Tooted

Viktor Suvorov on eesti lugejale seni tuntud ajalooraamatute autorina. "Kontroll" on aga ilukirjandus, võiks öelda poliitilis-fantastiline romaan. Tegevus toimub mõned aastad enne suure sõja algust Nõukogudemaal. Tegelasteks on mitmed ajaloolised isikud alates Stalinist, peamiselt siiski väljamõeldud persoonid. Lugu hargneb Stalini väljamõeldud ja realiseeritud kõikehaarava kontrollsüsteemi ümber. Fantastikasugemetele vaatamata on tegemist väga realistliku, detailirohke esituslaadiga, mis kaasahaaravalt viib lugeja selle ajastu, totaalse kontrolli ajastu õhustikku.

"Geeniuse päeviku" kirjutas Dalí aastail 1952-1963. Seljataga oli meeletu noorus Federico García Lorca ja Luis Bunueli seltsis, tülliminek isaga, äge riid sürrealistidega ja kohtumine Paul Éluard'i naise Galaga. Päevik oma verbaalse akrobaatikaga pigem varjab kui selgitab. Ilmne on, et Dalí sihiks on lugejat šokeerida. Ise on ta kinnitanud, et vihkab lihtsust igasugusel kujul. Sageli paneb ta ühte patta naeruväärse ja üleva ning kui lugeja enam millestki aru ei saa, siis on Dalí oma eesmärgi saavutanud. Oma loomingumeetodit nimetas Dalí paranoia-kriitiliseks.

Üle poole miljoni võõrrahvusest vabatahtliku seisid Teise maailmasõja ajal sadade tuhandete saksa vabatahtlike kõrval Saksa sõjaväe, mereväe, lennuväe ja relva-SS ridades ning jagasid oma saksa kamraadidega ränga sõja vaevu ja ohtusid. Skeemide ja fotodega illustreeritud raamat ei ole vabatahtlike üksuste sõjaajalugu. Siin kirjeldab autor vabatahtlikke võitluses. Ta piirdub vaid mõningate markantsete, sõjaliste operatsioonide jaoks otsustava tähtsusega tegudega või esileküündivate tõestustega vabatahtlike võitlusvaimust. Suurte võõrrahvusest väeosade juhatajana oli autoril kõige rohkem võimalusi heita pilk oma sõdurite ellu. Seetõttu on tal ka esimesena kohustus kaasaegsete ees nende heaks välja astuda ning anda nende kohta tunnistusi. Võõrrahvusest vabatahtlike suur hulk, nende lahinguüksuste vaieldamatult vaprad saavutused ning nende meelekindlus sõja viimase tunnini on nii ebatavaline fenomen, et tasub uurida vabatahtlike liikumise vaimset aluspõhja ning näidata nende sõjalisi saavutusi.

Mitte väga arvukate II maailmasõja lahinguid ja otsustavaid momente kirjeldavate teoste hulgas on eriline koht Wilhelm Tieke raamatul "Truuduse tragöödia" - III (germ.) SS-Soomuskorpuse võitlus ja häving. Autoril ja tema kaastöölistel on õnnestunud kujutada juba teose alguses aimuvat erilist vaprust, rasket võitlust ja ahastamapanevat kadu kätkevat tragöödiat väga mehiselt, aga samal ajal ka väga vapustavalt, nii et kirjeldus köidab lugeja meeli lõpuni. Raamatus käsitletakse III (germ.) SS-Soomuskorpuse moodustamist ja ta võitlusteed, millele lisandub kõigi sel ajal korpusele allutatud väeosade lahingutegevuse kirjeldus. Heinz Höhne, ajakirja "Spiegel" ajaloolane Raamat tutvustab ühe võimeka väekoondise saatust, tema võitlusi Leningradi lähistel, Narva jõel, Sinimägedes, Tartu rindel, Kuramaal ja lõpuks Berliinis. Sõja lõpul oli Relva-SS koosseisus 38 diviisi, kuuludes 13-ne armeekorpuse koosseisu. Relva-SS mundrit kandsid üle 400 000 riigisakslase, 310 000 sakslast teistest riikidest ja rohkem kui 200 000 vabatahtlikku kogu Euroopast. See on III (germ.) SS-Soomuskorpuse dramaatiline ajalugu, selle väekoondise ennastohverdav sõjatee on dokumentide varal tõestatud ja täpselt jälgitav. Väekoondise, mille kohta ei ole ka veel rohkem kui 50 aastat pärast sõja lõppu suudetud üksmeelset hinnangut anda. Selles üksuses võitlesid norralased, rootslased, taanlased, hollandlased, belglased, soomlased, lätlased, Rumeenia sakslased jt. "Truuduse tragöödia" on kirja pannud Wilhelm Tieke, mees, kes nendes sündmuses on ise osalenud.

