Tooted

Kahesuunaline sõnaraamat hõlmab norra ja eesti keele keskset sõnavara. Eestlasest kasutaja jaoks on eestikeelne sissejuhatus norra keelde, mis toimib ülevaatliku ja kompaktse õpikuna.

Novellid

Sisu: 

• "Absoluutne meister" (2006)
• "Turupäev" (2006)
• "Vilniuse alibi" (2006)
• "Farö rand" (2006)
• "Kaunid valged kalkunid" (2006)
• "Kala" (2006)
• "Elutants" (2006)
• "Kuningriigi lävel" (2006)
• "Kolme kuninga päev" (2006)

Autori eessõnast: "Selle raamatu näol on tegemist praktilise filosoofiaraamatuga: ta annab kontseptuaalse raamistiku, mis on mõeldud tegevusjuhisena. Kõnealune raamistik on olnud mulle teejuhiks nii rahategemisel kui ka filantroopilises tegevuses ja ma olen veendunud, et see kehtib ühiskonna puhul ka üldises mõttes, sest see esitab globaalse avatud ühiskonna juhtpõhimõtted. Selle ambitsioonika ettevõtmise elluviimine nõuab minult laia haaret ja orienteerumist mitmel tasandil: filosoofilisel ja praktilisel, avalikul ja isiklikul."

Maarja Kangro järjekorras teine novellikogu sisaldab seitset novelli, millest kuus on varem ilmunud kas Loomingus või Vikerkaares aastatel 2010–2012. 

Peategelastest kirjanikud (ei tahaks öelda kirjaneitsid), on mingil määral puntras oma isikliku eluga, neil pole päris õnnelikke suhteid. Niminovellis on minajutustaja koos oma partneriga Islandil puhkusereisil, aga see on selline väevõimuga koos olemise lugu, kumbki on teisest juba tüdinud. Kõik tegelased on moodsad üksikud linnainimesed, kes kõnnivad ühest suhtest teise, neil pole lapsi ega ole nad ka õnnelikud oma vabaduse üle. Novellis „Homaarid kahele“ viib üksildustunne lausa ebaviisaka käitumiseni restoranis, autor on oma tegelase suhtes üsna halastamatu. Kõikides lugudes juhivad need naised autot, selgi tundub oma tähendus olevat.

Üks läbiv teema on kindlasti autori suhe oma loomingu väljundisse, raamatusse. Raamat on ju kinkimise objekt, aga võib ka näiteks välissaatkonnas virnas seisma jääda. Pole sugugi ükskõik, kelle kätte see satub ja kuidas temaga käitutakse. On valus korjata tänavaporist üles oma pühendusega teos, mis äsja  välismaalasest kolleegile kingitud, nagu novellis „Giulio ja Leedu küsimus“.

Maarja Kangro stiil on vahe, sõnavaras kõnekeele elemente, slängi ja võõrkeelseid tsitaate, kuid pole kahtlust, et autori eesti keel on perfektne. See on üks lahe lugemine, kuigi sisult tõsine ja kõnetab ehk enam vaimuinimesi. Võib soovitada neile, kel paksude romaanide jaoks aega pole.

– Anne Oruaas

"Dialoogid loomulikust religioonist" on mitmehäälne kirjanduslik meistriteos. Selles uuritakse, kas me saame maailma vaatlemise põhjal järeldada midagi Jumala olemise ja olemuse kohta ning kas see, mida Jumala kohta usutakse, on kooskõlas sellega, mida me maailma kohta teame.

Eruditsiooniküllane "Loomulik usundilugu" vaatleb jumalausu juuri inimese tunnetes ning järgib religiooni kõikumisi salliva, kuid vastuolulise polüteismi ning dogmaatilise monoteismi vahel.

Raamatule on lisatud Hume'i lühike autobiograafia ning esseed "Ebausust ja entusiasmist", "Enesetapust" ja "Hinge surematusest".

