Tooted
Pean tunnistama, et kohanesin üllatavalt kergesti puuriselu tingimustega. Mis puutub asja materiaalsesse külge, siis nautisin lausa paradiisirõõme: päeval täitsid ahvid mu vähimadki soovid, öösel jagasin ilmaruumi ühe kõige kaunima tüdruku aset. Harjusin selle elulaadiga niivõrd, et terve kuu ei teinud ühtegi tõsisemat katset selle lõpetamiseks, lakkasin koguni tajumast tema erakordsust ja alandavaid külgi. Vaevalt õppisin juurde mõned ahvikeelsed sõnad, ei midagi enamat. Loobusin püüetest Ziraga kontakti luua, nii et kui algul kalduski vaistlikult minus mõistuslikku olendit nägema, pidi ta nüüd nõustuma Zaiuse väidetega ja käsitama mind kui oma planeedi inimest, see tähendab kui looma, ent igal juhul mitte kui mõistuslikku olendit. Pierre Boulle (1912–1994) sündis Avignonis. Omandanud inseneri elukutse, töötas ta 1936–1939 tehnikuna Briti kummipuuistanduses Malaisias. Teise maailmasõja künnisel läks ta vabatahtlikuna Prantsuse sõjaväkke Indohiinas. Prantsuse vastupanuliikumise ja Charles de Gaulle'i poliitika toetajana langes sõjavangi. Kannatused ja katsumused vangistuses ajendasid teda kirjutama esimest menuromaani "Sild üle Kwai jõe", mille ta avaldas 1952. aastal, pärast Prantsusmaale naasmist. Boulle'i mõlema menuromaani kuulsust on tugevasti suurendanud nende põhjal tehtud filmid. "Sild üle Kwai jõe" (režissöör David Lean) sai 1957. aastal mitu Oscarit. "Ahvide planeedi" alusel vändatud film (1968) aga kujunes teleseriaalide ja animafilmide kaasabil kinodes kultusteoseks.
Maarja Kangro järjekorras teine novellikogu sisaldab seitset novelli, millest kuus on varem ilmunud kas Loomingus või Vikerkaares aastatel 2010–2012.
Peategelastest kirjanikud (ei tahaks öelda kirjaneitsid), on mingil määral puntras oma isikliku eluga, neil pole päris õnnelikke suhteid. Niminovellis on minajutustaja koos oma partneriga Islandil puhkusereisil, aga see on selline väevõimuga koos olemise lugu, kumbki on teisest juba tüdinud. Kõik tegelased on moodsad üksikud linnainimesed, kes kõnnivad ühest suhtest teise, neil pole lapsi ega ole nad ka õnnelikud oma vabaduse üle. Novellis „Homaarid kahele“ viib üksildustunne lausa ebaviisaka käitumiseni restoranis, autor on oma tegelase suhtes üsna halastamatu. Kõikides lugudes juhivad need naised autot, selgi tundub oma tähendus olevat.
Üks läbiv teema on kindlasti autori suhe oma loomingu väljundisse, raamatusse. Raamat on ju kinkimise objekt, aga võib ka näiteks välissaatkonnas virnas seisma jääda. Pole sugugi ükskõik, kelle kätte see satub ja kuidas temaga käitutakse. On valus korjata tänavaporist üles oma pühendusega teos, mis äsja välismaalasest kolleegile kingitud, nagu novellis „Giulio ja Leedu küsimus“.
Maarja Kangro stiil on vahe, sõnavaras kõnekeele elemente, slängi ja võõrkeelseid tsitaate, kuid pole kahtlust, et autori eesti keel on perfektne. See on üks lahe lugemine, kuigi sisult tõsine ja kõnetab ehk enam vaimuinimesi. Võib soovitada neile, kel paksude romaanide jaoks aega pole.
– Anne Oruaas
III klassi õpiku ja tööraamatu uuendamisel on lisatud huvitavaid ülesandeid erinevatel teemadel. Näiteks on senisest rohkem ülesandeid, mis õpetavad osa leidmist arvust või suurte arvude kirjalikku liitmist ja lahutamist. Et õpilase koolikott oleks kergem, on õpik kahes osas. Nii on esimese ja teise poolaasta õppematerjalid eraldi köidetes.