Tartu Ülikooli emeriitprofessor, maailmamainega gastroenteroloog, Eesti Kirjanduse Seltsi auliige dr med Kaljo Villako kuulub põlvkonda, kellele oma riik oli kaheldamatu reaalsus ja kellel oli õnn käia koolis ning ülikoolis vabas Eestis, kuni lõppeva 20. sajandi suurimate roimarite sobing sellele kõigele vägivaldse lõpu tegi. Hitleri ja Stalini vanglaid seestpoolt näinuna, 1944. a hilissuve meeleheitlikus vastupanuvõitluses osalenuna paneb professor Villako oma mälestuste esimese osa lõpp-peatükile tähendusliku pealkirja Katabasis ('allaminek'). See protsess on üksikasjades kirjas tema mälestusteraamatu teises köites. Seni aga rändame 1920., 1930. ja 1940. aastate Tartus ning mujalgi, kohtame inimesi, kelle nimed on tuttavad entsüklopeediate ja ajalooraamatute lehekülgedelt ning elame kaasa noore arsti kujunemisteele, mida isik ja saatus muutsid keerukamaks, kui on tavaliselt.

Toomas Karjahärmi saatesõnast raamatule: Käesolev raamat on esimene katse üllitada Konstantin Pätsi ulatuslikku vaimset pärandit. See on valik tema kirjatöödest aastatel 1901-1916. Päts järgis ärkamisajast juurdunud traditsiooni, et ajalehetoimetaja on ühtlasi erakonna juht. Ajakirjanikutöö oli lahutamatu osa tema poliitilisest karjäärist. Aastail 1901-1916 avaldas ta enda toimetatud ajalehtedes "Teataja" ja "Tallinna Teataja" umbes 200 artiklit. Poliitilise põgenikuna Soomes viibides kirjutas ta 1908.-1916. aastal ligikaudu 30 artiklit "Peterburi Teatajale".

Sisu:ERIOSAParasitoosidSisehaigusedKirurgilised haigused

Sisu:ERIOSASünnitusabi ja günekoloogiaUdarahaigusedNahahaigusedMürgistusedVeiste tapaeelne veterinaarne ülevaatus ja tapasaaduste kontrollLisadEestikeelne aineregisterLadinakeelne aineregister

Monograafias analüüsitakse eurointegratsiooniga seotud õigus- ja majandusprobleeme ning intellektuaalomandi õiguskaitset Euroopa Liidus. Vaadeldakse Euroopa Liidu teket ja institutsioone, intellektuaalomandi õiguskaitset Euroopa Liidus, Maailma Kaubandusorganisatsiooni ja intellektuaalomandi õiguskaitset, Euroopa Liidu innovatsioonipoliitikat, tehnoloogia siirmise majandusõiguslikke aspekte ning intellektuaalomandi õiguskaitse uute objektide -- mikrolülituste topoloogia ja andmebaaside õiguskaitset.

See raamat on teejuht tundmatusse, kuid huvitavasse mikromaailma. Suurepärastel värvifotodel on kummalisi ja imepäraseid asju, mis mikroskoobis palju kordi suurendatuna on hoopis erinevad palja silmaga nähtust. Raamatus antakse ka praktilisi juhiseid, kuidas tavalisi igapäevaseid asju ise mikroskoobis vaadelda.

