Tooted
– Age of Empires – Commandos: Behind Enemy Lines – Caesar III – Gangsters: Organized Crime – Heroes of Might and Magic II – Panzer General II – Railroad Tycoon II – Settlers III – StarCraft – Total Annihilation – Blade Runner – Fallout II – Grim Fandandgo – The Curse of Monkey Island – Blood II – Grand Theft Auto – Jedi Knight: Dark Forces II – Tomb Raider III – Carmageddon II: Carpocalypse Now – The Need For Speed III – Prince of Persia I & II – Fgodmom – Commander Keen – Mine Bomber – Digger – CD-Man – Supaplex – Perestroika – Tetris – Uss – Laevade Pommitamine – Lode Runner
Maarja Kangro järjekorras teine novellikogu sisaldab seitset novelli, millest kuus on varem ilmunud kas Loomingus või Vikerkaares aastatel 2010–2012.
Peategelastest kirjanikud (ei tahaks öelda kirjaneitsid), on mingil määral puntras oma isikliku eluga, neil pole päris õnnelikke suhteid. Niminovellis on minajutustaja koos oma partneriga Islandil puhkusereisil, aga see on selline väevõimuga koos olemise lugu, kumbki on teisest juba tüdinud. Kõik tegelased on moodsad üksikud linnainimesed, kes kõnnivad ühest suhtest teise, neil pole lapsi ega ole nad ka õnnelikud oma vabaduse üle. Novellis „Homaarid kahele“ viib üksildustunne lausa ebaviisaka käitumiseni restoranis, autor on oma tegelase suhtes üsna halastamatu. Kõikides lugudes juhivad need naised autot, selgi tundub oma tähendus olevat.
Üks läbiv teema on kindlasti autori suhe oma loomingu väljundisse, raamatusse. Raamat on ju kinkimise objekt, aga võib ka näiteks välissaatkonnas virnas seisma jääda. Pole sugugi ükskõik, kelle kätte see satub ja kuidas temaga käitutakse. On valus korjata tänavaporist üles oma pühendusega teos, mis äsja välismaalasest kolleegile kingitud, nagu novellis „Giulio ja Leedu küsimus“.
Maarja Kangro stiil on vahe, sõnavaras kõnekeele elemente, slängi ja võõrkeelseid tsitaate, kuid pole kahtlust, et autori eesti keel on perfektne. See on üks lahe lugemine, kuigi sisult tõsine ja kõnetab ehk enam vaimuinimesi. Võib soovitada neile, kel paksude romaanide jaoks aega pole.
– Anne Oruaas
"Tõin Kõrbojale peremehe." Isa vahtis pärani silmi tütart, Eevit ja last ning ei mõistnud kaua aega, mis see peab tähendama või mis selle peale peab vastama. Aga siis taipas ta äkki, kustpoolt tuul puhub; taipas, et see on ju Katku Villu poeg, keda tema tütar süles hoiab; taipas, et tütar on koju tagasi tulnud ning mõtleb vististi koju jäädagi. Ja talle tuli suur rõõm oma tütre pärast, tuli suur rõõm selle lapsukese pärast, keda tütar süles hoidis.