Kirjaniku loomingu paremikku kuuluv romaan «Naiste paviljon» (1946) on taas Hiina-aineline. See on suure ja jõuka, vanu tavasid austava hiina perekonna lugu. Väärikas, haritud, naiselik, kõigi poolt austatud ja armastatud pereema madam Wu, nelja poja ema, otsustab 40-aastaseks saanult võtta majja konkubiini, noore naise oma mehele. Oma elu teise poole tahab ta elada iseendale. Ja tema ellu tuleb suur armastus...

Käesolev seiklus leidis aset Vaiksel ookeanil ning seekord rändas Severin Hermann Melville'i kapten Ahabi jälgedes valget vaala otsides. Värvikas jutustamisstiil ning looduse ja kultuuri paeluv kirjeldamine muudavad selle raamatu tõeliselt nauditavaks.

Ivan Turgenevi (1818–1883) jutustuste kogumik „Küti kirjad“ on pühendatud 19. sajandi Venemaa hunnitult metsikule, mitmepalgelisele maastikule ja selle elanikele. Saakloomade kannul mööda steppe ja metsasalusid uitav kütt kirjutab märkmikusse tähelepanekuid teda ümbritseva looduse ilust, halastamatust kliimast ja neis karmides tingimustes ellujääjatest.

Püssitule ragin äratas Frédérici järsku unest, ja hoolimata Rosanette'i tungivaist palveist tahtis ta tingimata vaatama minna, mis linnas toimub. Ta läks mööda Champs-Elysées'd selles suunas, kust kostis tulistamine. Saint-Honoré tänava nurgal sattus talle vastu salk tööpluusides mehi, kes hüüdsid: «Mitte siia! Palais-Royali!» Frédéric järgnes neile. Taevamineku kiriku juures oli raudvõre maha murtud. Eemal märkas ta keset tänavat kolme sillutuskivi, mis ilmselt tähendasid barrikaadi algust, seejärel pudelikilde ja raudtraadi puntraid, et tõkestada ratsaväge. Äkki jooksis väikesest põiktänavast välja pikk kahvatu noormees, kelle mustad juuksed lehvisid õlgadel, seljas mingisugune täppidega trikoosärk. Käes hoidis ta pikka soldatipüssi ja jooksis kikivarvul, jalas toatuhvlid, näol kuutõbise ilme, ise väle kui tiiger. Aeg-ajalt kostis püssipauke.