Rõõmsalt apelsinikarva raamatukese žanrimääratluseks on luule proosas, olgugi kohati tegemist rütmilise või isegi riimipüüdliku tekstiga.

Kogumikus on järgmised jutud: 
1. Rio Lained 
2. Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames 
3. Fööniks 
4. V-A-M-P-I-I-R jõuluvana vastu 
5. Proovi nüri noaga 
6. Valge valgel 
7. Rünnak tähtedele 
8. Kas te kuulate? 
9. S R O 
10. Maailmad tapmiseks 
11. Kildudeks nagu klaasist paharet 
12. Poiss ja tema koer 
13. Hea naise viimane päev 
14. Silma aeg 
15. Üksinduse tusk 
16. "Kahetse, Arlekiin!" ütles Tikk-takkmees 
17. Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma 

Harlan Ellisoni iseloomustati hiljuti väljaandes Teh New York Times Book Review kui meest, kellel on "lisaks entsüklopeedilistele teadmistele ka kõik suure jutuvestja lummavad omadused." The Los Angeles Times väitis: "Juba ammu oleks aeg nimetada Harlan Ellison 20. sajandi Lewis Carrolliks." Ja Washington Post Book World konstateeris: "Üks suurtest Ameerika elavatest novellistidest." 
Ta on kirjutanud või toimetanud 74 raamatut; enam kui 1700 novelli, esseed ja artiklit; paar tosinat telelavastust, mille eest pälvis Ameerika Kirjanike Liidu aasta parimale telelavastusele määratud auhinna pretsedenditult 4 korda; ja tosinajagu filmistsenaariume. Ellison sai kaks korda Ameerika Põnevuskirjanike Liidu Edgar Allan Poe nimelise auhinna, viis korda Nebula auhinna, 8 1/2 korda Hugo auhinna, Ajakirjanduse Hõbepliiatsi PEN-klubilt jpt. 
Ellison on reisinud The Rolling Stnesiga, marssinud Martin Luther Kingiga Selmast MOntgomerysse, tõrjunud, Remington XP100 käes ja saunalina niuetel, tagasi ühe maffiabossi poja rünnakuid, kaebas Paramounti ja ABC-TV ideevarguse pärast kohtusse ning võitis 337 000 dollarit. Teda peetakse üheks riiakamaks inimeseks, kes kunagi meie planeedil on kõndinud. Eelmise aasta Booklist on väljendanud tabavalt: "Üks on kindel: see mees oskab kirjutada." 

"Selle mälestusteraamatu sündi on innustanud sõbrad, kellega koos nühkisime koolipinke, kus meie kallid õpetajad püüdsid meid suure vaevaga inimesteks kasvatada, relvavennad omakaitsest, lennukoolist, 3. eskadrillist, õhutõrje raskesuurtükiväest ja 20. diviisist. Samuti saatusekaaslased sõjavangist, Siberi sunnitöölaagrist ja sõjajärgsest elust. Selles raamatus kirjeldatud nõukogude perioodi mahuvad minu ja minu isa Siberi-sõidud, meie pere 1949. aasta küüditamisplaan ning selle eest põgenemine. Aga ka hulk järgnevaid töiseid aastaid, täis muresid aga ka rõõme. Abiellumine, oma kodu loomine, laste ja lastelaste sündimine - sel kõigel on hindamatult tähtis koht minu elus. Tahan siin lihtsalt jutustada, millised me olime, need eestiaegsed noored, poisid ja tüdrukud, kellel tuli üle elada kolm okupatsiooni, milledest viimane kestis 50 aastat. Millised me olime enne seda, kui 3. eskadrill lahingusse lendas, kuidas me sõdisime, lootuses, et ajalugu kordub ja Eesti taas vabaks saab ning kuidas käis meie käsi pool sajandit kestnud nõukogude okupatsiooni ajal." Kaljo Alaküla

