Käesolevaga jõuab kodumaise lugejani üks enim tõlgitud ja kuulsamaid paguluses kirjutatud eesti romaane. Olles pääsenud eluga vabasse maailma, ei ole autor unustanud hukkunud kaaslasi ja on tundnud end pääsemise eest saatusele võlgu olevat. Elanud on A. Viirlaid 1944. aastani Eestis, siis lühikest aega Rootsis, 1945-1953 Inglismaal ja sealtpeale Kanadas. Romaani 2. osa tegevus keskendub metsavendade elu ja võitluse kujutamisele. Traagiliste sündmuste ahelat seob peategelase Taavi Raudoja perekonna saatus - oma poja elu hinnaga on Taavi sunnitud lunastama vabaduse endale ja võitluskaaslastele.

Alguses oli sõna "alguses", juhul kui me peame alguseks ülemist vasakut nurka, aga kui paremat ülemist (nagu juutidel), siis "sõna". Aga kui peame alguseks vasakut alumist nurka, siis oli alguses sõna "lipsab", aga kui paremat alumist nurka, siis "saba". Algus võib olla ka igal pool mujal, ja alguses võib olla ka kõik muu. Rohukõrs kasvab keskelt (Kafka), sõrmede vahelt lipsab maailma sisalik, jättes saba.

Dokumentaalromaan 1997-2009 "Kunstirahva akadeemia" II on Heino Kiige mõneti põnevgi reportaaž ühest kultuurielu sündmustereast, mis seni avalikkuse eest üsna varjul olnud. Kuue kunstiala aktiivsed inimesed loovad mittetulundusühingu seaduse alusel Eesti Kaunite Kunstide Akadeemia. Kuna eraalgatus ei leia rahalist toetust. muudab see akadeemia end initsiatiivgrupiks, kes taotleb Riigikogu seaduse kaudu avalik- õiguslikku Eesti Kaunite Kunstide Akadeemiat, mis on analoogiline Teaduste Akadeemiale.

Lissabon. Suletud müüride vahel tuksleb üks väeti ja väsinud süda ning ootab oma lõppu. Teelõik, mis lahutab kaduvikust, on kui painajalik unenägu. Vana mehe hingehaavu noolib taltsutamatu üksilduse leek, mida võib lämmatada vaid surm. Ta mõtleb möödunud elule, mida üha valjemini tiksuvad minutid hetk-hetkelt kustutavad, nagu kustuvad ka tuled tema mälestustemajakas. Või on tegu hoopis ähmase ettekujutusega möödunust, ühe hinge rännakuga ajas, mis on hoomamatu nagu merre visatud teokarbist järele jäänud lainetus ... Mitte keegi ei kuule ta tundekeeli purustavat hüüet. Massaud tajub, kuidas kõik – tema ise ja Lissabon – vaikselt laguneb. Ka aeg. Niisama vaikselt, nagu varisevad ta verejões seisvad meenutuste müürid.