.png)
Tooted
Enam kui kümmekonna aasta pikkusele uurimistööle toetuvas monograafias käsitleb Chris Bellamy ajaloo suurima ja võikaima maa- ja õhusõja ajalugu. See oli absoluutne sõda, milles mõlemad pooled püüdsid jäägitult hävitada oma vastase, mistõttu mõlemad loobusid peaaegu kõigist tavapärastest piirangutest, mis muidu iseloomustavad „tsiviliseeritud“ riikide sõjalisi konflikte. Aastail 1941–1945 suutis Nõukogude Liit lõpuks hävitada sõjas, mida tänini nimetab Suureks isamaasõjaks, suurema osa Natsi-Saksamaa ja tema liitlaste maa- ja õhujõude. See oli Teise maailmasõja kõige otsustavama tähtsusega saavutus ning Bellamy üksikasjalik ülevaade kõneleb meile sellest nii Nõukogude kui ka Saksa poole pealt vaadatuna, sealhulgas pikast perioodist 1939. aasta augustist 1941. aasta juunini, mil Saksamaa ja Nõukogude Liit olid liitlased.
Tuginedes rikkalikule materjalile, mis on tulnud päevavalgele pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja heale sõjaliste ja poliitiliste strateegiate tundmisele, kujutab „Absoluutne sõda“ endast kahtlemata selle ajaloo julmima kokkupõrke üht põhjapanevamat käsitlust.
Chris Bellamy omandas magistrikraadi sõjauuringute alal Londonis King’s College’is ning doktorikraadi Edinburghi ülikoolis. 1990. aastal sai temast ajalehe Independent sõjakorrespondent ning ta kirjutas reportaaže nii Lahesõjast, Bosniast kui ka Tšetšeeniast. 1997. aastal pöördus ta tagasi akadeemilisse maailma ning temast sai Cranfieldi ülikooli lektor, hiljem kaitseuuringute instituudi juhataja ning alates 2010. aastast on ta Greenwichi mereinstituudi direktor. 2008. aastal võitis ta „Absoluutse sõja“ eest RUSI Westminsteri sõjanduskirjanduse auhinna.
Kas muistsel Sakala vanemal Lembitul oli ka tõepoolest poeg nimega Meelis?
Millised Eduard Bornhöhe ajalooliste jutustuste peategelased olid päriselt olemas?
Mis rahvusest oli Balthasar Russow?
Milline eesti talupoeg sai Põhjasõja ajal tuntuks kõikjal üle Euroopa?
Kas Timotheus von Bock oli tõesti hull?
Kui palju on tõde ja kui palju väljamõeldist Eduard Vilde "Mahtra sõjas" ja "Prohvet Maltsvetis"?
Millega lõppesid Vargamäe Pearu ja Andrese omavahelised kemplemised?
Kes olid koolidirektorid härra Maurus ja Wikman?
Milline oli väikese Illimari lapsepõlv tegelikult?
Mis sai Palamuse Tootsist, Teelest ja Arnost pärast kihelkonnakooli lõpetamist?
Millised ajaloolised isikud esinevad Albert Kivikase romaanis "Nimed marmortahvlil"?
Neile ja veel mitmetele küsimustele annab vastused käesolev raamat, uurides ajaloolisi tegelasi, kellest eesti ilukirjanduses on kõneldud. Raamatu kuueteistkümnes peatükis on põhjalikuma vaatluse all üle kahekümne teose ja üle neljakümne ajaloolise isiku.
„Ajalugu voolab" on ajalooliste sissevaadetega põimitud perekonnasaaga, jutustades perekond Cho loo läbi kolme põlvkonna. Teos kirjeldab haaravalt, kuidas tonghak'i mässajate poolt mõrvatud maavanema kolm järglast – kaks poega ja tütar – elavad üle üleminekuajastu ja tulevad toime muutuvate oludega. Nende eluloolised sündmused on seotud korea rahva kannatusterohke ajalooga, alates Chosŏni dünastia hääbumisest 19. sajandi lõpul kuni Jaapani okupatsiooni lõppemiseni pärast Teist maailmasõda.
Artikleid ja arutlusi Eesti elanikkonna vaimulaadist
Te hoiate oma käes kontserni BLRT Grupp 100-aastast lugu – edusammudest, raskustest ja saavutustest. Jutustus inimestest ja tehnoloogiatest, rauast ning laevadest, inimeste oskusest muuta metall oma ideede ja võimaluste imeliseks väljendusvormiks.Kontsern BLRT Grupp areneb ning tegutseb edukalt Eesti, Läti, Leedu, Soome, Norra, Poola, Venemaa ja Ukraina turgudel.
Maarja Kangro järjekorras teine novellikogu sisaldab seitset novelli, millest kuus on varem ilmunud kas Loomingus või Vikerkaares aastatel 2010–2012.
