rada pidi, andsin meie huvidele ühise suuna ning visandasin pildi nüüdisaegsest tšiili luulest. Pean rõhutama, et tegu on vaid killukesega tšiili luulest. Tulemuseks on "Vientos del sur II / Lõunatuuled II" postkaart lõunast, kus kunstnik Izak One on igale luuletusele pühendanud ühe akvarelli. "Vientos del sur II / Lõunatuuled II" on juba teine Eestis ilmavalgust näinud tšiili lapsuke. Sarnaselt esimese valimikuga on seegi raamat kakskeelne, et materjalist oleks kasu ka hispaania keele huvilistele. Mulle tegi rõõmu teadmine, et mõned hispaania keele õpetajad kasutasid esimest raamatut oma tundides. See esimene luulenäide, kus esitlesime selliseid tšiili luuletraditsiooni alustalasid nagu Nobeli preemia laureaadid Gabriela Mistral ja Pablo Neruda, ilmus 2015. aastal. Selleks korraks otsisime mitmest põlvkonnast erinevate stiilidega autoreid. Meil on hea meel alustada raamatut Ladina-Ameerika ühe tähtsaima folkloristi Violeta Parraga. Valimikus leidub enne 1950. aastat sündinud poeete, kes avaldasid tšiili traditsioonile tugevat mõju, näiteks Gonzalo Rojas, Enrique Lihn ja Jorge Tellier. 1970. ja 1980. aastate vahel tekkis põlvkond, kes uuendas põhjalikult meie kirjandust. Kui Eestis oli alanud nõukogude perioodi loojang ning Tšiilis valitses Pinocheti diktatuur, alustasid oma loomingulist teed katkestuslikud poeedid Raúl Zurita, Rodrigo Lira, Juan Cameron, Carmen Berenguer ja Elicura Chihuailaf. Samal ajal lükkas eksiilis viibiv luuletaja Óscar Hahn uuesti käima oma poeetilise projekti, mida diktatuur oli rünnanud. Põimisime valimikku ka Christina Chaini terava pilgu ning nooremaid poeete, nagu Héctor Hernández, Julio Espinoza Guerra, Gladys González ja Camilo Cantillana. Kõigil neil on peen ja värskendav looming. Teatud mõttes on tšiili luule võrreldav eesti kooritraditsiooniga. Tuleb meeles pidada, et kunagi oli aeg, kui muusika ja luule vahel polnud piiri. Mõlemal rahval on see elujõuline sünergia maa ja inimeste vahel muutunud sõnadeks ja muusikaks. Käesolev raamat on mõeldud kingituseks meie kultuurilt eesti rahvale, kelle riigi sünnist täitus sada aastat. Niisiis kingime Eestile värsipostkaardi, mis pärineb maailma lõunaküljelt. Marcelo Gatica Bravo Tallinn, 2018