Tooted
„Ajalugu voolab" on ajalooliste sissevaadetega põimitud perekonnasaaga, jutustades perekond Cho loo läbi kolme põlvkonna. Teos kirjeldab haaravalt, kuidas tonghak'i mässajate poolt mõrvatud maavanema kolm järglast – kaks poega ja tütar – elavad üle üleminekuajastu ja tulevad toime muutuvate oludega. Nende eluloolised sündmused on seotud korea rahva kannatusterohke ajalooga, alates Chosŏni dünastia hääbumisest 19. sajandi lõpul kuni Jaapani okupatsiooni lõppemiseni pärast Teist maailmasõda.
2012. aastal sai Eesti Kunstimuuseum hindamatu kingituse – perekond Reinans andis üle peamiselt Rootsis elanud Alur Reinansi suure kollektsiooni 17.–20. sajandil Eestis valminud hõbetöödest ja valiku graafikast.
Mikkeli muuseumi näitusel (08.12.2012–05.05.2013) on kollektsioon esmakordselt tervikuna eksponeeritud: nii Tallinna, Tartu, Narva ja paljude teiste linnade hõbeseppade valmistatud ehisasjad, lauanõud, tarbeesemed kui ka 19. sajandi Eesti-aineline graafika ja Eduard Wiiralti sõjajärgsed tööd.
Näituse puhul andis Eesti Kunstimuuseum välja mahuka ja põhjaliku kunstikogu kataloogi.
Artikleid ja arutlusi Eesti elanikkonna vaimulaadist
Loovinimestest abielupaar, naine kunstnik ja mees kirjanik, kutsutakse TV-saatesse "Avalikult abielust" rääkima oma 43-aastasest kooselust. Siit saab alguse kuuekümnendate põlvkonna lugu, kus autorit huvitavad eelkõige vastuolulised hingeseisundid ja kahe tugeva isiksuse kooselu peenemad nüansid ning seda kõike vaadeldakse idabloki ajalooliselt keeruliste aegade taustal. TV-saade, kus on vanapaari räägituga meelevaldselt ringi käidud, tekitab peategelastes pingeid ja konflikte. Vanad haavad kistakse lahti ja ühtäkki pole miski enam endine ...
Te hoiate oma käes kontserni BLRT Grupp 100-aastast lugu – edusammudest, raskustest ja saavutustest. Jutustus inimestest ja tehnoloogiatest, rauast ning laevadest, inimeste oskusest muuta metall oma ideede ja võimaluste imeliseks väljendusvormiks.Kontsern BLRT Grupp areneb ning tegutseb edukalt Eesti, Läti, Leedu, Soome, Norra, Poola, Venemaa ja Ukraina turgudel.
Maarja Kangro järjekorras teine novellikogu sisaldab seitset novelli, millest kuus on varem ilmunud kas Loomingus või Vikerkaares aastatel 2010–2012.
Peategelastest kirjanikud (ei tahaks öelda kirjaneitsid), on mingil määral puntras oma isikliku eluga, neil pole päris õnnelikke suhteid. Niminovellis on minajutustaja koos oma partneriga Islandil puhkusereisil, aga see on selline väevõimuga koos olemise lugu, kumbki on teisest juba tüdinud. Kõik tegelased on moodsad üksikud linnainimesed, kes kõnnivad ühest suhtest teise, neil pole lapsi ega ole nad ka õnnelikud oma vabaduse üle. Novellis „Homaarid kahele“ viib üksildustunne lausa ebaviisaka käitumiseni restoranis, autor on oma tegelase suhtes üsna halastamatu. Kõikides lugudes juhivad need naised autot, selgi tundub oma tähendus olevat.
Üks läbiv teema on kindlasti autori suhe oma loomingu väljundisse, raamatusse. Raamat on ju kinkimise objekt, aga võib ka näiteks välissaatkonnas virnas seisma jääda. Pole sugugi ükskõik, kelle kätte see satub ja kuidas temaga käitutakse. On valus korjata tänavaporist üles oma pühendusega teos, mis äsja välismaalasest kolleegile kingitud, nagu novellis „Giulio ja Leedu küsimus“.
Maarja Kangro stiil on vahe, sõnavaras kõnekeele elemente, slängi ja võõrkeelseid tsitaate, kuid pole kahtlust, et autori eesti keel on perfektne. See on üks lahe lugemine, kuigi sisult tõsine ja kõnetab ehk enam vaimuinimesi. Võib soovitada neile, kel paksude romaanide jaoks aega pole.
