Tooted

Tuntud ungari kirjaniku Géza Ottliku (1912–1990) romaan „Kool piiril“ käsitleb ühe Ungari piiri äärse sõjakooli sisemaalima. Lugu esitatakse kahe jutustaja, sõjakooli kahe kasvandiku vaatepunktist. Ühe – surnud Medve – mõtted pärinevad käsikirjast, milles ta kirjeldab detailselt kasvandike eluolu ning üritab võimalikult täpselt edasi anda kogu õhustikku. Teine jutustaja on Medve sõber Beebee, kes kommenteerib ja täiendab sõbra käsikirja. Kaks vaatepunkti ja kaks ajatasandit annavad kokku üldpildi. Näeme, kuidas värsked kasvandikud kaotavad piirsituatsioonis järk-järgult oma lapseliku süütuse ja on sunnitud valima: autonoomia, solidaarsus, pugemine või karjainstinkt. Nad õpivad, kuidas pidada vastu vaenulikus maailmas ning kuidas käia säästlikult ringi sõnade ja liigutustega. Romaan käsitleb moraalseid väärtusi ja on piisavalt üldistusjõuline, et pakkuda unustamatut elamust ning mõtlemisainet tänapäeva lugejale. Ungaris on „Kool piiril“ muutunud kultusromaaniks.

„Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks?

Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.

Romaan "Mõtleb ..." pakub humoorikaid vastandusi vaimu ja keha suhetest, vaimsusest ja seksuaalsusest. Peategelased on pärit eri maailmadest: esmapilgul asjalik teadvuseuurija Ralph Messenger tutvustab end juba romaani alguslehekülgedel lootusetu naistekütina, tema uus tähelepanuobjekt, kirjanik Helen Reed aga lõhub humanitaari stereotüüpe. Autor kirjeldab kaasakiskuvalt, kuidas katoliiklikus vaimus kasvatatud, hella süümega peategelanna lõpuks siiski seksuaalsele tõmbele järele annab ning kuidas keha hädad sunnivad hedonistist meespeategelast oma ellusuhtumist ümber hindama.

David Lodge (snd 1935 Londonis) on tuntud eelkõige oma akadeemilisest elust kõnelevate vaimukate romaanide poolest. Varem on temalt eesti keeles ilmunud "Väike maailm", "Ühest kohast teise" ja "Väärt töö".

Mõlema romaani peategelane Eevi on lastekodulaps, keda loomuomane läbilöögivõime viib kõigist elutakistustest hoolimata aina kõrgemale, samal ajal kui mõned tema suguõed jäävad elule selgelt alla või lähevad kergema vastupanu teed.

Maarja Kangro järjekorras teine novellikogu sisaldab seitset novelli, millest kuus on varem ilmunud kas Loomingus või Vikerkaares aastatel 2010–2012. 

Peategelastest kirjanikud (ei tahaks öelda kirjaneitsid), on mingil määral puntras oma isikliku eluga, neil pole päris õnnelikke suhteid. Niminovellis on minajutustaja koos oma partneriga Islandil puhkusereisil, aga see on selline väevõimuga koos olemise lugu, kumbki on teisest juba tüdinud. Kõik tegelased on moodsad üksikud linnainimesed, kes kõnnivad ühest suhtest teise, neil pole lapsi ega ole nad ka õnnelikud oma vabaduse üle. Novellis „Homaarid kahele“ viib üksildustunne lausa ebaviisaka käitumiseni restoranis, autor on oma tegelase suhtes üsna halastamatu. Kõikides lugudes juhivad need naised autot, selgi tundub oma tähendus olevat.

Üks läbiv teema on kindlasti autori suhe oma loomingu väljundisse, raamatusse. Raamat on ju kinkimise objekt, aga võib ka näiteks välissaatkonnas virnas seisma jääda. Pole sugugi ükskõik, kelle kätte see satub ja kuidas temaga käitutakse. On valus korjata tänavaporist üles oma pühendusega teos, mis äsja  välismaalasest kolleegile kingitud, nagu novellis „Giulio ja Leedu küsimus“.

