Esseede-artiklite kogumik "Väike äratundmiste raamat" sisaldab autobiograafilisi seiku. Kirjutised teemal: Kuidas ära tunda head või halba inimest, bürokraati, kirjanikku, ärimeest, iseennast jne.

Kriminaalromaan, mille tegevus toimub aastavahetusel 1937/1938 Toompeal, Kadriorus ja ohvitseride kasiinos Raekoja platsil.

Taskulambi valgusjoas vaatas talle vastu noore naise kaame ja elutu nägu. Naise kasukat, tema ripsmeid, kulme ja juukseid kattis valge härmatis.

„Kas märkasite ka küsida, mida see mees siin Russalka juures teise jaanuari varahommikul veidi enne kella viit tegi?“ päris komissar mornilt. Ta vaatas merel laiuvat lumevälja, kus vasakul kumas paksus udus Tallinna siluett. Abikomissar heitis pilgu mälestussamba tippu. Ta silmitses udust ümbritsetud noore tütarlapse kuju, kes ristiga Aegna taha merele osutas.

„Sama ebamaine, habras ja haavatav... Kas see peab meile midagi ütlema?“ turgatas talle pähe, kuid siis raputas abikomissar endamisi pead ja kutsus end mõttes reaalsusesse tagasi.

Autori eelmises raamatus "Mälestusteta maja" toimetasid naiskodukaitsjad 1938. aasta võidupüha eel Lõuna-Eestis, seekordsed ärevad sündmused leiavad aset aastavahetusel 1937/1938 Toompeal, Kadriorus ja ohvitseride kasiinos Raekoja platsil.

"Teekonda Rahemäkke" võib lugeda mõningal määral "Loheja pilve" jätkuna – kordub juuditeema ja ka varasemast tuttavad tegelased. Samas on lisandunud vormiline mängimine, fragmentaarsus, eri vaatepunktide vaheldumine, ajaplaanide segunemine. Vaheldub ka fiktsioon ja isiklikud lapsepõlvemälestused, lugu saadab iselaadne müstiline alatoon. Pilteri tekst on intensiivne ja kaasahaarav, mälestuspildid on selged ja detailsed. Oma kirjutusviisilt on Pilter eesti kirjanduses erandlik, esilekerkiv ja vaieldamatult nauditav.

Lauri Pilter avaldas 2004. aastal romaani lühijuttudes "Lohejas pilv", mis sai Betti Alveri debüüdipreemia ja samal aastal pälvis ta ka Friedebert Tuglase novelliauhinna. Eesti Ekspressi arvustuses leiti, et "Pilter kirjutab justnagu korralik (maailmatasemel) klassik". 

Kas pulli ka saab? Kohemaid silmas Julius raketina lähenevat tõuksi. Polnud pull, jõnglane hoidis lenkstangi kramplikumalt kui Banksy Monkey Detonator lõhkamismasina hooba. Pärdik, nii või naa.

Roland aitas prügiurnile karanud Juliuse maale tagasi ega mõistnud samuti, miks kolmele köitele kirjutada, paljalt triloogia nime pärast, üks lisaks. Iseasi, kui lõigata nüüd raamatul nurgad maha – võõrutaks lehenurkade järjehoidjaks murdmiseks. Ühel endal pole mingit nime vajagi, üks on üks, kosmilise olemasolu allikas, ja ainulise anonüümsus ülev kui üksildus.

Pulli saab, igas kolmest 196I novellis – olé!