Lühidalt kokku võetud kõik see, millega eesti keele kirjutajail võib raskusi olla. Õppuritele ja õpetajatele, sekretäridele ja toimetajatele, kõigile, kel on tarvis eesti keelt õigesti kirjutada. Sisaldab oma- ja võõrsõnade õigekirja, suure algustähe kasutamist, kokku- ja lahkukirjutamise reegleid jms.

Oma- ja võõrsõnade õigekiri. Suure algustähe kasutamine. Kokku- ja lahkukirjutamine. Lühendamine. Numbrite kirjutamine. Kirjavahemärgid. Kõik see, millega eesti keele kirjutajail võib raskusi olla. Õppuritele ja õpetajatele, sekretäridele ja toimetajatele, kõigile, kel on tarvis eesti keelt õigesti kirjutada. Neljas trükk.

Ülevaade eesti keele õigekirjast:
Sissejuhatus
Täheortograafia
Algustäheortograafia
Kokku- ja lahkukirjutamine
Lühendamine
Numbrite kirjutamine
Kirjavahemärgid

Käesolev koguteos on esimene täielik ülevaade kõigist naisministritest, kes on Eesti Vabariiki 89 aasta kestel teeninud. Ministrid räägivad usutluste kaudu oma kujunemisloost, poliitikasse tulekust, saavutustest ja takistustest.

Artiklikogumik tähistab Tartu Ülikooli eetikakeskuse 10. sünnipäeva ning sisaldab artikleid keskuse tegevuse kohta, samuti eetika rollist teaduses ja ühiskonnas.

Raamat kõneleb ülikoolilinna noorte eneseotsingutest. Vaimsed ja eksistentsiaalsed mõtterännakud on moes – teose tegelased otsivadki ihaldatud Tõde eri radadelt, kuid see ei sega neid üksteisega lävimast. Raamatu peategelane, teoloogiatudeng Hanna on kiindunud Lähis-Ida loosse: olles veendunud kristlane, on ta samas aktiivse eluhoiaku ja sügava kultuurihuviga neiu. Ootamatu kohtumine baltimaadest kirjutava jaapani ajakirjanikuga toob ta ellu esimese tõelise armastuse. Lugeja ette keritakse aeglaselt, n-ö zeniliku kulgemisega kahe kultuuri – eesti ja jaapani – kohtumine, nii rõõmsaid teineteisemõistmisi kui ka saatuslike kokkupõrkeid...

 

"Kadunud saar" (1972) on eeskätt raamat Hiiumaast. Ehkki autori sissepoole elatud lapsepõlv, heitlev noorus ning vaimulike otsingute entusiasm suunavad teose dünaamikat, seostub tunnetuslik tuum ikkagi "kadunud saarega".

Hiiumaa, selle minevik, aura ja inimesed ning kirjaniku genealoogiline juurestik määravad Kalmuse kujunemise, suunavad ta loomingulisi sihte. "Kadunud saares" puudub nostalgiline imalus, lapsepõlv ei sillerda mälestustes õilmitseva õnnemaana. Pigem painab poisipõlve üksindus, hingevalu, haavumised, hirmud-õudused, mida kohati leevendab vaid saare lohutav loodusrüpp.

Mälestusteraamat 1. osa, teine trükk.

Jaan Kross sündis 19. veebruaril 1920 Tallinnas masinatehase meistri ja mõisasepa tütre järeltulijana. Ta kasvas Kalamaja linnaosas, õppis J. Westholmi gümnaasiumis ja Tartu ülikooli õigusteaduskonnas.

Kross on tuntud eelkõige Eesti ajalool põhinevate teoste poolest nagu „Kolme katku vahel“, „Keisri hull“ ja „Professor Martensi ärasõit“.

Mälestuste esimene osa hõlmab aega 1960. aastate alguseni. Raamat sisaldab fotosid.