Maarja Kangro stiil on vahe, sõnavaras kõnekeele elemente, slängi ja võõrkeelseid tsitaate, kuid pole kahtlust, et autori eesti keel on perfektne. See on üks lahe lugemine, kuigi sisult tõsine ja kõnetab ehk enam vaimuinimesi. Võib soovitada neile, kel paksude romaanide jaoks aega pole.

– Anne Oruaas

Anne on töötanud kogu elu hooldajana. Paari aasta pärast saab ta 50-aastaseks. Ta on lahutatud, kaks last elavad oma elu. Ühel päeval tehakse talle ootamatu ettepanek minna Pariisi. Seal vajab seltsi Frida, suurilmadaam. Raamat räägib nende kahe naise kohtumisest ja nende nii erinevast minevikust. Mõistagi mahub nende vahele ka mees.

Aigi Vahingu romaan puutub servapidi kokku filmiga "Eestlanna Pariisis", kuid on siiski omaette tervik, keskendudes eelkõige sellele, mis oli enne Anne ja Frida kohtumist.

See autobiograafiliste sugemetega romaan on vaskse ajastu Tartust ja sealsest ülikoolist. "Lastekodu"-romaanist (2003) tuttav Andreas Wiik on koos kolleegidega matmas oma õpetajat, peaaegu sajandi vanuseks elanud Karl Mooritsat. Kuid elust suure lavastuse teinud luuletaja ja õpetlase Mooritsa viimsesse, igaviku-eelsesse tundi põimub pihtimusliku päeviku ja mälestustega Andrease enda ülikoolilugu, tulvil unistusi ja pettumusi, võite ja kaotusi, armastuse lummavat valgust ja murdumisi – kõike seda, mis tiheneb tunnetuse teeks. Me alustame templitest, lossidest, paleedest ja lõpetame labürindis – niisugune on selle raamatu sõnum. Kuid labürindiski ei puudu valikud, eksides võib avastada iseend. Vabadus on ennekõike eneseületus. Andreas Wiigi esmakogemus ülikoolist – peahoonet ehtivate sammaste vahele varjuva ukse silm – võimendub talle aknana igavikku. Omakorda võib seda raamatut võtta kui akent ühe eesti haritlase hinge-ellu ja mõtteilma 20. sajandi lõpukümnendeil.

Mis ühendab oma tööst tüdinud programmeerijat, kes võidab loteriiga miljoni, arheoloogi, kes sõidab vaatama kauget, ainult süngete kuulduste järgi tuntud linnakest või kosmosekoloonias kasvanud kummalist poissi, keda ainsana oma kaaskodanikest ei paina paaniline hirm kohaliku looduse ees…? Olgugi, et käesoleva kogumiku lood on nii stiililt kui sisult väga erinevad, ühendab neid kõiki süvenemine tegelaste sisemaailma. Kõigis neis kujutatakse tänapäevast "inimest tänavalt" fantastilises, omaenda seaduste järgi toimivas maailmas. Kõik need räägivad Inimese kohtumisest Võõraga. Midagi meelepärast peaks siit enda jaoks leidma iga ulmesõber.

Kristjan Sander (1977) on värvika stiiliga eesti ulmekirjanik, kelle loomingust leiab näiteid peaaegu kõigist fantastika alamžanridest tõsiteaduslikust ulmest õuduskirjanduseni. Sanderil on ilmunud lühiromaanid "Valguse nimel" (2003) ja "13 talvist hetke" (2008). Valikkogusse "Õhtu rannal" on koondatud 7 lühemat või pikemat juttu 14 viimasest aastast.

"Päevad käivad päripäeva" on terviklik ja sisukas luuleraamat meie rahvakalendri tähtpäevadest – küünlapäevast, vastlapäevast, jüripäevast, jaanipäevast jne. Selles kogus põimuvad loodusmotiivid isikupäraste ehedate elamustega, siin on värvikat kujundlikkust ning sõnaseadmisleide. See on meeleolurännak läbi aasta. Rahvakalendri-luulekogu on omalaadne järg raamatule "Vana sõna vallatused", milles Sulev Oll kirjutas luuletusteks vanasõnad.

