Armastus on ainus alkeemiline element, mida tunnen. Raamatus kirjeldan nii sõnalisi kui mittesõnalisi vahendeid, kuidas käituda ja mida teha, et mees tunneks end suhtes tõeliselt armastatuna. Kui tahad suhtesse kvalitatiivset muutust tuua, siis saavutad selle kõige tõhusamalt isikliku eeskuju kaudu. Mehel on lihtsam avarduda naiseliku armastuse, empaatia ja õrnuse tunnetamise ning kogemise kaudu. Mees võtab vastu, naudib ja pee¬geldab seda omakorda tagasi enda armsamale.
– Margus Vaher

Naised raamatust:

Lust ja rõõm oli lugeda, nii mahlakalt ja hästi kirjutatud. Lugesin, totakas nägu peas, oli kohti kus naersin südamest ja oli kohti, kus pidin pühkima pisaraid. Meeldis Marguse siiras ausus iseenda suhtes, värvikad näited. Soovituslik (tegelikult pigem kohustuslik) lugemisvara nii meestele kui naistele. Minu jaoks aasta üllataja tiitel kuulub Margusele, aitäh!
– Epp Kärsin

***
Autor on imehästi kirjasõnadesse surunud tragöödia, romantika ja dokumentalistika. Raamat, mida soovitaksin nii oma parimale sõbrannale kui suurimale vaenlasele, sest sellest õpivad kõik – nii mehed kui naised, nii nõiad kui printsessid, nii noored kui vanad! Aitäh, et tood äratundmisrõõmu täis naerupisaraid tüüpilise eestlase nutupisarate sekka.
– Merilin Taimre aka Paljas Porgand

***
Minu kui suhteliselt toimeka ja kuiva kirjandust täis üliõpilase ellu tõi see raamat kõvasti huumorit ja naeru, samastumist ja jällegi vastandumist, samas avastasin ennast salamisi pisaraid pühkimast, lühidalt, täielik emotsionaalne karussell. Aitäh, Margus!
– Brigita Murutar

 

Luulekogu kõneleb poeesia igavestel teemadel - saatusest, kodumaast, õitsemisest, hääbumisest, surmast - merilaasilikult lihtsalt ja sugestiivselt. Minna midagi nõudmata udu hõbedast kingis, käia kuhugi jõudmata rohu rohevas ringis, mesilindele jagada viimased lahtuvad leinad, mooniväljadel magada, ümber sinised seinad.

Luuleraamat sisaldab kümme ballaadilaadset lugulaulu Tartu linna vanemast ajaloost (Tartu mainimine ürikus, ristisõdalaste tulek, reformatsioon, Liivi sõja sündmused) ja ühe ballaadi.

"Kajakalaulud" pole tavaline luuleraamat: autor on siia koondanud oma kahe viimase aasta loomingu paremiku, mis on samas otsekui kokkuvõte enesesse ja maailma vaatamisest ning Internetis rollimängude mängimisest.

Johnanna ongi roll, mida oli kindlasti põnev mängida. Raamatus on elu ja mängu piirid aimatavad: vahel on elu kui mäng ja veel sagedamini on mäng olnud elu ise. Unistamine on mängu veetlevaim vorm, mis sageli müstilisel moel materialiseerub. "Me olemegi tegelikult oma mõtete ja unistuste summa," ütleb autor. "Me loeme raamatuid ja valime sealt alati iseenda, jättes kõrvale võõra."

Johanna ja tema hingesugulane Jonathan Livingston (Richard Bach "Jonathan Livingston Merikajakas", kirjastus Pegasus, 2003; Loomingu Raamatukogu, 1973) armastavad loomulikult vabadust, kuid kõige enam ihkavad nad ära hallist argipäevast, traditsioonilisest, muutumatust mõtte- ja elamise viisist. Autor loodab, et leiab selle raamatu abil hingesugulasi - kõiki neid, kes tahavad elu enda sees ja ümber kaunimaks muuta. Katrin Saks, üliõpilane Tartu Ülikoolist ja õpilane Elleri Muusikakoolist.