Sigge kirjutab teaduslikku tööd Eyvind Johnsonist. Ulla korjab Rumeeniasse saatmiseks prille. Kajan seisab korjanduskarbiga Bosnia naiste ja laste jaoks Norrmalmstorgil. Blenda istub Rinebys ja lapib kokku ajaloolist, kuid peaaegu lagunenud siidikangast ja Sylvia otsib ühe vanalinna keldri mudakihist kultuuripärandit. Vana Oda kutsub neid kõiki kogunemisele. Varem olid nad moodustanud õmblusklubi. Nüüd kogunevad nad, et vestelda rasketest aegadest. Kuid kas see jutt aitab? Sigge arvab, et see kõlab nagu naissopranite jõululaulu harjutus. Või nagu Eyvind Johnsoni romaanid. Ilus, kuid ei muuda midagi. Euroopas käib sõda. Julmus surub end peale. Pimedus on nagu terav lõhn akende taga, tungimas ka inimestesse. Ruth on juba vestlusgrupiga kohtumised katkestanud. Tema tahab korda. Eriti suurte majade rajoonis. Vestlused on hädavajalikud, väidab Oda. Kogu Kerstin Ekmani romaan on vestlus, tähtis ja mänglev koos Eyvind Johnsoni raamatu keskkonnaga Krilonist, kes kirjutab nagu vasturomaani ajast, milles on sarnasusi ja erinevusi meie ajast. Kriloni grupi mehed tundsid muret oma maailma pärast, iiveldama ajav tülgastus, mille vastu nad peavad võitlema. Tülgastust ei põhjusta nimed nagu Omarska ja Dretelj, vaid Dachau, Ravenbrück ja Birkenau. Siis oli vaenlane täiesti eristatav. Kas ka tänapäeval? Seitsme naise mõtetel ja kogemustel on tume taust, kuid see on täis elu, sõprust ja igapäevasust nii veidrates kui hirmuäratavates juhtumistes. Kumeda häälena jookseb lugu Mariellast, väikesest tüdrukust, kes otsib oma kadunud õde Rosemariet. Kas need vestlevad daamid oleks pidanud midagi teadma Rosemariest? Kas nad oleksid saanud takistada seda ebameeldivat lahendust? Või on maailmade vahel läbipääsmatud teed

Raamatus käsitletakse andmeanalüüsi algetappi, mil on olulisel kohal andmete visualiseerimine ja esmane variatiivsuse kirjeldus. Seejuures ei ole klassikaline olulisuse nivoo statistika kesksel kohal, kuigi loomulikult tutvustatakse ka seda. Sisu: Andmeanalüüsi ülesanded ja tasemed Andmete struktuur ja mõõteskaalad Andmete graafiline esitus Andmete kokkuvõtlik numbriline esitus Mudeljaotused Statistilise otsustuse loogika: kogumite võrdlemine Statistiline seos tunnuste vahel Valimi koostamise küsimusi Kirjandus

Raamat annab ülevaate aastatel 1996-1998 Eestis läbi viidud CORINE Land Cover projektist, mille käigus koostati ühtse Euroopa metoodika alusel kogu Eestit hõlmav digitaalne maakatte andmebaas. CORINE Land Cover projekt on osa Euroopa Liidu CORINE programmist, mida teostati Euroopa Liidu liikmesriikides aastatel 1985-1990. Jättes kõrvale topograafilise kaardistuse, on projekti tulemusena esmakordselt loodud kogu riiki kattev, ühtsel metoodilisel alusel ja digitaalselt teostatud andmekogu Eesti looduslike, pool-looduslike ja inimtekkeliste alade esinemisest ja levikust.

19. ja 20. sajandi ajaloos on etendanud kaalukat osa sotsialistlikud (sotsiaaldemokraatlikud) liikumised, teooriad ja nende teosatmiskatsed. Sotsialistid ja kommunistid on tõsiselt mõjutanud ka Eesti arengut 20. sajandil. Raamatus on käsitletud järgmisi probleeme: 1) Sotsialistide ja kommunistide mõju dünaamika ja neid toetavad sotsiaalsed kihid Eestis 1917-1940.a. 2) EKP areng ja sisevastuolud, tema osa NSV Liidu juhtkonna poliitika elluviijana (1940-1980. aastate lõpp). 3) EKP iseseisvumine ja lagunemine. Sotsiaaldemikraatlike organisatsioonide taasteke Eestis. Endiste kommunistide ja uute sotsiaaldemokraatide osa Eesti taasiseseisvumises.

