Reisimine
"Elust kirju" algab lapsepõlvest, kulgeb läbi konarliku kooliea ja haiguste tudengiseisusesse, hüppab läbi Indiast, Itaaliast, Venemaalt, Hispaaniast, jääb kauemaks New Yorki, kolib Tartusse ja siis Viljandisse, otsib elu mõtet, aga tavaliselt lihtsalt elab...
Reisikirjas kirjeldab autor, eest arst Erich Johannes Moisar Hiina elu-olu 1950-ndatel aastatel, samuti ajalugu, kultuuri- ja kunstielu, rahvameditsiini minevikku ja tänapäeva. Illustreeritud fotodega.
Reisimuljete raamat on sündinud turismimatkadest kolmele üksteisest mitmeti erinevale maale. Isepalgelised on need maad nii geograafiliselt kui demograafiliselt ja see on tinginud iga reisikirja juures erinevat vormi ja lähenemist ainele. Kui lugejaisse on nii soome kui saksa rahva, nende maa, kultuuri, tavade, harjumuste jne. suhtes juurdunud ajapikku oma teatud ümar ettekujutus, siis Bulgaaria seevastu on enamusele eestlastest veel võrdlemisi avastamata maa. Seda arvestades on Soome ja Saksa puhul antud võimalikult vähem teatmelist materjali ning lähtutud enam vahetutest muljetest ja emotsioonidest. Bulgaariast kõneldes on aga autorite soov, et teatud ekskursid ühte või teise valdkonda võiksid seda maad tutvustada.
"Insight Guides" provide the complete picture through expert and informative text and remarkable photography. Each book is an inspiring background read, serving as an invaluable, on-the-spot companion. They can also be kept as a superb, visual souvenir of a visit. Expert local writers bring to life a destination's history, culture, arts and people. The guides contain detailed, cross-reference maps which means that areas and sites mentioned can be quickly pin pointed. They also incorporate all the travel details and contact numbers visitors will need.
"Himaalaja jutud" on ühtaegu vaimukas ja kurb reisikiri elust maailma katusel – Himaalaja piirkonnas, kus Hiina poolt okupeeritud Tiibetis kaovad inimesed; kus plahvatavad pommid ja hävivad kultuurid; aga kus seikleb ka kentsakaid rändureid ja peetakse Tiibeti olümpiamänge. Eluterve sarkasmiga kirjeldatud seiklustest võtavad teiste seas osa popkunstnik Kiwa ja üks Eesti riigikogu liige, kel tuleb rinda pista rohelise tšilli ja kohaliku riietumiskultuuriga.
Maailmakuulsa norra teadlase ja rännumehe haarav jutustus tema esimesest tuntuks saanud reisist Fatu-Hiva saarele Vaikses ookeanis, kus ta elas pärismaalaste primitiivset elu täis seiklusi ja ohte. Raamatu väärtust tõstavad eluloolised kõrvalepõiked.
Autoreid on kaksteist. Maailma avasilmi vaatamisele tuleb ikka juurde üks omapoolne täiendus: inimese oma tegevus- ja ametiala vaatenurgast nägemine. Siinkohal olgu märgitud, et kolm autoreist on teadurid: Raimund Ubar - arvutusmasinate spetsialist, Kalju Laas - rahvastikugeograaf ja Enn Kreem - astrofüüsik; Luule Sirp ja Johannes Undusk esindavad Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühingut; Bruno Pao on varustaja, Rein Kallas "Saare Kaluri" tootmisjuht, Leonid Parašin töötab kirjastuskomitees; Harri Vilpart laulab meeskooris; Tiiu Voogla rändas ehitusmalevlasena; Mati Kalkun on ajakirjanik ja Vahur Raid näituste direktor. Paigad, mis praeguses kogumikus Antarktika ja Saaremaa vahepeale jäävad, on Austria, Belgia, Donbass, Holland, Island, Jordaania, Kamtšatka, Kuramaa, Küpros, Liibanon, Luksemburg, Mehhiko, Saksa DV, Saksa FV, Süüria, Taganrog ja Tšukotka.