Uue Narva kolledži lugu algab lõpust – õppehoonest, mis on ehitatud Narva raekoja platsil seisnud börsihoone asemele. Kolledži rajamine just nimelt siia polnud juhuslik. Kadunud vanalinna südaväljak on parim koht jutustamaks lugusid Narvast, kuid mitte ainult mineviku võtmes. Akadeemilise õppeasutusena peab kolledž mõtestama ka tänast maailma ning aitama aimata tulevikku.

Raamatus leiavad kajastamist Mall Orru juhtimisel läbiviidud turbauuringud (Eesti soode revisjon, turba balneoloogilised uuringud, doktoritöös esitatud põhiseisukohad ning õppetöö dotsendina TTÜ Mäeinstituudis).

Te hoiate oma käes kontserni BLRT Grupp 100-aastast lugu – edusammudest, raskustest ja saavutustest. Jutustus inimestest ja tehnoloogiatest, rauast ning laevadest, inimeste oskusest muuta metall oma ideede ja võimaluste imeliseks väljendusvormiks.Kontsern BLRT Grupp areneb ning tegutseb edukalt Eesti, Läti, Leedu, Soome, Norra, Poola, Venemaa ja Ukraina turgudel.

Kokkuvõte inglise keeles. Märksõnad ajalugu riigikaitseorganisatsioonid riigikaitse spordiajalugu 1930-ndad Eesti. Kaitseliit riigikaitseorganisatsioonid riigikaitse ajalugu spordiajalugu Eesti 1920-ndad 1930-ndad

Ingliema Josephiine koos oma seitsme lapsega kolib Maa peale, kui Ingliisa, kes käis inimesi aitamas, ühel õhtul enam koju ei jõuagi. Maa peal kohtavad nad uusi ja kummalisi sõpru: "võlusaabastega" Jürgenit, 27 keelt kõnelevat Lihavõttejänest ja kummituslikku Veski-Katit. Algab suur seiklus!

Kümned tuhanded on juba läinud – kas sina oled järgmine?

„Jumestusjutud” on soe ja inimlik meigiõpik, kus modellideks ei ole mitte noorukesed nukunäod, vaid meie armastatud Eesti naised väga erinevas eas. Suur ja kaunis, kõvade kaantega kinkeraamat ühendab endas praktilised ja lihtsad meiginõuanded Reet Härmatilt ja tuntud Eesti kaunitaride humoorikad iluportreed Kristina Herodeselt. Otse elust võetud teemade abil on lihtne selgeks saada, kuidas teha endale kerge päevameik tööleminekuks, särav seltskonnameik õhtuks või täiuslik fotomeik kaunina pildile jäämiseks. Raamatus avaldavad oma ilusaladused Elina Pähklimägi, Krista Lensin, Liis Lemsalu, Merle Palmiste, Anne Veski ja paljud teised huvitavad isiksused.

„Jumestusjutud” pakub asjalikku ilunõu ja lõbusat lugemist igale naisele, kes oma välimusest hoolib.

Koostasime käesoleva raamatu kõigile neile, kes on mõistnud kodukeemia kahjulikke toimeid ning püüavad oma majapidamist korras hoida keemiavabalt ja käepäraste vahenditega. Sellest vaatenurgast lähtudes püüdsime me raamatusse koguda kõik meie vanaemade tarkuseterad – veel mõned aastakümned tagasi polnud keemilised vahendid ilma teinud ning kodu küürimiseks kasutati eelkõige sellist kraami, mida oli lihtne kätte saada.

Mõtete lugemine ilma selgeltnägemise või üleloomulike võimeteta, üksnes vastasseisja jälgimise kaudu: žestid, miimika ja kehakeel reedavad meie mõtteid ka sõnadeta. Arvukate katsete, praktiliste harjutuste ja isiklike kogemuste kaudu kutsub Thorsten Havener tajuma ennast ja oma ümbrust uut moodi – ja niiviisi mõtete lugemise saladuse põhjani tungima.

Teatmik on ilmunud EELK Diakoonia- ja ühiskonnatöö talituse väljaandena. Diakooniatalituse tegevuse üheks olulisematest eesmärkidest on aidata kaasa koguduste, kiriklike asutuste ja organisatsioonide võimekuse kasvamisele teenuste väljakujundamiseks ning osutamiseks kogukonnas. Selle eesmärgi saavutamiseks arendatakse koostööd teiste koguduste ja mittetulundusühendustega ning avaliku ja ärisektoriga.