Jaan Kross sündis 19. veebruaril 1920 Tallinnas masinatehase meistri ja mõisasepa tütre järeltulijana. Ta kasvas Kalamaja linnaosas, õppis J. Westholmi gümnaasiumis ja Tartu ülikooli õigusteaduskonnas.

Kross on tuntud eelkõige Eesti ajalool põhinevate teoste poolest nagu „Kolme katku vahel“, „Keisri hull“ ja „Professor Martensi ärasõit“.

Mälestuste teine osa kuni vabariigi taastamiseni 1992. aastal. Raamat sisaldab fotosid.

Olev Remsu teose žanrimääratlus võiks olla essee või isegi mammut-essee. Informatsioon Hiinas on harilikult kellegi või millegi kaudu vahendatud, ka Eesti meediasse ei jõua teated otseallikast, vaid ikkagi mõne infomonopoli töötluses. Olev Remsu kirjeldab ainult oma isiklikke ja vahetuid tähelepanekuid, mis on korjunud autori Hiina-sõitude ajal, ning annab ülevaate ka Hiina ajaloost ja kultuurist.

Raamatu põhisõnum on lihtne ja üllatav – hiinlased on täpselt samasugused inimesed nagu meie, nad on meist küll kaugel, ent nad ei ole võõrad ja mõistatuslikud.

Konstantinos Kavafis (1863–1933) on kreeka kirjanduse suurkuju, kellest saab alguse tänapäeva kreeka luule. Kavafise kodulinn oli Egiptuse Aleksandria, kunagine hellenistlik pealinn. Tema luule jaguneb ajalooliseks, filosoofilisteks ja erootiliseks haruks; muuhulgas tõi ta uuskreeka luulesse homoseksuaalse armastuse teema. Eluajal ei avaldanud Kavafis ühtegi raamatut, vaid levitas luuletusi lahtistel lehtedel. Oma luuletuste kallal töötas ta kaua, sageli pikki aastaid, lihvides neid täiuslikkuseni. Kavafise kõige tuntumad tekstid on "Ithaka", "Oodates barbareid" ja "Jumal hülgab Antoniuse", mille keskmes on antiikne mütoloogia ja ajalugu.

Valgustatud aknaid jääb üha vähemaks, torman nagu amokijooksja tänavast tänavasse, nagu jahikoer mööda metsa; siis tempo aeglustub, samm muutub hiilivaks – ikka lähemale valgustriibule kõnniteel, kus pilk lipsab mööda triipu kardinate vahelt tuppa ahvatlevalt ülestehtud voodile, toolile, kuhu hooletult visatud rinnahoidja ja nüüd veel veidi oodata, kuni tühi tuba saab magama mineva naise toaks.

Reisijutte on mitmesuguseid. On "Gulliveri reisid", on "Tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia". Ka Nipernaadi seiklusi võib mingis mõttes nimetada reisiks. Ja loomulikult on olemas suurim kõigist rännuraamatutest – "Odüsseia". Muus ma end Homerosega kõrvutada ei söanda, kuid ühes küll – kilomeetrite arvus. Siin annavad minu kangelased laertiaadile mitu head silma ette.

See kogumik vestlusi ja kõnelusi Goethega on suuremalt jaolt sündinud autori loomutungist muuta kirjapanekuga enda omaks midagi läbielatut, mis tundub talle väärtuslik või tähelepanuväärne. "Lisaks vajasin ma alati õpetust, nii siis, kui kohtasin esimest korda seda erakordset meest, kui ka siis, mil olin juba aastaid temaga koos elanud ja haarasin meelsasti tema sõnade sisu ning panin selle endale kirja, et see oleks mul edasise elu jaoks tallel. Aga kui ma mõtlen tema sõnade heldele küllusele, mis pakkus mulle õnne üheksa aasta kestel, ja vaatan nüüd seda vähest, mis mul õnnestus sellest paberile kirja panna, siis tundun endale lapsena, kes katsub kosutavat kevadvihma avali käsi kinni püüda, aga kellel suurem osa jookseb sõrmede vahelt läbi ..." Johann Peter Eckermann