Südamlik raamat unistustest ja neile truuks jäämisest. Siim ja Sirli elavad oma isa ja emaga tavalises linnamajas. Igaühel neist aga on oma unistuste maailm, mis on neile niisama tõeline ja vajalik nagu igapäevane elugi. Siin tuleb ette ootamatuid ja naljakaid olukordi ning hulganisti imepäraseid juhtumisi.

Sa hoiad käes kogumikku, mis räägib eesti meestest, kes ohverdasid oma nooruse ja elu enam kui 50 aastat tagasi vaba Eesti eest midagi vastu küsimata. Tänasele asisele põlvkonnale on see paljuski arusaamatu ja mõistmatu. See, mis kunagi toimus, mille nimel võideldi, on paljude jaoks kauge ajalugu, mida eriti ei tunta ja sageli ei tahetagi tunda. Käesolev kogumik ei ole ajalooline uurimus, see on lugemik neile, kes tahavad lähemal teada, kuidas elas ja võitles eesti mees noil kaugetel aegadel, see on ühe põlvkonna lugu tema enda sõnul. Lisaks sõjameeste lugudele on kogumikus kaks meenutust Siberi-aastatest, sest seegi oli üks osa eesti meeste saatusest.

Represseeritud isikute registrid (RIR)

Varem ilmunud kirjutised Saksamaale põgenenud eesti pagulaste elust ja tegevusest on olnud hajutatud ajakirjandusse. Käesolev koguteos on rajatud rohkele allikmaterjalile eesti komiteede ja paljude teiste organisatsioonide arhiividest, mida autor asus koguma juba Saksamaal viibides. Palju sellest materjalist on nüüd hävinud ning seal leidunud teave on säilinud ainult F. Kooli töös. Seetõttu on käesolev raamat eriti väärtuslik ajalooline dokument. See on äärmiselt huvitav ja paeluv kirjeldus 1944.-1951. a. Saksamaal elanud eesti põgenike saatusest.

Eesti idapiiril asuv Peipsi oma 3555 km² pindalaga kuulub Euroopa suurimate järvede hulka. Peipsi on Euroopa suurim piiriveekogu ja selle seisundi vastu tunnevad huvi paljud riigid. 1995. a. käivitus Rootsi-Eesti-Venemaa kolmepoolne Peipsi järve keskkonnaseire projekt, mis on andnud häid tulemusi. Kõige rikkalikum materjal Peipsi kohta on aga kogutud aastakümnete jooksul Eesti järveuurijate poolt, mida viimastel aastatel on toetanud Riiklik Keskkonnaseisundi seireprogramm. Käesolev raamat ongi tehtu üldistuseks. Raamat algab kokkuvõttega järvenõo kujunemisest ja järvesetete geoloogiast. Järgneb järve ja selle valgla füüsilis-geograafiline kirjeldus ja hüdroloogilise ja -keemilise režiimi iseloomustus. Üksikasjalikult käsitletakse järve hüdrobioloogiat, samuti kalade bioloogiat ja varude seisundit, kalanduse olukorda ning arenguperspektiive. Antakse lühike ülevaade ka järve ja selle lähiümbrusega seotud kahepaiksete, roomajate, lindude ning imetajate levikust ja elupaikadest. Raamatu lõpuosas vaadeldakse Peipsimaa asustuslugu, majandusgeograafiat ja järvega seotud rahvapärimusi.

