"Kiikhobune Antverpenist" võitis 1998. aasta romaanivõistlusel teise preemia. Autor ütleb: Seiklusrikka spiooniromaani põhitegevus leiab aset 1980-ndate aastate alguses Aafrika väikeriigis, kus põrkuvad USA ja NSVL suurriiklikud huvid. Määratlesin teose pseudodokumentaal-ajalooliseks romaaniks seetõttu, et väljamõeldud tegevustik areneb kindlal ajaloolisel taustal, kust ei puudu dokumentaalandmed ja reaalsed poliitilised sündmused. Udo Uibo ütleb: Lopsakas fantaasia, põnev faabula, loomulik ja ladus jutujooks, suurepärased kirjeldused, kindlakäeline kompositsioon, pädevuse mulje loomise oskus mitmel alal (poliitika, nuhkimine, Leningradi tänavad, meresõit, pommide panemine, karate, Aafrika floora ja fauna, neegerpresidentidega abiellunud vene naiste hingeelu jne) Lõik raamatust: August tunneb, et merelt tõuseb jäine hingus üha kõrgemale, ikka kõrgemale mööda keha. Juba ei suuda ta liigutada oma jalgu, siis käsi... Ja jälle näeb August läbi külma udu, mid on kerkinud peaaegu silmadeni, kiikhobusel kappavat blondi väikemeest, kes rõõmsalt käega viibates haihtub pikkamisi olematusse... Saaremaal elava kaugesõidukapteni Lembit Uustulndi haarav ja põnev romaan, mis saab alguse II Maailmasõja eelõhtul Kuressaares. Hoogne tegevus kandub Leningradist Kanaari saartele, Ameerika Ühendriikidest Lemaaniasse, korrumpeerunud Aafrika riiki. Ameerika ja Nõukogude Liidu ristuvaid huve esindavad LKA agent Thomas Thamerick ja GRU agent Leonid Tamov. Raamatule lisavad värvi eksootilised paigad, kaunid naised ja usutavalt esitatud intriigid. Ja igal lugejal on võimalus vähehaaval selgusele jõuda, kuidas on selle suurriikide mõjusfääride jagamisega seotud Eesti ja Eestimaa mehed.

"Mu vaim mässab tardumuse vastu, Watson," ütles Sherlock Holmes. "Andke mulle probleeme, andke mulle tööd, andke mulle kõige segasem salakiri, kõige keerulisem analüüs, ja ma olen oma sõiduvees. Ma põlgan olesklemise töntsi rutiini. Ihkan vaimset erutust. Seepärast valisingi endale nii iseäraliku elukutse või pigem lõin selle"

Agatha Christie sarja kaheksanda raamatu peategelane on taas ei keegi muu kui väike ekstravagantne superdetektiiv Hercule Poirot. Lõuna-Inglismaa vaikses rannikulinnas puhkust veetes kohtab ta veetlevat noort daami, kelle elu ähvardab paraku hirmus hädaoht. Poirot võtab daami kaitsmise enda peale, kuid näib, et seekord pole ta oma ülesannete kõrgusel. Otse Poirot' nina all sooritatakse mõrv ja tekkinud sasipuntra lahtiharutamine paneb end ilmeksimatuks pidava detektiivi tõsiselt proovile.

Ma mõtlesin sellele, mida Owen Griffith oli öelnud. Varem või hiljem jõuab pimedas tulistatud lask sihile. See oli tabanud Mrs. Symmingtoni. Kõrvalt vaadates oli tema küll viimane, kellel võis saladusi olla. Tuleb tõesti tunnistada, et kogu oma terasuse juures ei olnud ta just kuigi sitke naine. Ta oli aneemiline ja niisugune klammerduja tüüp, kes kergesti kokku variseb.