Üks 20. sajandi originaalsemaid Ameerika filosoofe ja loogikuid Nelson Goodman argumenteerib mängleva rangusega omalaadse "irrealismi" kasuks – teoste ja teooriate loomiseks ja mõistmiseks ei tarvitse rääkida reaalsusest, mille kohta need käivad. Maailmu on sama palju kui nende kohta käivaid õigeid versioone. Kergejalgsel teekonnal peatutakse stiili mõistel, näidatakse, kuidas pildid saavad tsiteerida helisid, esitatakse kunsti definitsioon, tuuakse näiteid nägemistaju leidlikkusest, antakse ülevaade eelsokraatikutest, vaetakse testide, õigsuse ja kehtivuse vahekorda ning pakutakse kriteeriume maailmaversioonide hindamiseks. Juttu on kunstist ja näidistest, tõest, tajust ja tunnetusest, faktidest ja fabritseeringuest, tegelikkusest ja tehislikkusest, väidetest ja värvustest. Järelsõna Goodmani elust ja tööst on kirjutanud Tartu ülikooli professor Daniel Cohnitz koos Marcus Rossbergiga.

Veerand sajandit on Ruth Benedicti raamat Kultuurimustrid pakkunud meile hästi sõnastatud ja provokatiivset sissejuhatust antropoloogia mõistmiseks. See teos, mida on tõlgitud neljateistkümnesse keelde ning mida ainuüksi Mentor'i väljaandena on trükitud rohkem kui 800 000 eksemplari, on aidanud ühendada reaal- ja humanitaarteadusi ajal, mil need on teineteisest üha rohkem kaugenenud. Kui Ruth Benedict 1921. aastal oma tööd antropoloogia valdkonnas alustas, siis oli sõna "kultuur", nagu me seda vanematelt lastele edasi antava õpitud käitumise süsteemse kogumi tähistamiseks tänapäeval kasutame, vaid väikese elukutseliste antropoloogide rühma tehnilise sõnavara osa. See, et kaasaegne maailm kultuuri mõiste nüüdseks nii hästi omaks on võtnud ning et sellised väljendid nagu "meie kultuuris" libisevad haritud meeste ja naiste huultelt peaaegu niisama vabalt nagu ajale ja kohale viitavad fraasid, on väga suures osas just selle raamatu teene.

Kes on tänapäeval Eesti kõige tuntum noor luuletaja? Sellele küsimusele ei saa niisama lihtsalt vastata. Tõenäoliselt pakutaks välja kolm-neli erinevat nime, ja needki oleneksid vastaja kalduvustest. Ühtainust kõige tuntumat lihtsalt ei ole, nagu ei ole ka ühtainust stiili, mille kõik eksimatult ära tunneksid ja ühe nimega seostaksid.

Triloogia viimane raamat – varasemad "Kojamehe naine" ja "Topeltvalguses".

Õhtust hommikuni kestev peadpööritav sündmustik leiab aset ajal enne majanduskriisi. Peategelane – kolmekümnendates aastates valgekrae – korjab maanteekraavist üles teadvusetu naise. Algab veider manipulatsioonideahel, kus peategelane muutub kummalise abielupaari mängukanniks. Saame teada, milline on Helger Tepneri ja Eesti nägu käesoleval aastatuhandel.

Sisu:

• "Sa ei leia sõnumiks sõnu"
• "Sa ei usu, et kõik on nägemus"
• "Käod kukuvad hommikuti, kui kukuvad"
• "Lilledelt väljal ja taeva lindudelt"
• "Kärbsepaber, mille külge kinni jääda"
• "Puges oma südamesse peitu"
• "Siis mõtted lööksid lahku"
• "Ei osanudki muud targemat ette võtta"
• "Pildid virvendavas vees"
• "Üks tool kahe peale"
• "Silmad suleti ja kõrvad topiti kinni"
• "Alati üks ja seesama, ei muud kui sina ise"
• "Söögem ja joogem, saagu hiljem, mis saab"
• "Pimedad silmad ja selged silmad"
• "Uppuja põgeneb kõrgele mäele"

