.jpg)
Tooted
Õpilasi on klassides liiga palju ja nad ei oska ei lugeda ega kirjutada; õpetajad upuvad paberitesse, mida haridusbürokraadid aina juurde tekitavad, kuid kaebustele vastatakse vaid soovitusega „Raskused on selleks, et neid võita“. Kas väljavõte mõnest tänapäevasest arvamustekstist? Ei, see on kuuekümne aasta tagune romaan elust ühes tavalises New Yorgi keskkoolis.
Bel Kaufman (1911-2014) ammutas raamatu kirjutamiseks ainest oma kogemustest inglise keele õpetajana. Tema terav silm ja keel tegid sellest menuki, mis on siiani mõnuga loetav. Ilmumise ajal tõsteti esile raamatu uudset kollaažilikku kompositsiooni: sellest leiab õpilaste kirjandikatkeid, ülevoolavas kantseliidis ringkirju, õpetajate sisepostiga vahetatud sõnumeid ja muudki. Henno Rajandi on seda kirjusust tõlkides vahetanud registreid orelivirtuoosi osavusega.
EESTI NOVELL 2025 on sarja kaheksas raamat, mis tuletab meelde, et elu on absurdselt liigutav. Mõnikord leiad täpse kruvi, teinekord logiseva elu. Mis on ühist nähtamatul mehel müstilise ehitamistungi ja taevase elektrikuga? Või prill-lauaseiklustel mänguloomade turismi ja äärelinnatüdrukutega? Kõik leiavad oma koha värskes novellikogumikus koos teiste täiesti inimlike tegelaste ja kummaliste juhtumitega, kus ei peljata väikesi tundeid ega suuri piinlikkusi. Hoolikalt valitud novellid on nagu Eestimaa suvi - kõik on võimalik, aga midagi kindlat lubada ei saa. Tuntud autorid ja säravad uustulijad pakuvad lugejale 15 võimalust end leida või kaotada. Nende hulgas on ka sajandivanune novell ja kõige uuemad Tuglase preemia võidulood.
Sisukord:
- Kaks küsimust koostajatele. Öisel rikkel / Ave Taavet
- Registratuur 10 / Mari-Liis Müürsepp
- Kangelase võimalus / Jan Kaus
- Vaikusesse / Brigitta Davidjants
- Kesköökülm / Triinu Kree
- Laviin / Urmas Vadi
- Kusagil Californias / Reeli Reinaus
- Deleuze'i maja / Mehis Heinsaar
- Maasikakuu jt tekste / Helena Aadli
- Tõmban! / Elo Viiding
- Inimese tegus aeg / Siim Nestor
- Poistega ei mängi / Aliis Aalmann
- Kangelase hommik / Ilja Prozorov ; vene keelest tõlkinud Erle Nõmm
- Kuidas saada heaks / Meiu Münt
- Kuuendal suvel / Juhan Jaik
Michel Houellebecq (snd 1958) on praegusaja kõmulisemaid ja loetumaid prantsuse kirjanikke, kelle ühiskonnakriitilised teosed ja provokatiivsed sõnavõtud meedias on kodus ja kaugemalgi üksjagu furoori tekitanud. Debüteerinud 1994. aastal romaaniga „Võitlusvälja laienemine“ (e.k 2005, Varrak) ilmutab Houellebecq neli aastat hiljem oma läbilöögiromaaniks kujunenud „Elementaarosakesed“, mis on tõlgitud paarikümnesse keelde ja on jõudnud ka kinolinale. „Elementaarosakesed” jutustab kahest poolvennast: Bruno on emotsionaalselt saamatu küünik, kes püüab endale elus kohta leida, teine vend Michel on juba illusioonidest vabanenud, tema on teadlane, kes tegeleb geneetiliste manipulatsioonidega, mille eesmärk on luua uus sootu ja surematu inimene, kes oleks eluks paremini kohastunud.
Harjumuspärast maailma ei ole enam, see on ahenenud lähima maja seinteni. Kes seal varjuvad – elusad või surnud, sõbrad või vaenlased? Kas inimene on inimesele päästja või hunt? Suletud ruum muudab helid läbilõikavamaks, värvid erksamaks ja tunded äärmuseni teravaks. Kadedus, hirm ja raev kasvavad üleelusuuruseks.
„Elusad inimesed“ on järg Jana Vagneri põnevikule „Vongozero“. Üksteist inimest – kaheksa täiskasvanut ja kolm last – peidavad end epideemia eest tillukesel Karjala saarel. Nad on elus, ent muust maailmast ära lõigatud. Neil tuleb üle elada talv, nälgida ja õppida tihedalt külg külje kõrval eksisteerima. Valik on lihtne: kohane või hukku.