– Anne Oruaas
Anne on töötanud kogu elu hooldajana. Paari aasta pärast saab ta 50-aastaseks. Ta on lahutatud, kaks last elavad oma elu. Ühel päeval tehakse talle ootamatu ettepanek minna Pariisi. Seal vajab seltsi Frida, suurilmadaam. Raamat räägib nende kahe naise kohtumisest ja nende nii erinevast minevikust. Mõistagi mahub nende vahele ka mees.
Aigi Vahingu romaan puutub servapidi kokku filmiga "Eestlanna Pariisis", kuid on siiski omaette tervik, keskendudes eelkõige sellele, mis oli enne Anne ja Frida kohtumist.
See raamat on sündinud koostöös inimestega, kelle majapidamisse tuleb elekter päikese ja tuule jõul. Nad on nutikad, ettevõtlikud ja neid leidub igas Eestimaa kandis. Paarkümmend inimest räägivad sellest, mis asjaoludel ja kuidas neist alternatiivenergia tootjad on saanud. Nad näitavad oma koduelektrijaamu, pajatavad seikadest, mis elektrijaama rajamisel juhtunud, ning mõtisklevad päikese- ja tuuleenergia võimalikkuse üle Eesti oludes. Raamatus on ligi 200 fotot ja joonist, mis aitavad mõista kasutatavate süsteemide olemust ja ehitust ning saada põhjaliku ülevaate koduse elektrijaama rajamisest ja töötamisest.
Kiimane Krokodill: „Paar aastat hiljem taipasime, et nii ei jõua elus kaugele. Me nägime, et osadest inimestest saavad ministrid, teadlased, rokkstaarid, direktorid, šefid vabadusvõitluse liidrid. Teised aga jäävad mannetuteks käsutäitjateks, kellel pole ühtki alluvat. Me avastasime, et edukad inimesed on töökad ja sõbralikud ning ei tee üldse lollusi. Veelgi enam, täiesti ootamatult selgus, et tüdrukutele meeldivad hoopis korralikud poisid. Me ajasime harjad maha, õppisime selgeks lipsusõlme, astusime keskkooli, sukeldusime tudeerimisse ja unustasime pungi.“
Perioodilisustabel on üks inimkonna suuremaid saavutusi, ent ühtlasi ka hindamatu aardelaegas täis lugusid kirest, seiklustest, reetmisest ja sundmõtetest. Kaasakiskuvad ja hämmastavad faktid süsiniku, neooni, räni, kulla ja teiste elementide kohta jutustavad lugusid nende rollist inimkonna ajaloos, rahanduses, mütoloogias, sõdades, kunstis, mürgitamistes ja (tihtilugu) hullumeelsete teadlaste elus. Marie Curie õhutas kolleegide naistes armukadedust, kui kutsus nende mehi kappi, et näidata neile pimeduses helendavat katseklaasi. Lewis ja Clark neelasid ringi reisides elavhõbedakapsleid ja nende laagrikohad on siiani tuvastatavad maapinnas sisalduva mürgi põhjal. Miks Gandhi vihkas joodi, miks jaapanlased tapsid Godzilla kaadmiumi sisaldavate rakettidega ja miks telluur tekitas ajaloo kõige veidrama kullapalaviku? See raamat annab vastused kõigile küsimustele alates Suurest Paugust kuni aegade lõpuni. Amazon valis "Haihtuva lusika" 2010. aasta kümne parima populaarteadusliku raamatu hulka ning see kandideeris ka Londoni Kuningliku Seltsi Wintoni auhinnale.
Ühel maikuu õhtul kaotab äsja Londonisse saabunud noor klimatoloog Adam Kindred hetke ajel langetatud otsuse tõttu kõik – kodu, töökoha, maine, passi, krediitkaardid ja raha. Politsei ja palgamõrvar armutult kannul, ei jää Adamil muud üle, kui peitu pugeda ja liituda kadunute ridadega, üritades ise samal ajal mõista, kuidas tema elu sedavõrd tähelepanuväärselt koost on lagunenud. Otsingud viivad ta Thamesi äärest Chelseast East Endi. Teel kohtab ta aristokraate, preestreid, prostituute ja politseinikke – aga kas tal õnnestub end uuesti leida?
William Boydi (snd 1952) romaan kätkeb endas nii põnevikku kui ka lummavat kirjeldust tänapäeva Londonist ja selle kirjust elanikkonnast ühiskonna eri tasanditel. Eesti keeles on Boydilt varem ilmunud romaanid "Sinine pärastlõuna" (1993, e.k 1997), "Üks inimsüda" (2002, e.k 2006) ja "Rahutu" (2006, e.k 2009).