Kogumikus on avaldatud kõik auhinnatud esseed ning valik huvitavamatest töödest, mis said žüriiliikmetelt palju punkte. Osa autoreid on oma essee pealkirjana kasutanud esseevõistluse nime, teised on leidnud oma kirjatööle mingi uue pealkirja. Valiku tegemisel lähtusid koostajad soovist anda võimalikult mitmekesine ülevaade selle kohta, kuidas nähakse iseenda ja Eesti Vabariigi suhet ning kuidas kirjutajad kavatsevad osaleda sellise Eesti rajamises, kus nad tahaksid elada. Võistlusele laekus 326 esseed kõikidest Eesti maakondadest. Kirjutajate seas oli väga erinevate elukutsete esindajaid; autorite vanus jäi 7 ja 94 eluaasta vahele. Käsitlemist leidsid nii keskkonna, hariduse, poliitika, alkoholismi, emigratsiooni küsimused kui ka võrdsete võimaluste ja rahvusliku identiteedi temaatika.

See raamat tahab näidata, kuidas suhestuvad Nietzsche ja Heideggeri filosoofia järeldused, millele siin pidevalt viidatakse, hiljutisemate modernse ajastu lõpu ja postmodernsuse diskursustega. Seada need kaks filosoofia valda otsesesse kokkupuutesse, nagu seda hiljuti on hakatud tegema, tähendab meie väitel tõe uute ja rikkamate aspektide avastamist. Alles nietzscheliku igavese taastuleku problemaatikaga ning heideggerliku metafüüsika ületamise problemaatikaga seostatult omandavad laialivalguvad ja mitte alati koherentsed postmodernsuse teoretiseeringud ranguse ja filosoofilise väärikuse; ja alles seoses sellega, mida toovad ilmsiks hilistööstusliku maailma uute eksistentsitingimuste postmodernsed kajastused, saab kindlalt kinnitada, et Nietzsche ja Heideggeri filosoofilised intuitsioonid pole puhtakujuliselt taandatavad tervet varase XX sajandi filosoofiat ja kultuuri läbivale Kulturkritikile. Võtta Heideggeri humanismikriitikat või Nietzsche kuulutust nihilismi täidesaamisest kui "positiivseid" momente filosoofia ümbertegemise tarvis, nagu seda teevad selle teose kaks esimest peatükki, ja mitte ainuüksi kui dekadentsi sümptomeid ja teadustusi, on võimalik üksnes siis, kui meil on julgust – loodetavasti mitte vaid ettevaatamatust – kuulata tähelepanelikult kunstide, kirjanduskriitika, sotsioloogia diskursusi postmodernsuse ja selle iseloomulike joonte kohta.

Dokumentaalromaan annab haarava pildi Priamurski eestlaste asundusest, Wladiwostoki elust, esimeses maailmasõjas osalemisest ja suurest lahingust Muhu väinas. Eesti kirjanduses kohtab haruharva sellist teost, kus eri aineid ja laade sünteesides on saavutatud niisugune harmoonia.

Argisest läbi ja kaugemale nägeva kunstnikupilguga tõlgendatud ELU: aeg, mitmeplaanilised inimsuhted, haigus, meid ümbritsevad asjad... Raudam kirjutab taas OMA LUGU, mis mõeldud neile, kes tahavad näha tekstist sügavamale; kes otsivad kirjanduses kunsti ja sõnas mõtteid kandvat väge. Mingist ajast peale hakkasin tundma, et olen loodud ainult selle mängu jaoks. Et Nips on samavõrd Minu kui mina Nipsu. Sellega koos muutusid ka nupud Minu Mina pikenduseks: nad olid organid, millega ma hingasin, sõin, jõin, mõtlesin ja rääkisin. Minu sõnadevool sõltus mängust. See kahanes kaotades ja paisus võites. Ning vastupidi. Muud kanalid töötasid normaalselt ning kui mõned unetud ööd (mida oli varemgi ette tulnud) maha arvata, olin täiesti terve – täiesti terve ja (nagu oluline lisada) normaalne laps.