Inglanna Clara M. Codd, kes elas üle 90 aasta vanaks, esines väga paljudes maades loengutega igavesest tarkusest. Ta kirjutas: "Oma pika elu jooksul on mul olnud suurepärane võimalus õppida elust ja uurida loodust, sest olen pidevalt ringi liikunud ja elanud paljude rahvaste keskel ning viibinud lugematutes külalislahketes kodudes. Selgusele jõudmiseks meie jumaliku ja võrratu olemasolu seadustes ja põhimõtetes oli mul tarvis seitsekümmend seitset aastat." Ta oli üks oma aja üllamaid ja ohvrimeelsemaid naisi, eriline seetõttu, et ta õpetas seda, mida oli ise õppinud ja saavutanud "ühtsest elust, selle kütkestavast tähendusest ja taevaliku arengu vahenditest -- kehast, hingest ja vaimust ning vaimse eluni jõudmisest". Clara M. Coddi stiil on soe ja sütitav

Linnast Põhja-Quebecki kõrvalise järve äärde isa otsima kutsutud kahekümneaastane jahe kütkestav kommertskunstnik, kaasaegse linnakultuuri halastamatu antikangelanna, reisib oma lapsepõlve kõnnumaale koos kolme kaaslasega: armastatu Joega, kes "sarnaneb küljelt vaadates Ühendriikide viiesendisel kujutatud piisoniga: hatune ja tömbininaline", Davidiga, libekeelse keskpärase "pastiši, poliitiliste üleskutsete pataka, ajakirjade lehekülgedega" ning Davidi naise Annaga, kes võitleb oma elu eest, ainsateks relvadeks meigikiht ja päevituskreem. Eraldudes kaaslastest nende teeskluse läbinägemise tõttu, hakkab kangelanna otsima ellujäämisteid, järgides isast jäänud paberitest leitus salapäraseid juhtnööre, mis veenavad teda, et isa hulgub hullumeelsena metsatihnikus ja jälgib neid...Võrratu ja kirglik romaan tõstab Margaret Atwoodi võrdsena niisuguste kirjanike kõrvale nagu Joseph Conrad ja James Dickey.

Kes oli Urgern-Sternberg? Parun 1500 aasta vanusest suguvõsast; idealist ja sadist, kes võitles väärikuse ja kõlbluse eest; Vene kindralleitnant, geniaalne väejuht, kes ei kaotanud ainsatki lahingut; impotent või homo, kes oli abielus temast puutumatuks jäänud Hiina printsessiga; budist, kelle surma kohta on kakskümmend kaks versiooni, kuid kes kõige tõenäolisemalt veetis oma elu lõpuaastad Tiibetis dalai-laama juures.

Käesoleva teose autor sündis ja kasvas Järvamaal Särevere vallas Retla külas. Matkajana, kodu-uurijana, õpetajana, kultuurimaja direktorina, juubelite ja pulmade juhina kogus ta terahaaval killukesi kodukandi ajaloost. Vanarahva mälestuste, arhiivi, muuseumide, kirjanduse ja ajakirjanduse materjalide põhjal valmis uurimisöö Luunja mõisnike elust ja nende suhetest lihtrahva, nimekate inimeste, pastorite, teiste mõisnike, riigitegelaste ning riigijuhtidega aastatel 1503-1919.

Urgern-Sternberg mattis 1921. aastal Mongoolia stepiliiva kõigi aegade teadaolevalt suurima peitevaranduse (briljandid, kuld, ehted, kultusesemed, vanad käsikirjad), mida otsitakse tänase päevani. Selle raamatu lugejale avaneb varanduse saladus.

Kuue luulekogu ja mitmete proosateoste autori neljateistkümnes raamat on pooleldi näidend, pooleldi romaan, milles tegelasteks Catilina, Cicero, Cethegus, Manlius, Crassus, Fabia, Lucius, Sempronia, Clodius jt. 

Mille üle me oma ajaloos uhkust tunneme? Esivanemate üle, kes lasksid 13. sajandil suurema osa Eestist maha põletada ja lõpuks painutasid pea ikkagi ristimärgi alla? Või meie ennesõjaaegse põlvkonna üle, kes talus pikkade hammastega 1918-1939 üht vähesoovitud rahvusvähemust, laskis 1939. aastal sisse uue ja halvema maailma ehitajad ning leidis end lõpuks 1944. Aastal põlisvaenlasega ühest kaevikust, seljas ülimalt germaanilike tähistega munder? Eesti ajaloo praegune käsitlus ei ole ainus võimalus meie ajaloost rääkimiseks. Ja kui meile tundub, et praegust ajalookäsitlust iseloomustab loodusseadusele omane vääramatus -- eestlasel ei saagi olla teistsugust ajalootunnetust! --, siis on see eksitus.

