Tooted

Õhtu New Yorgis. Pilvelõhkuja ees lebab aknast välja kukkunud mehe surnukeha.
Kohale saabub politsei. Dokumentide järgi selgub, et kadunuke on vene turist.
Samuti tuvastatakse, et mees kukkus alla kuuekümnendalt korruselt. Ametimehed sõidavad liftiga üles.
Sisenevad korterisse.
"Kas siit kukkus alla meesterahvas?" küsitakse.
"Siit," vastab blond daam, kes tõmbab peent sigaretti.
"Ja kuidas see juhtus?"
Daam pajatab: "See oli nii. Mina, nagu meil kombeks tutvusin temaga lennujaamas ja kutsusin ta enda poole. Tema, nagu neil kombeks, tegi ettepaneku astuda enne kusagilt läbi ja juua üks naps. Läksime poodi.
Mina, nagu meil kombeks, tegin ettepaneku osta pudel viskit ja kaks pudelit soodavett. Tama, nagu neil kombeks, ostis kaks pudelit vodkat ja pudeli portveini.
Tulime siia minu poole. Mina nagu meil kombeks, rüüpasin nelikümmend grammi. Tema, nagu neil kombeks, jõi kõik pudelid tilgatumalt tühjaks.
Seejärel. nagu meil kombeks, tegin ma ettepaneku voodisse minna. Tema, nagu neil kombeks, tahtis poodi minna ja veel joodavat osta. Siis aga tuli koju mu abikaasa.
Mina, nagu meil kombeks, tahtsin külalist talle tutvustada, aga tema, nagu neil kombeks..."

Mis "neil" kombeks on, loe sellestsamusest raamatust.

Maarja Kangro järjekorras teine novellikogu sisaldab seitset novelli, millest kuus on varem ilmunud kas Loomingus või Vikerkaares aastatel 2010–2012. 

Peategelastest kirjanikud (ei tahaks öelda kirjaneitsid), on mingil määral puntras oma isikliku eluga, neil pole päris õnnelikke suhteid. Niminovellis on minajutustaja koos oma partneriga Islandil puhkusereisil, aga see on selline väevõimuga koos olemise lugu, kumbki on teisest juba tüdinud. Kõik tegelased on moodsad üksikud linnainimesed, kes kõnnivad ühest suhtest teise, neil pole lapsi ega ole nad ka õnnelikud oma vabaduse üle. Novellis „Homaarid kahele“ viib üksildustunne lausa ebaviisaka käitumiseni restoranis, autor on oma tegelase suhtes üsna halastamatu. Kõikides lugudes juhivad need naised autot, selgi tundub oma tähendus olevat.

Üks läbiv teema on kindlasti autori suhe oma loomingu väljundisse, raamatusse. Raamat on ju kinkimise objekt, aga võib ka näiteks välissaatkonnas virnas seisma jääda. Pole sugugi ükskõik, kelle kätte see satub ja kuidas temaga käitutakse. On valus korjata tänavaporist üles oma pühendusega teos, mis äsja  välismaalasest kolleegile kingitud, nagu novellis „Giulio ja Leedu küsimus“.

Maarja Kangro stiil on vahe, sõnavaras kõnekeele elemente, slängi ja võõrkeelseid tsitaate, kuid pole kahtlust, et autori eesti keel on perfektne. See on üks lahe lugemine, kuigi sisult tõsine ja kõnetab ehk enam vaimuinimesi. Võib soovitada neile, kel paksude romaanide jaoks aega pole.

– Anne Oruaas

Raamat räägib Karenist, noorest tüdrukust, kes saab võimaluse töötada modellina. Lugu käsitleb tema teekonda modellimaailmas, sisaldades nii edu kui ka katsumusi, säilitades sealjuures oma tõelise mina ja tugevuse. Raamat kajastab modellitöö erinevaid tahke - fotosessioonid, moeshow'd, reklaamid - ning sellega kaasnevaid väljakutseid nii füüsiliselt kui ka vaimselt.