Ma mäletan, et 24. veebruaril 1994 jäid ülikoolis loengud ära. Ööpäeva jooksul lugesin läbi Emil Tode „Piiririigi“ ja Püha Augustinuse „Pihtimused“. Mäletan, et need teosed moodustasid selge paari, rääkisid samast asjast. Mäletan ühtlasi, et „Piiririik“ äratas minus kustunud huvi uue eesti kirjanduse vastu.

Marek Tamm

„Piiririigi“ esmatrükk ilmus lugejate ette 1993. aasta novembris. Kodumaal saatis romaani poleemika, mujal nähti selles huvitavat tunnistust ida ja lääne kohtumisest pärast raudeesriide langemist. Teos on tõlgitud umbes kahekümnesse keelde.

Käesolev väljaanne on pühendatud esmatrüki kolmekümnendale aastapäevale ja ilmub autori järelsõnaga.

Kogumik sisaldab artikleid kahekümne nelja tuntud vene kirjaniku elust, saatusest ja kohast idanaabrite kultuurikontekstis. Tekstide autor Jelena Skulskaja on Tallinnas sündinud ning elav vene kirjanik, ajakirjanik ja luuletaja. Skulskaja poolt ülestähendatule on omane ootamatute nüansside luubi alla võtmine.

Raamatus leiduvad tekstid on ilmunud ka ajalehes "KesKus/Aktivist" perioodil 1999–2001.

Seni kirjandusteadlasena tuntud autori filosoofilis-poeetiline romaan, mis lähtub Kaunitari ja Koletise muinasjutust. Iga lugu on võimalik jutustada uuesti, teisti. Kaunitari armastus kaob, kui Koletis hakkab muutuma Printsiks. Kes on armastanud Koletist, ei suuda armastada igavat, klanitud ja tavalist Printsi. Tegemist ei ole lihtsa allegooriaga, romaan tõstatab mitmeid psühholoogilisi ja filosoofilisi probleeme ja paneb mõtlema inimese teadvuses valitsevate klišeede üle. Teemadena käsitletakse armastuse olemust ja selle kadumist, armastatu muutumist, ükskõiksust, saatust ja inimese ülesandeid elus.

Vladimir kohtas Kazimiri esmaspäeval, kell kuus õhtul. Sellest kohtumisest ei kirjutata kunagi mitte üheski ajalooõpikus, mis on kahtlemata suur viga, mida antud kirjalõik püüab vähemalt osaliselt korvata; niisiis Kazimir jõudis kohale täpselt kell kuus ja mitte sekunditki hiljem.