Meil on veel alles pisut petrooleumi, aga hoiame seda eriti pidulikeks puhkudeks ja seepärast mööduvad kõik õhtud, eranditult kõik, ühesuguselt: me lihtsalt istume ruskes hämaruses ja ajame juttu. Küllap võiksime üksteisele rääkida mida tahes, aga me räägime alati lõpust. Sellest, millised muretud lollpead me olime. Sellest, kuidas me midagi ei taibanud. Sellest, kuidas hiljaks jäime ega jõudnud kedagi päästa ja hädavaevu pääsesime ise. Muidugi kui seda üldse saab pääsemiseks nimetada.
Olev Remsu teose žanrimääratlus võiks olla essee või isegi mammut-essee. Informatsioon Hiinas on harilikult kellegi või millegi kaudu vahendatud, ka Eesti meediasse ei jõua teated otseallikast, vaid ikkagi mõne infomonopoli töötluses. Olev Remsu kirjeldab ainult oma isiklikke ja vahetuid tähelepanekuid, mis on korjunud autori Hiina-sõitude ajal, ning annab ülevaate ka Hiina ajaloost ja kultuurist.
Raamatu põhisõnum on lihtne ja üllatav – hiinlased on täpselt samasugused inimesed nagu meie, nad on meist küll kaugel, ent nad ei ole võõrad ja mõistatuslikud.
Tallinna Jaani kirikus aastail 2011‒2023 peetud hardushetkede raamat „Kõige eest tänan ikka Sind” on pühendatud teose autori teoloogiadoktor Toomas Pauli 85. sünnipäevale 29. oktoobril.
Raamatus on avaldatud valik vaimuliku, kiriku- ja kultuuriloolase Toomas Pauli mõttevaramu hilisemast perioodist – mõtisklused maailmast, inimesest, usuõpetusest, Jumalast. Siit leiate helgust, armastust, rõõmsaid avastusi ja palju lootust. Autor ärgitab nauditava kergusega lugejat kaasa mõtlema meie ajastu ja ühiskonna nähtuste üle, inimelu nähtamatute seoste üle. Raamat ei jaga valmis retsepte elamiseks, kuid annab lihtsal ja arusaadaval viisil võimaluse Jumala ja ligimesega lähedaseks koosolemiseks.
„Kuidas vältida kliimakatastroofi“ selgitab, mida on vaja inimkonnal teha selleks, et hüpata viimases peatuses maha kiirrongilt, mis tuiskab vältimatu katastroofi poole ning miks usub Bill Gates, et me saame sellega hakkama. 51 miljardit tonni on kasvuhoonegaaside kogus, mille paiskame igal aastal atmosfääri. Null on number, mille poole peame püüdlema, ütleb Gates. Põhjus on lihtne: kasvuhoonegaasid hoiavad soojust kinni, tõstes maakera keskmist pinnatemperatuuri. Mida kõrgem see on, seda keerulisem on inimkonnal ellu jääda, õitsengust rääkimata. Seega on kliimamuutuse üheks võtmeküsimuseks, kuidas toota puhast energiat, mis oleks sama soodne ja töökindel kui fossiilkütus. Gates tunnistab isegi, et nii mõnegi silmis ei pruugi ta olla just parim mees kliimamuutuste teemal sõna võtma: lõppude lõpuks kuulub talle mitu suurt maja, ta lendab eralennukitega jne. Ent näidake Gatesile probleemi ja ta sööstab otsima viise, kuidas seda lahendada. Just sel põhjusel on ta paigutanud enam kui miljard dollarit arendustesse, mille puhul on lootust, et need aitavad maailmal nulli jõuda. Ta panustab roheenergia algfaasi teadusuuringutesse, investeerib paljulubavatesse roheenergiafirmadesse, toetab seadusandlust, mis võiks anda hoogu murrangulistele saavutustele üle maailma ning ärgitab kõiki teisigi, kel selleks vähegi ressurssi, sama tegema. Raamatus „Kuidas vältida kliimakatastroofi“ pakub Gates välja mitmeid lahendusi, mille abil pöörata inimkond ühes meie planeediga kliimakatastroofi kursilt kõrvale.
¤ Esimene peatükk selgitab, miks on vaja jõuda nulli ning mida teame (ja mida mitte) sellest, kuidas hakkab temperatuuri tõus meid mõjutama.