Peategelastest kirjanikud (ei tahaks öelda kirjaneitsid), on mingil määral puntras oma isikliku eluga, neil pole päris õnnelikke suhteid. Niminovellis on minajutustaja koos oma partneriga Islandil puhkusereisil, aga see on selline väevõimuga koos olemise lugu, kumbki on teisest juba tüdinud. Kõik tegelased on moodsad üksikud linnainimesed, kes kõnnivad ühest suhtest teise, neil pole lapsi ega ole nad ka õnnelikud oma vabaduse üle. Novellis „Homaarid kahele“ viib üksildustunne lausa ebaviisaka käitumiseni restoranis, autor on oma tegelase suhtes üsna halastamatu. Kõikides lugudes juhivad need naised autot, selgi tundub oma tähendus olevat.
Üks läbiv teema on kindlasti autori suhe oma loomingu väljundisse, raamatusse. Raamat on ju kinkimise objekt, aga võib ka näiteks välissaatkonnas virnas seisma jääda. Pole sugugi ükskõik, kelle kätte see satub ja kuidas temaga käitutakse. On valus korjata tänavaporist üles oma pühendusega teos, mis äsja välismaalasest kolleegile kingitud, nagu novellis „Giulio ja Leedu küsimus“.
Maarja Kangro stiil on vahe, sõnavaras kõnekeele elemente, slängi ja võõrkeelseid tsitaate, kuid pole kahtlust, et autori eesti keel on perfektne. See on üks lahe lugemine, kuigi sisult tõsine ja kõnetab ehk enam vaimuinimesi. Võib soovitada neile, kel paksude romaanide jaoks aega pole.
– Anne Oruaas
Anne on töötanud kogu elu hooldajana. Paari aasta pärast saab ta 50-aastaseks. Ta on lahutatud, kaks last elavad oma elu. Ühel päeval tehakse talle ootamatu ettepanek minna Pariisi. Seal vajab seltsi Frida, suurilmadaam. Raamat räägib nende kahe naise kohtumisest ja nende nii erinevast minevikust. Mõistagi mahub nende vahele ka mees.
Aigi Vahingu romaan puutub servapidi kokku filmiga "Eestlanna Pariisis", kuid on siiski omaette tervik, keskendudes eelkõige sellele, mis oli enne Anne ja Frida kohtumist.
AUGUST EELMÄE (s. 1931) on kriitik ja kirjandusloolane. Aastail 1971–-2002 oli ta Friedebert Tuglase Majamuuseumi, hiljem sealsamas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonna juhataja. August Eelmäe uurimuslike kirjatööde huvikeskmes on olnud Tuglas ja tema loominguline pärand, aga ka mitmed dramaatilise elukäiguga ja vähem tuntud loojanatuurid ning kirjaniku eetika probleemistik. Eluvõla kandmise raske kohus kätkeb suure sisseelamisjõuga ja pühendumusega kirjutatud esseid Friedebert Tuglasest, Johannes Vares-Barbarusest, Betti Alverist, Jaan Oksast, Kusta Toomest jt. Varem on August Eelmäelt ilmunud artiklikogud Lüürilist ja proosalist (1980).
„Jumestusjutud” on soe ja inimlik meigiõpik, kus modellideks ei ole mitte noorukesed nukunäod, vaid meie armastatud Eesti naised väga erinevas eas. Suur ja kaunis, kõvade kaantega kinkeraamat ühendab endas praktilised ja lihtsad meiginõuanded Reet Härmatilt ja tuntud Eesti kaunitaride humoorikad iluportreed Kristina Herodeselt. Otse elust võetud teemade abil on lihtne selgeks saada, kuidas teha endale kerge päevameik tööleminekuks, särav seltskonnameik õhtuks või täiuslik fotomeik kaunina pildile jäämiseks. Raamatus avaldavad oma ilusaladused Elina Pähklimägi, Krista Lensin, Liis Lemsalu, Merle Palmiste, Anne Veski ja paljud teised huvitavad isiksused.
„Jumestusjutud” pakub asjalikku ilunõu ja lõbusat lugemist igale naisele, kes oma välimusest hoolib.
Näitusega tähistas Eesti Kunstnike Liit oma eellase, Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu (EKKKÜ) asutamise 90. aastapäeva.
Näituse esimene osa „A-L“ oli avatud 03.03.-25.03.2012.
Näituse teine osa „M-Ü“ oli avatud 29.03.-15.04.2012.
Teatmik on ilmunud EELK Diakoonia- ja ühiskonnatöö talituse väljaandena. Diakooniatalituse tegevuse üheks olulisematest eesmärkidest on aidata kaasa koguduste, kiriklike asutuste ja organisatsioonide võimekuse kasvamisele teenuste väljakujundamiseks ning osutamiseks kogukonnas. Selle eesmärgi saavutamiseks arendatakse koostööd teiste koguduste ja mittetulundusühendustega ning avaliku ja ärisektoriga.
"Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks? Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.