Selles raamatus viib autor lugeja A. H. Tammsaare romaani "Tõde ja õigus" tegevusmaile, jutustades köitvalt suurteose tegelaste algkujudest, Vargamäe minevikust ja tänapäevast.
Raamat on illustreeritud fotodega.
„Kas eestlased on külmad, vaiksed ja vaoshoitud või kõike seda kokku? Ütleksin eestlaste kombel – nii ja naa. Üldiselt peavad eestlased end rahvaks, kes eriti oma tundeid välja ei näita. Oma tundeid väljendatakse ainult lähimatele sõpradele. Ja selleks, et sõprade ringi sisse pääseda, läheb vaja üpris palju aega, alkoholi ja pingutust. Aga kui kord sisse saad, siis oled tõepoolest sees.”
Raamatu autor Stephanie Rendón tuli Eestisse 2014. aasta suvel doktoriõppesse ja tööle, kuid Eesti hakaks talle nii meeldima, et ta jäi siis elama ja kirjutas oma teekonnast raamatu.
„Mehhikost saabununa oli kõik sel kaunil maal minu jaoks uus. Mida aeg edasi, seda sügavamalt olen kiindunud sellesse paika, mis on täis looduse peidetud aardeid ja tugevat pärandit. See, et Eesti on nii väike ja mujal maailmas pigem vähe tuntud, muudab ta minu silmis veelgi huvitavamaks ja ihaldatumaks.
Aastatega olen võinud jälgida, kuidas uus kodumaa mind endasse haarab ja muutub samamoodi osaks minust, nagu on Mehhiko. Ma õpin eesti keelt. Ma olen eestlasega abielus. Ma elan eestlase kombel. Ma tunnen ennast nagu eestlane ja isegi kohalike käitumine on mulle omaseks saanud. Samal ajal ei ole aga mina ise kuhugi kadunud.
Ma olen ikka seesama Mehhiko naine, kes mõtleb hispaania keeles, räägib aga teises keeles.”
Raamatu "Naljakas inimene" kohta on Voldemar Panso ise kirjutanud: "See naljakas kirjatöö on kõike muud kui reisiraamat. Ta võiks olla reisijaraamat – raamat, mille reisija vagunisse kaasa võtab. Sama hästi sobib ta saunasabasse või hilisõhtul voodisse – kui und ei tule. Siis tuleb. Teistpidi on ta reisija raamat, kuna kirjutajaks on olnud inimene, kes väga armastab reisida." Ka teine raamat, "Laevaga Leningradist Odessasse", sisaldab kirjaniku enda reisimärkmeid.
Neitsi Šveitsis, kondoomipakk Mehhikos, beebi Amsterdamis, spioonid Moskvas, armumine Prahas, surm Stockholmis, afäär Singapuris, karneval Provincetownis, transanaised San Franciscos, kott Kanaari saartel, Björk New Yorgis, Bobby Kopenhaagenis. Tere, maailm! Siit tuleb Justin Petrone, kes alati ära eksib.
Raamatu autor Mait Nilson on juht ja ettevõtja, kes jättis oma juhtimistöö, et ellu viia ammune unistus – sõita isetehtud amfiibautoga ümber maailma. Oli vaja kakskümmend aastat unistamist, viis aastat sõiduki ehitamist, aasta reisi korraldamist ja seiklus võis alata.
"Autoga ookeanile" on tavalisest reisikirjast erinev lugu sellest, kuidas ühte tehniliselt ja bürokraatlikult keerukat reisi korraldada ja mida kõike võib sellisel reisil ette tulla.