Väikene valik 17. sajandi Tartu juhuluulet. Sisaldab muuhulgas kommentaare ning isikute ja mütoloogiliste tegelaste registrit.

Raamat maadlejast Martin Kleinist

Kogumik lühijutte koos piltidega väga erinevate inimeste eludest. 

Toetudes kirjandusteadlaste Arvo Mägi ja Janika Kronbergi positiivsetele arvustustele, mis minu "Paguluse sirvilaudu 1950-1980“ ilmumisel raamatule omistas paguluse kultuuriloo maine, jätkan märkmete avaldamist alates aastaga 1981 ja lõpetan 1992-ga, mil taasiseseisvumine oli juba toimunud ja pagulus seega sisuliselt lõppenud. -Helmi Rajamaa

Sel ajal kui teised orkestrandid pille häälestavad, saab trompetist Egon Paalist orkestri dirigent. Esialgu küll ajutine ja sedagi kahepoolse suusõnalise kokkuleppe alusel. "Meil ei ole vist mõtet ajutist lepingut teha," ütleb Lindner, kelle kabinetis nad asjast räägivad. "Pikaajalist lepingut ei tahaks jälle enne teha, kui selgub, mis Paulist saab... Või mis sina arvad?" "Teeme nii, kuidas parem on." "Kellele parem?" küsib Lindner. "Orkestrile." "Orkester oleme me ainult kontserdi ajal ja proovis," ütleb Lindner. "Palgapäeval oleme kolmkümmend kaks erinevate huvidega inimest. Ma pean juristiga nõu, kui sa lubad." "Muidugi luban." Lindner avab kirjutuslaua sahtli, võtab sealt kella. "See on Pauli kell, Reet leidis selle lavalt. Ma annan selle sinu kätte. Muuseas, Reeta meil tänasest enam ei ole." "Kes siis nootidega tegeleb?" Lindner vaikib.

Teosest on ka samanimeline mängufilm. 

Raamatusse on kogutud kirjutised Scandinavica ja Estica vallast, mis on sündinud eeskätt tõlkimis- ja toimetamistöö kõrvalt, järelsõnadena ja kommentaaridena, Eesti ja Skandinaaviamaade traditsioonilise kultuurisuhtluse edendamise ja infovahenduse eesmärgil.

Ühel hetkel hakkas kirjutajale tunduma, et laialipillatud kirjatükkides on mitmesugust teavet sugenenud nii palju, et selle võiks koguda ühiste kaante vahele. Lootuses, et nii võiks tekkida omalaadne teatmeteos. Mitte küll entsüklopeediline ega süstemaatiline, aga siiski selline, mis sisaldab olulisi nimesid ja märksõnu Eesti ja Skandinaavia kirjanduslikust läbikäimisest paari viimase aastakümne jooksul.

Kakskümmend viis valitud novelli läbi aastakümnete, uues põhjalikus autoriredaktsioonis. Raamatu eessõnas "Millal on raamat valmis?" on avatud tekstide redigeerimise põhimõtteid. Üheksa novelli, nende hulgas Tuglase novelliauhinnaga tunnustatud "Mr Diksit" ning "Mr Warma ja täiskuu valgus" ilmuvad originaalkujul. 