¤ Teine peatükk keskendub väljakutsetele, millega tuleb meil paratamatult rinda pista.
¤ Kolmas peatükk harutab lahti segadust tekitavad statistilised näitajad ning kliimamuutuste-teemalised küsimused.
¤ Peatükid neljandast üheksandani kirjeldavad valdkondi, kus võib tehnoloogia kasuks tulla ja kus on veel läbimurret vaja.
¤ Viimased peatükid keskenduvad seadusandlusele ning sammudele, mida saab igaüks astuda, et nullile lähemale jõuda. Olgu tegu vastutustundliku kodaniku, ettevõtja või poliitikuga, absoluutselt igaüks saab inimkonna ning meie planeedi heaolu nimel midagi ära teha. Visionäär Gates lükkab oma raamatuga „Kuidas vältida kliimakatastroofi“ mõtted liikuma, et need seejärel tegudeks teha.
Kogumik sisaldab novelle nüüdiskirjanikelt üle kogu maailma ja viib lugeja muuhulgas ühte prantsuse pühapäeva, lõpmatusse aega, mis jääb autost väljumise ja koduuksest sisseastumise vahele, hobuse pähe, India tänavatele, maailmalõppu Mikist ootama, surrogaatema igapäeva, kokandustundi ja muidugi reisile inimhinge südamesse.
Kokku saavad autori-tõlkija paarid Szilárd Borbély ja Lauri Eesmaa, Manon Uphoff ja Kairi Look, Maksim Ossipov ja Veronika Einberg, Annie Saumont ja Maria Esko, Roman Malõnovskõi ja Ilona Martson, Bart Moeyaert ja Kerti Tergem, Kyōko Nakajima ja Alari Allik, Lutz Seiler ja Eve Sooneste, Yiyun Li ja Ann Alari, Menis Kumandareas ja Kaarina Rein, Dalton Trevisan ja Mariliin Vassenin, A. Igoni Barrett ja Heili Sepp, Alvydas Šlepikas ja Tiina Kattel, Jan Balabán ja Küllike Tohver, Lana Bastašić ja Madis Vainomaa, Kunwar Narain ja Mathura, Edina Szvoren ja Lauri Eesmaa.
Raamatut on nii punase kui ka rohelise kaanega. E-poest tellimisel valime värvi meie.
Selles raamatus ilmub hollandlanna Margaretha Geertruida Zelle alter ego, eksootiline tantsijanna Mata Hari, lugeja ette kogu oma äraspidises ekstsentrilisuses: naine, kelle terve täiskasvanuelu oli üksainus fantastiline valede ja pooltõdede võrgustik, kurtisaan, kelle ülevoolav, kütkestav seksuaalsus tõmbas mehi nagu magnetiga. Kui Mata Hari poleks Esimese maailmasõja keerises teinud katastroofilist otsust astuda spionaažimaailma, võinukski ta jääda üheks Prantsusmaa arvukatest, unustuse hõlma vajunud grande horizontale’idest. See, mis edasi juhtus, oli aga osalt farss ja osalt tragöödia, mis lõppes Mata Hari hukkamisega 1917. aasta oktoobris. Enda teenistusse jõudsid ta värvata nii sakslased kui ka prantslased – ja sama kaalusid venelasedki. Needsamad kahjutud fantaasiad ja luiskelood, mis ümbritsesid tema lavakuju, said nüüd osaks sõjaaja topeltagentide surmatoovast mängust. Häbistavate sõjakaotuste õigustamiseks oli Prantsuse võimudel vaja kinni püüda salakuulaja. Mata Harist, tantsijannast, kurtisaanist ja fantasöörist, sai nende peaauhind.
Oskussõnade lühendite kasutamine on raamatutekstides ja ajakirjandusartiklites viimastel aastatel oluliselt sagenenud.
Sellest sõnaraamatust leiab tähendusi eesti-, inglis-, prantsus-, saksa- ja ladinakeelsetele lühenditele, samuti palju üldkasutatavaid lühendeid (mõõtühikud, keemilised elemendid jm).
Taani kirjaniku Lars-Henrik Olseni ajaloolise triloogia teine raamat toob noore peategelase Svend'i Eestimaale pärast taanlaste võitu Lindanise all 1219. aastal. Ajaloohuvilistele noortele pakub romaan põnevaid seiklusi ning tolle aja eesti metsaküla igapäevaste tööde-tegemiste kirjeldusi. Svend võidab siin elatud aastaga külarahva austuse, samuti kena tütarlapse armastuse.