Kuidas reisiti Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal enne raudtee tulekut? Mida nähti, millest oma reisikirjades kirjutati? Soome ajaloolane Seppo Zetterberg vahendab peamiselt sakslaste ja venelaste mälestusi ja reisimuljeid Balti provintsidest, kirjeldab toonaseid olusid mõisates ja postijaamades, linnades ja lossides, Tartus, Narvas, Riias ja mujalgi. 19. sajandi alguses läks Euroopas moodi vesiravi. Inimesed kogunesid merekuurortidesse, kus nad arstide järelevalve all suplesid, jõid tervistavat vett ning kosutasid üldiselt keha ja hinge. Kuurorte rajati Tallinna, Helsingisse, Dubultisse, Haapsallu. Noor Nikolai Karamzin, rännumees Faddei Bulgarin, inglanna Elizabeth Rigby, sakslastest koduõpetajad ja Tartu ülikooli professorid külastavad kuurorte ja kirikuid, losse ja mõisaid, sõidavad mööda olulisi maanteid Peterburist Riiga või Saksamaalt Peterburi ja kirjeldavad seda, mida näevad oma tõlla aknast ja millest teiste reisijatega räägivad. Mõnikord, harva küll, kirjutavad nad ka neist eksootilistest olenditest, keda juhtuvad nägema – kohalikest eestlastest ja lätlastest.
Nagu hea õpetaja valmistab end igaks tunniks ette, nii vaatab ka hea giid enne ekskursiooni ikka oma märkmed üle. Nende kaante vahele on koondatud Marina Laikjõe aastate jooksul kogunenud ülestähendused. Muidugi oleks kõige parem neid jutte ekskursiooni käigus giidi enda suust kuulda, kuid raamat “Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis” annab kõigile üsna harukordse võimaluse piiluda sisse kogenud giidi isiklikku märkmikku ja saada sealt infot, mis võib tähelepaneliku lugeja muuta Pariisi tavakülastajast peaaegu asjatundjaks. Marina Laikjõe sündis Tallinnas 1967. aastal. Ta on lõpetanud Gustav Adolfi gümnaasiumi prantsuse keele eriklassi ja Tartu ülikooli vene filoloogia erialal. 1994. aastal alustas ta Pariisi-reiside korraldamist ja pärast 43-aastaselt Pariisi kolimist omandas sealse giidide ülikooli diplomi, tänu millele on Prantsusmaa kultuuriministeerium talle väljastanud eluaegse giidilitsentsi, mis võimaldab ekskursioone ja loenguid läbi viia kõikides Pariisi ja Prantsusmaa muuseumites ja lossides.
“Alustuseks pean tingimata mainima, et sain selle lugemise jooksul mitu mõnusat kõhutäit naerda ja ainuüksi see on juba piisav põhjus üks raamat endale sisse hingata. üks paik ja selle kultuur pole selles kirjeldavas tekstis mitte sihtmärk, vaid vahend kirjeldamaks avatult ühe julge ja üpris erandliku valiku teinud perekonna lugu, mis oma lihtsuses ja mängulisuses pakkus mulle paraja annuse head emotsiooni, inspiratsiooni ning unistamise julgust. Ja seda komplekti ongi ju ikka ja alati tarvis, kas pole.” Kadri Voorand muusik ja helilooja *** “Meeleolukalt kirjeldatud korra-kaose tasakaal(utus) hispaanlaslikus tempos. Tasub püüda sammu pidada, sest lõpuks kõik toimib.” Mariin Ratnik Eesti Vabariigi erakorraline ja täievoliline suursaadik Hispaania Kuningriigis ja Andorra Vürstiriigis (01.08.2019-31.08.2022) *** “Tänu Raavedele sai saarest väga hea ja emotsionaalse pildi! Soovitan kõigile, kes Tenerifele satuvad.” Tauno Kangro skulptor
"Hirm ja jälestus Egeuse merel" on tõsielusarja "Üle parda" võtete ajal kirjutatud gonzo-žurnalistlik reisikiri — armutult otsekohene sissevaade telesaate ja selles osalejate suhetesse, mis toimib autori autoetnograafilise eneseavastusena kesk Egeuse merd.