"Kommunaalmajanduse käekäik pakub palju huvitavat nii ajaloo kui ka edaspidise arengu seisukohalt. Äsjailmunud raamat käsitleb peamiselt selle tähtsa valdkonna minevikku. Kuid tänapäeva hüved ja probleemid on vahetult seotud varasemal ajal, eriti aga lähiajaloos tehtuga. Seetõttu väärivad eriti suurt tunnustust need, kes panid aluse meie rikkustele keerulistes olukordades ning tegutsesid kaugeid perspektiive arvestades." Edgar Savisaar, Tallinna linnapea

Andrei Krasnoglazovi „Miguel de Cervantes Saavedra elu ja looming“ on dokumentaalne biograafia, milles autor keskendub lugeja seisukohast kõige huvitavamatele asjaoludele, mis heidavad valgust Suure Ühekäelise (nii kutsuvad Cervantest hispaanlased ise) ühe või teise teose saamisloole. Autor annab ühtlasi ka ülevaate Cervantese elu ja loomingu uurimisest läbi aegade.

 

Raamat maadlejast Martin Kleinist

Kas teadsite, kus ja millal kuulutati jõulud esimest korda ametlikult pühaks? kuidas tähistasid jõule vanad eestlased? Millal joonistati esimene jõulukaart ja toodi tuppa esimene jõulupuu? Mida sobib panna jõululauale?

Neile ja paljudele teistele jõuludega seonduvatele küsimustele leiate vastuse sellest raamatust. Autorid juhivad lugeja haaravalt läbi jõulude ajaloo, lükkides jutustusse omaenda jõulumälestusi ja -elamusi.

Ning otsekui täht jõulukuuse ladvas on raamatu lõpus kimbuke katsetamist väärivaid jõuluroogade retsepte.

"Raamat" on nii huvitav lugemine kui hariv seltskonnamäng kõigile suurtele raamatusõpradele. Nende kaante vahel on 800 valikvastuste ja selgitustega küsimust Eesti ja kogu maailma kirjanduse kohta. Kui on soov oma kirjanduslikud teadmised mitmekesi proovile panna, tuleb liikuda läbi raamatu täringut visates, järjehoidjatega järge pidades ja kordamööda küsimustele vastates. Et rohkem põnevust oleks, tuleb täita ka lisaülesandeid. Kes esimesena õnneliku lõpuni jõuab, on võitja. "Raamat" on mõeldud kõigile kirjandushuvilistele, küsimusi on nii kergemaid kui raskemaid, kuid osad kirjandusteaduse ja muude huvitavate kirjandusega seotud faktide kohta käivad küsimused on maiuspalaks tõelisele kirjandusgurmaanile. Raamatuga käivad kaasas ka mängujuhis, järjehoidjad ja täring. Põnevat lugemist ja elamusterohket mängimist!

Teos räägib sellest, kuidas Eesti ja Soome uuesti teineteise leidsid ning milline paistis meie taasiseseisvumine Soomest vaadatuna. Aeglane, kuid kindel kontaktide taastumine, uued lõuna ja põhja tee kulgejad, Eesti tõus laulvas revolutsioonis – kõik see moodustab raamatu sisu. Mida me teadsime teineteisest 1950. või 1960. aastatel ja sealt edasi? Kuidas info liikus ja kes olid need soomlased, kellel oli Eesti meeles ka siis, kui läbikäimine oli katkenud? Raamat üritab neile küsimustele vastata. Lennart Meri tegevus "eksiilvälisministeeriumis" Mariankatul 1991. aasta augustis moodustab raamatus omaette peatüki, nagu ka pingeline ülesehitustöö – suursaatkonna taasloomine meie endises saatkonnahoones Kaivopuistos. Eestlastele peaks huvi pakkuma ka meie oma lähimineviku meenutamine, kahekümne aasta taguste sündmuste objektiivsusele püüdlev käsitlus. Raamatus on hulgaliselt varem avaldamata haruldasi fotosid.