Tunne Kelami portree-raamat, kus pikk kogu tema elu lahkav intervjuu Urmas Otile, katkendid päevaraamatust ja mitmed sõnavõtud. Palju fotosid. Miguel Angel Martinez, Euroopa Nõukogu president 1993-1996, aastast 1997 Parlamentidevahelise Liidu president, Hispaania parlamendi liige: Olen olnud Tunne Kelamiga tihedas koostöös viimased kümme aastat ja meie minevikus leidub ühiseid jooni. Me mõlemad oleme kogenud, mida tähendab olla diktatuuri all dissident. Veelgi enam: me mõlemad oleme mõistnud, et mitte igaüks, kes oli võimeline totalitaarsele režiimile vastu hakkama, ei suuda kasvada ümber demokraatlikus süsteemis tegutsevaks konservatiivseks poliitikuks. Tunne Kelam on vaieldamatult üks neist, kes sellise metamorfoosi edukalt läbi on teinud. Olles ise ammune sotsiaaldemokraat, olen olnud temaga kui veendunud konservatiiviga eriarvamusel paljudes konkreetsetes küsimustes. Oma parlamendigrupi liikmena on Tunne Kelam tugev väitleja vastaspoole argumentide kummutamisel. Sõbrana on ta usaldusväärne ja siiras inimene. Nõnda siis eelistangi temaga vestelda pigem vabadusest, inimõigustest ja muusikast kui majandus- ja sotsiaalküsimustest.

Raamatu kaanelt: William Dalrymple´i «Xanadus. Otsimisretk» avab Varraku uue rännuraamatu sarja. Seda raamatut on nimetatud tõeliseks tähelennuks reisikirjanduses. Autori intelligentsus, vaimukus ja terased tähelepanekud annavad ka kõige tavalisematele kogemustele mingi ajatuse ja erakordsuse. Ta kannab edasi suurte inglise rännumeeste traditsiooni, kes enamasti oskasid nähtust ka paeluvalt kirjutada. Loodame, et esimese autori ja teose valik on sümboolne, ning et tulevane sari kujuneb niisama eredaks ja sisukaks nagu William Dalrymple´i edasine karjäär.

„Vana Kannel“ kuulub alaseeriana Jakob Hurda algatatud „Monumenta Estoniae antiquae“ sarja, milles lõpptulemusena avaldatakse kõik eesti regilaulujäädvustused. „Vana Kannel“ on tekstikriitiline kommentaaridega väljaanne, varustatud uurimusliku osa, mitmesuguste registrite ja sõnastikuga, sisaldab noote ja fotoillustratsioone. Ühes „Vana Kandle“ köites avaldatakse ühe kihelkonna kõik regilaulutekstid ja -viisid ning ulatuslik sissejuhatuste osa. Viimane koosneb teaduslike artiklite mahus kirjutatud uurimustest ja ülevaadetest, mis käsitlevad kihelkonna regilaulukogumist, laulikuid, laulutraditsiooni, viise, kihelkonna ajalugu ja laulude murdekeelt.

Mõistel dalai-laama on erinevate inimeste jaoks erinev tähendus. Mõnele tähendab see, et ma olen elav Buddha, kaastunde bodhisattva Avalokitešvara maine kehastus. Teistele jälle ütleb see sõna, et ma olen "jumalkuningas". 1950. aastate lõpul tähendas see, et ma olen Ülehiinalise Rahvaesindajate Kogu Alalise Komitee asepresident. Seejärel, kui ma võõrsile põgenesin, nimetati mind kontrrevolutsionääriks ja parasiidiks. Aga ükski neist ei vasta minu ettekujutusele. Minu jaoks tähendab dalai-laama ametikohta, mida ma pean. Ise olen ma vaid inimene ja juhtumisi tiibetlane, kes on endale valinud budistliku munga elu. Just lihtsa mungana esitangi nüüd oma eluloo, aga tegemist pole sugugi mitte raamatuga budismist. Kirjutan oma lugu peamiselt kahel põhjusel. Esiteks on üha suurem hulk inimesi ilmutanud soovi midagi dalai-laama kohta teada saada, teiseks tahaksin mitmetesse ajaloosündmustesse selgust tuua.

