Raamat sisaldab tõlgituna Jaan Kaplinski kolm viimast venekeelset luulekogu „Kolmas raamat värsse” (2018), „Tiivulise sõrme jälg” ja „Teiste jõgede taga” (2021).

Kes on tänapäeval Eesti kõige tuntum noor luuletaja? Sellele küsimusele ei saa niisama lihtsalt vastata. Tõenäoliselt pakutaks välja kolm-neli erinevat nime, ja needki oleneksid vastaja kalduvustest. Ühtainust kõige tuntumat lihtsalt ei ole, nagu ei ole ka ühtainust stiili, mille kõik eksimatult ära tunneksid ja ühe nimega seostaksid.

Eda Ahi on tundliku keelekasutusega ja enamasti rütmilis-riimilist luulet kirjutav luuletaja ja tõlkija. Ta on saanud oma loomingu eest Betti Alveri kirjandusauhinna, Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna ja 2018. aastal ka Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia. „Maailma avastamine” on Eda Ahi kuues luulekogu, mis püüab näidata üht võimalikku emadusekogemust. Krossilt laenatud pealkirjaga kogu räägib tavapärasest retkest, mille jooksul üks inimene avastab muutunud maailma eufooria, ahastuse, väikeste rõõmude ja suure pidetuse saatel. Luulekogu koosneb 49 tekstist, mille hulgas on nii luuletuse mõõtu välja andvaid tekste kui ka lühikesi mänglevamaid salme ja argipäevakilde.

Kuidas reisiti Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal enne raudtee tulekut? Mida nähti, millest oma reisikirjades kirjutati? Soome ajaloolane Seppo Zetterberg vahendab peamiselt sakslaste ja venelaste mälestusi ja reisimuljeid Balti provintsidest, kirjeldab toonaseid olusid mõisates ja postijaamades, linnades ja lossides, Tartus, Narvas, Riias ja mujalgi. 19. sajandi alguses läks Euroopas moodi vesiravi. Inimesed kogunesid merekuurortidesse, kus nad arstide järelevalve all suplesid, jõid tervistavat vett ning kosutasid üldiselt keha ja hinge. Kuurorte rajati Tallinna, Helsingisse, Dubultisse, Haapsallu. Noor Nikolai Karamzin, rännumees Faddei Bulgarin, inglanna Elizabeth Rigby, sakslastest koduõpetajad ja Tartu ülikooli professorid külastavad kuurorte ja kirikuid, losse ja mõisaid, sõidavad mööda olulisi maanteid Peterburist Riiga või Saksamaalt Peterburi ja kirjeldavad seda, mida näevad oma tõlla aknast ja millest teiste reisijatega räägivad. Mõnikord, harva küll, kirjutavad nad ka neist eksootilistest olenditest, keda juhtuvad nägema – kohalikest eestlastest ja lätlastest.