"Kas ühing Vormsi Veri viib läbi mingeid maagilisi rituaale? Miks on Hullos kõrtsist laululava juurde viiva tee ääres hauad? See pidi ju olema rootsi saar, aga miks on postkastidel nii palju vene nimesid? Kus need energiasambad on?
Vormsi saar on võõrale nagu avamata raamat, müstiline, täis lugusid ja saladusi. Üksikute põlisperede, sõjajärgsete sisserändajate, väljasaadetute, kolhoosirahva ja uusaja-asukate koosluses on välja kujunenud uus omapära.
Siin on segunenud ääremaa mured ja võimaluste rohkus, rannarootsi traditsioonide elustamise katsed ning nüüdisaja uljus ja avantürism. Sulni pealispinna all tukslevad toored instinktid, käib halastamatu võimuvõitlus. Ehedus, mida turistid otsivad, elab pärast rootslaste lahkumist paraku enamasti vaid muuseumisäilikutes. Minevik on oluline, aga kes on saarel ka talvel, ei taha elada justkui vabaõhumuuseumis.
Ennekõike kasside heaolu silmas pidades ostsin Vormsile 1999. aastal suvekodu. Koos lapsega olen saarel elanud ka talvel. Minu Vormsi on ujumine inimtühjas rannas, jalgrattaga metsas uitamine, seenelkäigud ja jääteesõit."
Kas leiad end stressist, harjumusest või lihtsalt igavusest suupiste järele haaramas? Psühhiaater ja neuroteadlane dr Judson Brewer avab meie aju mustreid, mis panevad meid sööma ka siis, kui keha seda ei vaja. Dr Breweri „Näljaharjumuses“ välja töötatud programm aitab teadlikkuse ja harjumuste muutmise abil ülesöömise tsüklile lõpu teha ning toiduga eluterve suhte kujundada. See raamat ei räägi dieeditamisest – see õpetab sind töötama koos oma ajuga, et saavutada püsiv positiivne muutus.
Autor selgitab viimase 20 aasta jooksul uuritu tulemusi ning selgitab, kuidas loobuda kasututest harjumustest ning omandada kasulikke. Eesmärk ei ole kaalu langetada – kui sa just pole seda ise oma eesmärgiks võtnud. Raamatust leiad plaani, mille eesmärk on sind toiduvanglast välja aidata ja tekitada tunne, et sina kontrollid söömist, mitte vastupidi. Mis veelgi olulisem, see muutus tekib ilma pidevate, kurnavate ja kokkuvõttes tulutute jõupingutusteta harjumustest tahtejõuga üle sõita.
Kõlab võib-olla mõeldamatult, aga kui hakkad mõistma, kuidas su aju toimib, saad õppida sellega koostööd tegema ja võtta eesmärgiks muuta söömisharjumusi nii, et sõna „kontroll“ kaotab tähtsuse. Harjumuste muutmise teaduse ja teadveloleku praktika võimsa kombinatsiooni abil õpid aju rakendama selleks, et tervendada suhet iseendaga.
Oled teel enesekaastunde poole, mis aitab sul vabaneda emotsionaalse söömise ja häbi tsüklist. Kui soovid loobuda vaid mõnest juurdunud toitumisharjumusest, siis ära muretse – raamatus käsitletakse ka seda.
***
Kui suhe toiduga omandab elus liiga suure tähtsuse ning hakkab mõjutama meie igapäevast toimetulekut, siis saame sellest rääkida kui häirest. Sageli kaasneb sellega palju häbi ja piinlikkust, millega siinne raamat toime aitab tulla. „Näljaharjumuses“ selgitatakse häirunud toidusuhte tekkepõhjuseid ning õpetatakse, kuidas taasluua hea suhe mitte ainult toidu, vaid ka iseendaga. Selleks annab autor mitmeid harjutusi, mille keskmes on teadveloleku praktiseerimine.
Helena Mesikepp
psühhiaatria arst-resident
"Pariisi saladused" on eepiline romaan, mis inspireeris "Les Miserables".
Alates 1842. aasta juulist kuni oktoobrini 1843 tormasid pariislased igal nädalal ajalehte ostma, et saada uusimat osa Eugene Sue'i "Pariisi saladustest", mis on üks Prantsusmaa esimesi sariromaane.
See on põnev lugu Rodolphe’ist, õilsa südamega ja salapärase päritoluga kangelasest. Sue romaan lõi linnamüsteeriumi žanri ja inspireeris paljusid, sealhulgas "Hüljatud" ja "Monte Cristo".