Artikleid ja arutlusi Eesti elanikkonna vaimulaadist

"Kristlus kutsub meid uskuma ka Jeesuse jumalikkust. Sellele keskendub minu raamatki. Lähtepunktiks on seisukoht, et usk Jeesusesse tekib Jumala kinnitusega. Kas meil endil on neis asjades mingi osa või valikud?" Marjatta Laitinen

Perioodilisustabel on üks inimkonna suuremaid saavutusi, ent ühtlasi ka hindamatu aardelaegas täis lugusid kirest, seiklustest, reetmisest ja sundmõtetest. Kaasakiskuvad ja hämmastavad faktid süsiniku, neooni, räni, kulla ja teiste elementide kohta jutustavad lugusid nende rollist inimkonna ajaloos, rahanduses, mütoloogias, sõdades, kunstis, mürgitamistes ja (tihtilugu) hullumeelsete teadlaste elus. Marie Curie õhutas kolleegide naistes armukadedust, kui kutsus nende mehi kappi, et näidata neile pimeduses helendavat katseklaasi. Lewis ja Clark neelasid ringi reisides elavhõbedakapsleid ja nende laagrikohad on siiani tuvastatavad maapinnas sisalduva mürgi põhjal. Miks Gandhi vihkas joodi, miks jaapanlased tapsid Godzilla kaadmiumi sisaldavate rakettidega ja miks telluur tekitas ajaloo kõige veidrama kullapalaviku? See raamat annab vastused kõigile küsimustele alates Suurest Paugust kuni aegade lõpuni. Amazon valis "Haihtuva lusika" 2010. aasta kümne parima populaarteadusliku raamatu hulka ning see kandideeris ka Londoni Kuningliku Seltsi Wintoni auhinnale.

Kümme aastat pärast ülemaailmse bestselleri "Heast suurepäraseks" (Good to Great) ilmumist on Jim Collins tagasi järgmise teedrajava teosega, küsides sedapuhku: miks mõned firmad on ebakindlates oludes ja isegi kaoses edukad, teised aga mitte? Tuginedes üheksa aastat kestnud uuringutele, rangele analüüsile ja kaasahaaravatele tõsielulugudele, sõnastavad Collins ja tema kolleeg Morten Hansen põhimõtted, mis võimaldavad ettearvamatutes oludes, tormilises ja kiiresti muutuvas "Valik olla suurepärane" erineb Collinsi eelmisest teosest selle poolest, et ei keskendu mitte ainult tulemuslikkusele, vaid ka määramatutele oludele, millega tänapäeva juhid silmitsi seisavad. Rohkem kui kahekümnest teadlasest koosneva rühmaga uurisid Collins ja Hansen firmasid, mis olid silmapaistvalt edukad – ületades 15 aasta jooksul oma majandusharu indeksit vähemalt kümme korda – keskkonnas, kus valitsesid võimsad jõud ja kiired muutused, mida juhid ei suutnud ei ette näha ega ohjeldada. Seejärel võrdlesid uurijad neid "10x-firmasid" hoolikalt valitud võrdlusrühma firmadega, millel samasuguses äärmuslikus keskkonnas ei õnnestunud silmapaistvat edu saavutada. Uuringutulemused pakkusid hulgaliselt üllatusi. Näiteks selgus, et - parimad juhid ei ole riskialtimad, ettenägelikumad ega loovamad kui võrdlusfirmade juhid; nad on distsiplineeritumad, empiirilisemad ja paranoilisemad; – innovaatilisus iseenesest ei ole kaootilises ja ebakindlas maailmas trumpkaart; tähtsam on oskus leida uuenduste õige määr, siduda loovus distsiplineeritusega; – lähtumine põhimõttest, et juhtimistegevus "kiires maailmas" nõuab alati "kiireid otsuseid" ja "kiiret tegutsemist", on hea viis surma saada; – silmapaistvad firmad muutuvad teisenenud maailmale reageerides vähem kui võrdlusfirmad. Autorid heidavad tavatarkusele väljakutse selliste mõtlemapanevate, tabavate ja äärmiselt praktiliste mõistete abil nagu "10x-juhid", "20-miiline marss", "kõigepealt tulistage püssist, siis kahurist", "juhtimine pealpool surmajoont", "suumige välja ja siis uuesti sisse" ning "SMaCi retsept". Ja lõpuks, viimases peatükis, esitavad Collins ja Hansen oma kõige provokatiivsema ja originaalsema analüüsi, defineerides, kvantifitseerides ja uurides juhuse osa. Silmapaistvatel firmadel ja juhtidel, kes need üles olid ehitanud, ei vedanud rohkem kui võrdlusfirmadel, kuid nad oskasid juhuse paremini enda kasuks tööle panna. See raamat on klassikaline Collins: levinud tõekspidamisi kummutav, andmetele tuginev ja meeliülendav. Koos Hanseniga näitab ta veenvalt, et isegi kaootilises ja ebakindlas maailmas on silmapaistvus otsustavuse, mitte pelgalt juhuse küsimus.

