Tooted
F. Scott Fitzgerald ja Zelda Sayre – eakaaslased pidasid neid dzässiajastu unelmate paariks. Mõlemad andekad, ilusad ja elujanused, uskusid nad ka ise, et suudavad teostada ameerikate unelmat rikkusest, kuulsusest ja seltskondlikust edukusest. Ent liialdused, alkoholisõltuvus ja psüühiline kokkuvarisemine tegid hetkelisele säravale tõusule lõpu. Nende ande ja temperamendi, soovide ja võimaluste vaheline konflikt viis katastroofini. Kirjandusest sai nende võistlevate ambitsioonide lahinguväli. Kirglikust seotusest hoolimata kaugenesid nad teineteisest aina enam. F. Scott Fitzgerald suri 44-aastaselt. Zelda elas – peamiselt psühhiaatrite järelvalve all – temast kaheksa aastat kauem. Alles ravialusena söendas ta kirja panna oma ainsa romaani "Save me the Waltz" – "Kas ma tohin teid valsile paluda?"
Tayyib Salihi meisterlikkus seisneb teadlikus kavatsuses kujutada lihtsaid külaelanikke ja sündmusi "monumentaalsetena, mütoloogilistena, nagu "Iliase" tegelasi". See külapildike ei ole kaugeltki "põhjamaiselt realistlik elukujutus", vaid siin domineerib rahvapärane islam oma poolmüstilise maailmakäsitusega. Selle juures tuleks meeles pidada, et nn. rahvaislam erineb tugevasti imaamide usu-arusaamadest, nii nagu rahvapärane katoliiklus erineb paavstide ja kardinalide mõttekäikudest.
Tayyib Salih on omaenda sõnul soovinud selles jutustuses kujutada ideaalset ühiskonda. Tema kogukond on tasakaalus iseendaga ja olles traditsiooniline-maalähedane, on see siiski võimeline edukaimal viisil "moderniseeruma". Zaini pulmade festival teose lõpus oleks seega "kõigi leppimise" pühana eeskuju ja lootus igale ebatäiuslikule ühiskonnale.
Raamatu kaanelt: William Dalrymple´i «Xanadus. Otsimisretk» avab Varraku uue rännuraamatu sarja. Seda raamatut on nimetatud tõeliseks tähelennuks reisikirjanduses. Autori intelligentsus, vaimukus ja terased tähelepanekud annavad ka kõige tavalisematele kogemustele mingi ajatuse ja erakordsuse. Ta kannab edasi suurte inglise rännumeeste traditsiooni, kes enamasti oskasid nähtust ka paeluvalt kirjutada. Loodame, et esimese autori ja teose valik on sümboolne, ning et tulevane sari kujuneb niisama eredaks ja sisukaks nagu William Dalrymple´i edasine karjäär.
Fiktsioonromaani sündmustik on seotud 1997. aastal romaanivõistlusel II koha pälvinud teosega "Viis minutit enne vihma".
Romaani peategelane, 92-aastane Juuli veedab oma elu viimased päevad vanadekodus. Omavahel põimuvad kolm liini: peategelase varasem elu, tema mõtisklused elust ja inimestest ning tõetruu vanadekodu argipäeva kujutamine. Pärast surma vaatab Juuli veel kord tagasi oma elule, nüüd juba teisest vaatenurgast, leebe valgusvaimu naeratuse saatel.
Hainsalu toob elu ilu ja valu lugejale väga lähedale. Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem ta elu ilu märkab. Inimene on eatu ja vanadust kui niisugust pole olemas. Raamatu väärtuseks ongi see, et ta aitab meil kujundada positiivset mõtteviisi. Romaani kohta võib öelda, et see on rõõmsa suremise raamat, kuna lõpeb sõnadega: “Ja tema kerkib üles oma hiilgava tähe poole, kerge kui hommikutuul, rõõmus kui õunaõis, õnnelik kui armuohe, täiuslik kui unistus, andeks saanu ja andeks andnu.” – Hele-Kaja Mäesepp
1998. aasta romaanivõistlusel neljandale kohale jäänud romaani tegevus saab alguse teise maailmasõja eel Eestis. Ladus ja põnev jutustus viib raamatu peategelase Mati Eestist Siberisse, ta jõuab olla Nõukogude ja Saksa sõjaväes, saada uuesti kokku oma Eestisse jäänud pruudiga ning minna tagasi Venemaale. Tegemist on tõelise romaaniga, kus on keerulisi inimsuhteid, armastust ning ajaloolist tagapõhja.
Kogumik Jaigi luulest ja juttudest, mille on kokku pannud Kauksi Ülle, võru keelde tõlkinud samuti tema koos Madis Kõivu, Jan Rahmani ning Evar Saarega.