Sisu: 

• "Põlemine"
• "Pommitamine"
• "Ristiisad"
• "Kirjandus"
• "Ratastooli jäljed"
• "Meeste tantsud"
• "Mr Diksit"
• "Isamaa linn"
• "Mr Warma ja täiskuu valgus"
• "Tramm number kahte mõjutab kuu"
• "Aastatuhande lõpp"
• "Teadmamehe elu"
• "Unustamatu proua von Oberlin"
• "Hemingway surm"
• "Igavene suvi"
• "Pier valib"
• "Pärast suurt külma"
• "Esimesi teateid surmast"
• "Pikkade randade valge liiv"
• "Keskmine riik"
• "Valge mäng"
• "Klaas piima"
• "Isa ja tema sõber"
• "Teateid põrgust"

Selle raamatu kaante vahel on kübeke Lennart Meri üheksa presidendiaasta jooksul tehtud fotodest, mis presidendi kantselei pessiosakonna kätte jõudis.

XX sajandi algul läks ka Eestis moodi suvitamine.1905. aastal avastas Eduard Vilde Pühajärve ääres Kolga talus huvitava suvitamiskoha. Peatselt asus Pühajärve kaldataludes suve veetma teisigi kirjanikke, eriti meeldis siin suvitada ning kirjutada Karl August Hindreyl. 

Otepäält pärit kirjanik Oskar Kruus on kirjandusloolistele mälestustele tuginedes kujutlenud, kuidas kirjanike suvitamine võis toimuda.

Fr. R. Kreutzwald saatis 1869. aastal "Hommiku- ja õhtuohvrite" esimese jao läbivaatamiseks Tallinna Konsistooriumile. Vaimulik tsensuur leidis, et raamat ei ole kooskõlas pühakirja ja kiriku sümboolsete (usutunnistuslike) raamatute õpetusega ning ei andnud luba selle avaldamiseks. Kreutzwald asendas vaimuliku kõlaga tiitli "Hommiku- ja õhtuohvrid" neutraalsema pealkirjaga "Rahunurme lilled" ning loovutas käsikirja ilmalikule tsensuurile. "Hommiku- ja õhtuohvrite" sügavalt religioosne sisu on peidetud profaanse vaimustuse varju -- "Rahunurme lillede" (1871) kaanel on värvikirevalt kujutatud linnukesi ja lillekesi.

Esimene väljaanne Eestis, kuhu on koondatud info Eesti Vabariigis tegutsevate rahvusvähemuste kultuuriseltside ja ühenduste kohta.

18. sajandi alguses tajusid Euroopa mõtlejad, et esimest korda pärast Rooma impeeriumi langust ollakse jõudnud heledasti valgustatud mäeharjale, kust võib üle vahepealsete "pimedate" sajandite vaadata võrdsena silma klassikalise antiigi suurmeestele.

Sajandeid kestnud vägikaikaveos kirikuga oli ilmalik mõte lõpuks endale eluõiguse kätte võidelnud; geotsentrilise maailmapildi langedes oli Maa vabastatud talle kiriku poolt peale sunnitud positsioonist universumi kinniskeskmena ja loodusteadlaste vabadus uurida maailma kammitsematult teoloogilistest seisukohtadest aina avardus.

Koos edusammudega teaduses tõusis eneseusaldus teisteski vaimutöö valdades, ja ehkki 17. sajandi pikas nn. vanade ja uute tülis vanad – st klassikalise antiigi ülimuse kaitsjad – tugevat vastupanu avaldasid, oli 18. sajandi alguseks selgesti ülekaalus uute veendumus, et antiigiga on võimalik võistelda ja selle saavutusi isegi ületada. Aegamisi oli oma kesksest positsioonist sunnitud taanduma ka Jumal: läbi 17. sajandi olid ametliku kiriku dogmasid murendanud mitmesugused ketserlikud voolud – sotsiniaanlus, arminiaanlus, kveekerlus jne –, valmistades pinda deismi esiletõusuks.

Koos usu kadumisega aktiivselt maailma asju juhtivasse Jumalasse pidi aga paratamatult hingusele minema ka seni valitsenud teoloogiline, inimühiskondi ja nende ajalugu jumaliku lunastusplaani suure täideminekuna käsitlenud ajalootõlgendus.

 

Müüme komplektina I ja II köide koos.