Eraldiseisvat armastuslugu käsitlevat „Swanni armastust“ peetakse üheks paremaks võimaluseks Prousti mammutteosega tutvuda. Charles Swann on Pariisi kõrgkihti kuuluv börsimaaklerist kunstikriitik ja -vahendaja, kes näeb kohatud naistes vaid võrdlusmaterjali kuulsatel maalidel kujutatutega. Selline arusaam põhjustab ta lootusetu armumise kurtisaan Odette de Crecysse, kes ei hooli oma kogenud võrgutaja võimetusest tõeliselt armastada ning meelitab tolle väljapääsuta abiellu.

1871. aastal Pariisis sündinud ning Sorbonne’i ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud Marcel Prousti „Swanni armastus“ on tegelikult katkend tema suurromaanist „Kadunud aega otsimas“. Seitsmes köites ilmunud ja peamiselt vaba teadvusvoolu stiilis kirja pandud 20. sajandi kirjanduse tähelepanuväärsemaid teoseid hõlmab üle 3200 lehekülje ning enam kui 2000 tegelaskuju. Prantsuse mainekaimat kirjandusauhinda jagav Pariisi Goncourt’i akadeemia valis „Kadunud aega otsimas“ prantsuse kõigi aegade kaheteistkümne parema raamatu hulka.

 

 

On väidetud, et Olav Duun on kõigist norra kirjanikest kõige norralikum ja et tema teoste kaudu võib saada parema kujutluse Norrast ja norralastest kui kuskilt mujalt. Tema kalurid on Trøndelagi kalurid ja põllumehed Trøndelagi põllumehed, ent oma kodukoha looduse ja inimeste kaudu on ta suutnud peegeldada kogu Norrat, veel enam, isegi kogu maailma. Ja või öelda, et kõige düünilikum kõigist Duuni teostest on "Inimene ja deemonid" (1938), mis jäi tema viimaseks raamatuks ja kujunes otsekui tema loomingu kvintessentsiks.

See romaan on austusavaldus tööle, mida tehakse Keenia rahvusparkides, kus tulevastele põlvedele säilitatakse Ida-Aafrika puutumatut loodust, ja tunnustuseks neile meestele, kelle hoole all need reservaadid on. Romaani tegevus areneb Ambolesi reservaadis.

Ükski maru ei mölla nii kui loodemaru, kui ta pikil talveõhtuil kaljude vahel vapustades ja mühades lahti pääseb. Ta kihutab fjordi üles vahutavaiks valgeharjalisiks laineiks - paadid kaldal istutavad tiritammi üles hallide kalameeste onnideni ja vanad tüsedad küünisillad tõusevad õhku ning lendavad nagu linnud üle küla. «Taevas halasta,» ütlevad tüdrukud, kes peavad minema lauta lehmi lüpsma, laskuvad maha ja ronivad neljakäpakil üle õue laternaga, mis kustub, ja piimaämbriga, mis lendab oma teed. Ja «Jumal olgu meile armuline» ütlevad vanad naised toas ahjunurgas ning nende mõtted lähevad kaugele põhja poole, Lofootide kalameeste juurde, kes võib-olla on väljas sel ööl.