Kaksikõdede Sabrina ja Stephanie süütuna tundunud kohavahetus lõppes traagiliselt. Sabrina tunnistas kogu pettuse Garthile üles. Mees andestas talle ja teab nüüd ainsana, kes on ta naine tegelikult. Elu näib kulgevat rahulikul, kuid soos väidab üks tuttav, et ta nägi Stephanie'd Euroopas. Sabrina tunneb, et tema uut õnne ähvardab oht, ning ta otsustab tõe välja selgitada ning vajaduse korral oma pere ja armastuse eest võidelda. "Valede võrgus" on 12 aastat hiljem kirjutatud järg "Topeltmängule".
Mõistel dalai-laama on erinevate inimeste jaoks erinev tähendus. Mõnele tähendab see, et ma olen elav Buddha, kaastunde bodhisattva Avalokitešvara maine kehastus. Teistele jälle ütleb see sõna, et ma olen "jumalkuningas". 1950. aastate lõpul tähendas see, et ma olen Ülehiinalise Rahvaesindajate Kogu Alalise Komitee asepresident. Seejärel, kui ma võõrsile põgenesin, nimetati mind kontrrevolutsionääriks ja parasiidiks. Aga ükski neist ei vasta minu ettekujutusele. Minu jaoks tähendab dalai-laama ametikohta, mida ma pean. Ise olen ma vaid inimene ja juhtumisi tiibetlane, kes on endale valinud budistliku munga elu. Just lihtsa mungana esitangi nüüd oma eluloo, aga tegemist pole sugugi mitte raamatuga budismist. Kirjutan oma lugu peamiselt kahel põhjusel. Esiteks on üha suurem hulk inimesi ilmutanud soovi midagi dalai-laama kohta teada saada, teiseks tahaksin mitmetesse ajaloosündmustesse selgust tuua.
Urgern-Sternberg mattis 1921. aastal Mongoolia stepiliiva kõigi aegade teadaolevalt suurima peitevaranduse (briljandid, kuld, ehted, kultusesemed, vanad käsikirjad), mida otsitakse tänase päevani. Selle raamatu lugejale avaneb varanduse saladus.
Kes oli Urgern-Sternberg? Parun 1500 aasta vanusest suguvõsast; idealist ja sadist, kes võitles väärikuse ja kõlbluse eest; Vene kindralleitnant, geniaalne väejuht, kes ei kaotanud ainsatki lahingut; impotent või homo, kes oli abielus temast puutumatuks jäänud Hiina printsessiga; budist, kelle surma kohta on kakskümmend kaks versiooni, kuid kes kõige tõenäolisemalt veetis oma elu lõpuaastad Tiibetis dalai-laama juures.
Tunne Kelami portree-raamat, kus pikk kogu tema elu lahkav intervjuu Urmas Otile, katkendid päevaraamatust ja mitmed sõnavõtud. Palju fotosid. Miguel Angel Martinez, Euroopa Nõukogu president 1993-1996, aastast 1997 Parlamentidevahelise Liidu president, Hispaania parlamendi liige: Olen olnud Tunne Kelamiga tihedas koostöös viimased kümme aastat ja meie minevikus leidub ühiseid jooni. Me mõlemad oleme kogenud, mida tähendab olla diktatuuri all dissident. Veelgi enam: me mõlemad oleme mõistnud, et mitte igaüks, kes oli võimeline totalitaarsele režiimile vastu hakkama, ei suuda kasvada ümber demokraatlikus süsteemis tegutsevaks konservatiivseks poliitikuks. Tunne Kelam on vaieldamatult üks neist, kes sellise metamorfoosi edukalt läbi on teinud. Olles ise ammune sotsiaaldemokraat, olen olnud temaga kui veendunud konservatiiviga eriarvamusel paljudes konkreetsetes küsimustes. Oma parlamendigrupi liikmena on Tunne Kelam tugev väitleja vastaspoole argumentide kummutamisel. Sõbrana on ta usaldusväärne ja siiras inimene. Nõnda siis eelistangi temaga vestelda pigem vabadusest, inimõigustest ja muusikast kui majandus- ja sotsiaalküsimustest.
Tuleingel ehk tõetruu jutustus, kus pajatatakse Saatanast, kes särava ingli kujul ilmus mitmel korral ühele neidisele ja ahvatles teda kõiksugu patutegudele, Jumalale vastumeelsest tegelemisest maagia, astroloogia, goetia ja nekromantiaga, kohtupidamisest ühe neidise üle tema aulise Trieri peapiiskopi eesistumisel, aga samuti kohtumistest ja vestlustest rüütli ja kolme doktorikraadiga Nettesheimi Agrippaga ning doktor Faustiga, mille on kirja pannud kõiges selles osaline.
Postilli on võetud jutlusi väga erinevatest aegadest. Enamikus pärinevad need nn nõukogude stagnaajast, mil kirik oma tegevusega oli lõpuks tõepoolest tõrjutud ühiskonna äärealale. Kuid selle kõrval kajastub ka Eesti rahva uuem aeg, mil Jumala ees vaadatuna probleemid on pealtnäha teisenenud, oma sügavamalt olemuselt aga jäänud samaks. Minu ametist olenevalt on uuema aja jutlused tihti kasuaalsed, s.t et nad on peetud tähtpäevade või sinodite erijumalateenistustel.