Raamatus uurib autor edu. Ta näitab, et edu ei ole ülemäära seotud inimese kaasasündinud annetega. Inimese vormivad edukaks teda ümbritsev taustsüsteem ja tavad, sotsiaalne keskkond, avanenud uued võimalused ja ajalooline pärand. Edu ei ole erakordne ega saavutamatu – selle nimel on edukad üldiselt ise väga palju tööd teinud.

Kas kriminaalpolitsei ei saagi kunagi puhata, isegi seitsmendal päeval mitte? Seitse päeva, et peatada õudus! Orfévresi kaldapealse kirjeldus, nagu oleksite ise seal – kuulus trepp, kaitsevõrgud, kooruvad seinad... Kui need seinad räägiksid, jutustaksid nad solidaarsustundest, sõlmuvatest pingetest, lahtihargnevatest juurdlustest... ja politseiülema halastamatust võitlusest. Võidujooks koletisega, võidujooks ajaga – et päästa seitsmes naine! Autor näitab meile kriminaalpolitsei naiste ja meeste põrgulikult pingelist elu ning kohtumeditsiini arstide saladuslikku ja jäist maailma.

Kirjanike Liidu sünnipäevaks ilmus uuesti kohendet Valev Uibopuu raamat "Välismaine kirjanike liit", kuhu on lisandunud täiendusi, kommentaare, Janika Kronbergi järelsõna – tuleb välja, et väliseesti kirjanike ajalugu pole miskit muud, kui ikka seesama Eesti ajalugu. Teine trükk.

Raamatu autor näitab, kuidas Jumala aktiivset suhtlust meeste ja naistega on läbi ajastute saatnud üleloomulikud kogemused. Olles enam kui lihtsalt meeleseisund, on jumaliku ekstaasi olemus nähtav ja rõõmus, õndsuses kui Tema lähedalolu sisemises joovastuses.

2012. aastal sai Eesti Kunstimuuseum hindamatu kingituse – perekond Reinans andis üle peamiselt Rootsis elanud Alur Reinansi suure kollektsiooni 17.–20. sajandil Eestis valminud hõbetöödest ja valiku graafikast.

Mikkeli muuseumi näitusel (08.12.2012–05.05.2013) on kollektsioon esmakordselt tervikuna eksponeeritud: nii Tallinna, Tartu, Narva ja paljude teiste linnade hõbeseppade valmistatud ehisasjad, lauanõud, tarbeesemed kui ka 19. sajandi Eesti-aineline graafika ja Eduard Wiiralti sõjajärgsed tööd.

Näituse puhul andis Eesti Kunstimuuseum välja mahuka ja põhjaliku kunstikogu kataloogi.

Loovinimestest abielupaar, naine kunstnik ja mees kirjanik, kutsutakse TV-saatesse "Avalikult abielust" rääkima oma 43-aastasest kooselust. Siit saab alguse kuuekümnendate põlvkonna lugu, kus autorit huvitavad eelkõige vastuolulised hingeseisundid ja kahe tugeva isiksuse kooselu peenemad nüansid ning seda kõike vaadeldakse idabloki ajalooliselt keeruliste aegade taustal. TV-saade, kus on vanapaari räägituga meelevaldselt ringi käidud, tekitab peategelastes pingeid ja konflikte. Vanad haavad kistakse lahti ja ühtäkki pole miski enam endine ...