Sensatsiooniline, kirglik, haarav "Pariisi saladused" on kahtlemata üks meelelahutuslikumaid ja mõjukamaid 19. sajandi teoseid.
Eesti idapiiril asuv Peipsi oma 3555 km² pindalaga kuulub Euroopa suurimate järvede hulka. Peipsi on Euroopa suurim piiriveekogu ja selle seisundi vastu tunnevad huvi paljud riigid. 1995. a. käivitus Rootsi-Eesti-Venemaa kolmepoolne Peipsi järve keskkonnaseire projekt, mis on andnud häid tulemusi. Kõige rikkalikum materjal Peipsi kohta on aga kogutud aastakümnete jooksul Eesti järveuurijate poolt, mida viimastel aastatel on toetanud Riiklik Keskkonnaseisundi seireprogramm. Käesolev raamat ongi tehtu üldistuseks. Raamat algab kokkuvõttega järvenõo kujunemisest ja järvesetete geoloogiast. Järgneb järve ja selle valgla füüsilis-geograafiline kirjeldus ja hüdroloogilise ja -keemilise režiimi iseloomustus. Üksikasjalikult käsitletakse järve hüdrobioloogiat, samuti kalade bioloogiat ja varude seisundit, kalanduse olukorda ning arenguperspektiive. Antakse lühike ülevaade ka järve ja selle lähiümbrusega seotud kahepaiksete, roomajate, lindude ning imetajate levikust ja elupaikadest. Raamatu lõpuosas vaadeldakse Peipsimaa asustuslugu, majandusgeograafiat ja järvega seotud rahvapärimusi.
Mõnikord on kummitused lihast ja verest…
Oma töös ja eraelus pettunud ajakirjanik Eva sõidab hingerahu otsima vanematekoju Saaremaale vaiksesse Tuulegi rannakülla. Evat ajendab soov välja selgitada, mis õieti juhtus aastaid tagasi tema perekonnaga. Miks lahkusid teineteise järel elust nii tema politseinikust isa kui ka koduperenaisest ema? Eva aimab, et kuidagi on see seotud külakeses elanud kolme tütarlapsega, kellest kaks jäid kadunuks ja üks leiti mõrvatuna. Kas keegi siiski teab, mis tüdrukutega tookord juhtus?
Eva veenab kodusaarele naasma ka Inglismaale kolinud venna Andrease, kellega koos asutakse lahendama ema hüvastijätukirja saladust ja püütakse välja selgitada, miks külarahvas nende kunagist kodu nii väga kardab. Tonte ei hakka aga päevavalgele tulema üksnes minevikust. Peagi hakkab Eva aimama, et miski pole tegelikult nii, nagu ta oli arvanud. Hoolikalt ehitatud fassaad mõraneb, inimesed Eva ümber paljastavad oma tõelise näo. Sünge vari libiseb taas üle Tuulegi ja mõnelgi külaelanikul tuleb vanade pattude eest kõrget hinda maksta.
Muhu saarel Manala talus sündinud Katrin Pauts töötas kümmekond aastat Õhtulehes uudiste- ja meelelahutustoimetuses. Praegu tegutseb ta vabakutselise teletoimetaja ja stsenaristina. Huvi põnevuskirjanduse vastu tärkas juba lapsepõlves Sherlock Holmesi seiklusi lugedes, viimaste aastate lemmikud ja mõjutajad on Skandinaavia menuautorid Jo Nesbø, Henning Mankell ja Camilla Läckberg.
Tänane Raplamaa on kombinatsioon mitmest ajaloolisest Eesti piirkonnast – idaosa on ajalooline Harjumaa, lääneosa – osa vanast Läänemaast. Lõunas lisanduvad “tükikesed” ajaloolisest Pärnumaast. Seetõttu on maakond nagu vana ja paljuharuline põlispuu, mis kõigest hoolimata püsib oma kohal, paljuharulise ja mitmekesisena võtmaks vastu tormituuli ja kuuma päikest.
Raplamaa loodus – põllumaade “saarde” metsade-rabade vahel ja taga, isoleerivad jõeteed – on läbi aegade säilitanud iseolemise, ise hakkama saamise, peremeheks olemise soovi. See mõtteviis on toonud kaasa kohalike meeste valmisoleku opositsiooniks ja oma õiguse taga ajamiseks kuni avaliku vaenuseni välja.
Suletus ja avatus, iseolemine ja edasipüüd, ühtsus läbi mitmekesisuse on märksõnad, mis iseloomustavad Raplamaad.