Lisaks leiab raamatust muudki: lühireisikirja Sloveeniasse, kraterotoopilise novelli, raamatuarvustuse ning akadeemilise essee ümberlõikusest. Kirjanduslikud žanrid põimuvad ühtseks tervikuks, mis on oma autori nägu.
"Elu Eestis 2002" on aastaraamat-teatmiku teine väljaanne. Raamatu eesmärk on anda nii sise- kui välisturistidele põhjalik ja adekvaatne pilt Eesti elust. Vaatamis- ja kultuuriväärtuste kõrval antakse kompaktne ülevaade ka Eesti ajaloost, riigist ja majandusest. Teatmik on rikkalikult illustreeritud, selles on üle 1000 foto, kaardi ja graafiku. Aastaraamat-teatmik annab edasi ajaloolist hetkepilti ühiskonnast, mida internet kindlasti pakkuda ei saa. Raamat on abiks Eesti külalistele ja eestlastele endile, kes janunevad informatsiooni järele. Head Eestimaa avastamist!
"Prantsusmaa. Ajalugu seiklustes" on isikupärane ja haarav jutustus, millest õhkub autori elu jooksul kogutud tarkust ja kirge.
Siin ühinevad romaanikirjaniku stiil ja õpetlase sügavad teadmised. Kohati naljakasse, pidevalt üllatavasse jutustusse pole kuhjatud fakte ja aastaarve, selle asemel loob autor Prantsusmaast hämmastava sümfoonilise panoraami Gallia ja Rooma aegadest kuni liikumiste #MeToo ja Black Lives Matter ning kollavestide ja Covid-19 aastateni.
Kirjaniku Prantsusmaal elamise, töötamise ja reisimise aegsed seiklused ning avastused seovad müstilise rännaku ajas ja ruumis maalähedaste kogemustega. Sõja- ja revolutsioonistseenid Provence’i tasandikest Pariisi slummide ja bulvariteni ning mõned tegelased – Caesar, Karl Suur, Louis XIV, Napoléon Bonaparte, kindral de Gaulle – võivad olla tuttavad, kuid kõiki näidatakse siin veidi teises valguses.
Paljud teised sündmused, kohad ja inimesed ei ole Prantsusmaad käsitlevates ajalootekstides kunagi varem esinenud – aurumasin gooti katedraalis, hiiglaslik puu Prantsusmaa keskpunktis, salapärased katsed kippuda autori elu kallale…
Ligi pool sajandit uurimistööd ja kondiauruga liikuval kaherattalisel ajamasinal – jalgrattal – läbitud viiskümmend tuhat kilomeetrit – nii on valminud see raamat, mida lugedes võivad paadunumadki frankofiilid ehk imestada, kas nad ikka üldse tunnevad seda terra incognita’t Euraasia läänepoolses servas, mis praegu kannab nime Prantsusmaa.
Graham Robb on sündinud 1958. aastal Manchesteris, õppinud ja ka töötanud Oxfordis Exeteri kolledžis. Ta on kirjutanud Prantsusmaa ajaloost ja kirjandusest. Eesti keelde on seni tõlgitud tema Whitbreadi auhinna võitnud biograafia "Victor Hugo" (Varrak, 2000), nii Duff Cooperi kui ka Kuningliku Kirjandusühingu Ondaatje auhinnaga pärjatud "Prantsusmaa avastamine" (Varrak, 2010) ja "Pariislased" (Varrak, 2012), mille eest autasustas Pariisi linn teda linna aumedaliga. Graham Robb elab Inglismaa ja Šotimaa piirialal.
Sammun mööda lõputut teed sinavate kauguste poole. See tee viib läbi soode ja metsade, üle mägede ja jõgede. Vahel krabiseb jalge all nõmmesamblik, vahel sügishalladest kahutatud rohi. Kord saavad hommikukastest märjaks jalad, kord matab lumetuisk hinge ning kustutab viivuga jäljed.