Iiri kirjaniku juba klassikaks muutunud romaan filosoofidest, haldjarahvast, Iirimaale suurt segadust külvanud Paanist ning armastusest, mille eest pole pääsu isegi jumalail.

..Aasta 1860. Itaalia "risorgimento" laine on haaranud Sitsiilia, Bourbonide kantsi. Garibaldi juhtimisel maabub saarel kangelaslik "tuhat". Sellest saab alguse sügavate ühiskondlike muutuste protsess. 

Fabrizio Salina, romaani peakangelane, on küllalt tark, et ajalookäigule mitte vastu panna, aga muutunud tegelikkusega leppimiseks siiski liialt mineviku külge seotud. Ta püüab tegelikkusest põgeneda ja seda oma observatooriumi seinte vahel unustada, kuid see ei õnnestu -- vürstliku palee rahu häirib ajaloolise progressi kõmin.
Salinast erinevalt leiab tema nõbu Tancredi (vaesunud aadlik, kuid energiline ja taibukas noormees) sündmuste keerises kiiresti oma koha. Ta hakkab garibaldilaseks ja võidab erilise vaevata ka tõusik Calogero Sedàra tütre Angelica käe.
Tükkhaaval kaotab oma küüned Sitsiilia aristokraatide sümbol -- uhke gepard, kelle asemele astub noor, kiskjalik ja salakaval kodanlus.

Tuleingel ehk tõetruu jutustus, kus pajatatakse Saatanast, kes särava ingli kujul ilmus mitmel korral ühele neidisele ja ahvatles teda kõiksugu patutegudele, Jumalale vastumeelsest tegelemisest maagia, astroloogia, goetia ja nekromantiaga, kohtupidamisest ühe neidise üle tema aulise Trieri peapiiskopi eesistumisel, aga samuti kohtumistest ja vestlustest rüütli ja kolme doktorikraadiga Nettesheimi Agrippaga ning doktor Faustiga, mille on kirja pannud kõiges selles osaline. 

Uku ja Eha Masingu eestindatud Claude Houghtoni sümbolistlik ulmeromaan toob vaimsetesse ja olmeheitlustesse takerdunud inimeste maailma ühe kummalise võõra, keda oldi enese teadmata kannatamatult oodatud.

Teabesarja "Farmakoloogi nõuandeid" kolmas raamat käsitleb kõhukinnisuse, hemorroidide, düsbakterioosi, gastriidi ja haavandtõve ravi ning sapipõie, maksa ja kõhunäärme talitlushäireid: raamat on mõeldud kõige laiemale lugejaskonnale ja on jõukohane igaühele, kes arstimeid vajab. Taimede botaaniliste tunnuste ja värvijoonistega saab tutvuda raamatus "Ravimtaimeatlas".

Ühel 1740. a pakaselisel talvepäeval otsustas Vene keisrinna Anna Ivanovna püstitada Neevale jääst palee, kus saaks korraldada tema õuenarri uhke pulmapeo. Jääpalee rajamine tehti ülesandeks Ministrite Kabineti liikmele Volõnskile. Samal ajal jõuab haripunkti vastuolu Volõnski, tulihingelise vene patrioodi, ja Kuramaa hertsogi, sakslase Bironi vahel. Keisrinna armuke, alatu Biron toob vastase mahasurumiseks päevavalgele ka abielus oleva Volõnski armuloo imekauni mustlanna Mariorizaga. Ei aita Volõnski sõprade püüdlused ega ülla Marioriza eneseohverdus, Biron esitab keisrinnale ultimaatumi: "Kas mina või tema?" Erakordselt haarav sündmustik, reaalsed ajaloolised tegelased, lisaks romantiline armastusliin – see kõik on kindlustanud püsiva huvi raamatu vastu läbi paljude aastakümnete.