Nooruses tõsise õnnetuse läbi elanud mehe head ja halvad teod Väike-Maarja lähedase küla saatuse kujundajana. Mitme süžeeliiniga loo sisutiheda sündmustekeerise pöördepunkte on külanaise saladuslik surm ning sellele järgnev erakliku noormehe kadumine pärast ootamatu lahendusega pidu. Aastakümneid hiljem selgub tõde ja läheb täide aegade raamatu finaalis ettemääratu.
Judith (35 ja vallaline) kohtub supermarketis Hannesega, kes talle rahvahulgas kanna peale astub. Hannes (parimates aastates, vallaline, arhitekt) pole mitte ainult kõikide ämmade unelm, ka Judithi sõpruskond vaimustub temast jäägitult.
Esialgu naudib Judith seda, et too sihikindel mees, kellel peale tema enam muud vist peas polegi, ta lausa troonile tõstab. Kuid pikkamisi hakkavad mehe pidevad armutõotused koormavaks muutuma, intensiivne andumus kipub lämmatama. Judith tunneb, et on nurka surutud, ahistatud ja pideva kontrolli all. Kõik katsed meest oma elust välja tõrjuda nurjuvad, Hannes järgneb talle unenägudessegi, ja kui Judith ärkab, ootab teda juba jälle, et teha talle meeldivaid üllatusi…
„Jumestusjutud” on soe ja inimlik meigiõpik, kus modellideks ei ole mitte noorukesed nukunäod, vaid meie armastatud Eesti naised väga erinevas eas. Suur ja kaunis, kõvade kaantega kinkeraamat ühendab endas praktilised ja lihtsad meiginõuanded Reet Härmatilt ja tuntud Eesti kaunitaride humoorikad iluportreed Kristina Herodeselt. Otse elust võetud teemade abil on lihtne selgeks saada, kuidas teha endale kerge päevameik tööleminekuks, särav seltskonnameik õhtuks või täiuslik fotomeik kaunina pildile jäämiseks. Raamatus avaldavad oma ilusaladused Elina Pähklimägi, Krista Lensin, Liis Lemsalu, Merle Palmiste, Anne Veski ja paljud teised huvitavad isiksused.
„Jumestusjutud” pakub asjalikku ilunõu ja lõbusat lugemist igale naisele, kes oma välimusest hoolib.
Kaartidel on veider võim äratada uudishimu ja sütitada kujutlusvõimat ka neis, kes koolis geograafiatunde silmaotsaski ei sallinud. „Kaardikirg“ kõneleb selle tulemusena sündinud lugudest, millest enamik on naljakad, mõned ehmatavad, üks koguni kriminaalne ning viimne kui üks silmaringi tublisti avardav. Olemata ise geograaf, suudab 2011. aastal Amazoni 20 parima raamatu hulka valitud „Kaardikire“ autor Ken Jennings rääkida kartograafiast ja geograafiast nauditavalt ja kõigile mõistetavalt. Jennings astub igas peatükis sisse uude kaartidega seotud valdkonda. Ta vaatleb kaupmehi antiikkaartide laadal ja harutab lahti haruldaste kaartide haruldase varguse loo, kohtub kõiki maailma riike külastanud „süsteemsete reisijatega“, sukeldub maailma suurimasse kaardivaramusse USA Kongressi raamatukogus, hulgub geopeituritega kõige veidramatesse paikadesse peidetud aarete otsingul, muretseb ameeriklaste geograafilise kirjaoskamatuse üle, uurib fantaasiakaartide joonistajate mõttemaailma, seikleb koos maanteehuntidega ning imetleb kõiketeadjatest teismelisi geeniusi National Geographicu geograafiaviktoriini finaalis.
Raamatule on eessõna kirjutanud Tartu Ülikooli geograafia osakonna emeriitdotsent Heino Mardiste.
Näitusega tähistas Eesti Kunstnike Liit oma eellase, Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu (EKKKÜ) asutamise 90. aastapäeva.
Näituse esimene osa „A-L“ oli avatud 03.03.-25.03.2012.
Näituse teine osa „M-Ü“ oli avatud 29.03.-15.04.2012.
Teatmik on ilmunud EELK Diakoonia- ja ühiskonnatöö talituse väljaandena. Diakooniatalituse tegevuse üheks olulisematest eesmärkidest on aidata kaasa koguduste, kiriklike asutuste ja organisatsioonide võimekuse kasvamisele teenuste väljakujundamiseks ning osutamiseks kogukonnas. Selle eesmärgi saavutamiseks arendatakse koostööd teiste koguduste ja mittetulundusühendustega ning avaliku ja ärisektoriga.