See raamat viib meid jalutuskäigule mööda Nõmme ettevõtteid, nii ajaloolisi kui ka tänaseid. Leho Lõhmuse pikk ja põhjalik ülevaade algab 1689. aasta dokumendis mainitud Mägedevahe kõrtsiga ja lõpeb 1990. aastate suurte majandusmuutustega. Sinna vahele mahuvad Nikolai von Glehni asutatud suvituslinnale omased ärid ja nõukogudeaegne hoogne tööstuse pealetung. Teise poole raamatust sisustavad praeguste ettevõtlike nõmmekate endi kirjutatud lood. Toreda kokkusattumisena lõpetab raamatu 2012. aastal tegutsemist alustanud Von Glehni restoran ja õlletuba. See näitab, et head toitu ja inimeste teenindamist on Nõmmel alati oluliseks peetud.

Olgu see väike raamat Sulle inspiratsiooniallikaks looduskosmeetika alal. Siit saad põhiteadmised, kuidas enda tarbeks kosmeetikume luua. Kõik selles raamatus olevad retseptid pärinevad minu sulest. Mõni retsept on vanaema sõnade järgi kirja pandud ja neid on kasutanud minu vanavanemad, katsetanud minu lähimad sõbrad-tuttavad, perest rääkimata.

See on romaan otsimisest – igikestvast, sageli lootusetust, mõnikord ka soovitu leidmiseni viivast otsimisest. Üksik mees Ervin, aastailt veidi üle viiekümne, otsib nii meeleheitlikult oma üksindusest väljapääsu, et ei märka midagi muud. Ta rähkleb vaheldumisi minevikus ja olevikus, saamata lõpuks isegi aru, mida ta valesti tegi ja kas üldse tegi? Ta on mees, kellel armudes "katus sõidab". Elina, tunduvalt noorem, ehk aastake alla neljakümne, teismelist poega ja viiest tütart kasvatav üksikema, väsinud joodikust mehest, räämas elamisest ja lõputust vaesusest, otsib kedagi, kes aitaks tal paremini elada. Kui aga tema ellu ilmub mees, kes seda kõike võimaldaks, mõistab ta, et armastuseta ei ole millelgi tähtsust. Elina märkab Ervinist oluliselt paremini teda ümbritsevat maailma ja inimloomuseid selle sees. Kas aga temagi vigu teeb või mitte, jääb juba lugeja otsustada. Pille on kolmest peategelasest kõige väiksem ja kõige targem. Tema ei tee kindlasti ühtegi viga, sest lapse silmis on olemasolev maailm alati kõige parem. Alateadlikult otsib aga temagi rohkem kodusoojust ja turvatunnet. Aga ennekõike tahab ta, et temaga mängitaks. Raamatus leidub veel mitmeid elulisi ja värvikaid tegelasi, kelle teed ristuvad nende kolme omaga. Seejuures mõjutavad teiste otsused peategelaste elu, jättes paratamatult jälgi nii südamesse kui ka hinge.

See on koeraraamat, kuid pole lasteraamat. Kaks autorit, kaks minategelast – inimene ja koer. Mõlemad on kaotanud elus nii olulise, et tundub, nagu rohkem kaotada polekski enam võimalik... See raamat räägib koerast, kes pärast omaniku surma pärijate poolt liivakarjääri maha jäetakse. Kas see ongi uus Eesti trend soovimatutest loomadest lahtisaamiseks, nagu me sageli loeme ja kuuleme? Õnneks läheb selle raamatu pikakarvalisel sõbral paremini. Oma aruka käitumise ja sõbralikkusega leiab ta peagi uue kodu ja peremehe. Seal on juba ees ootamas varjupaigast võetud väike koerake ja kass, kes ühel päeval lihtsalt ilmus pererahva aknalauale. Vastastikuses üksmeeles veedetakse unustamatu suvi. Mis saab aga sügisel, kui kogu see loomapere linna üürikorterisse ära ei mahu...

See on suure südamega kirjutatud raamat, mille aluseks on kirjanikepaari suvekodus tõeliselt aset leidnud sündmustik.