.png)
Reisimine
Nagu hea õpetaja valmistab end igaks tunniks ette, nii vaatab ka hea giid enne ekskursiooni ikka oma märkmed üle. Nende kaante vahele on koondatud Marina Laikjõe aastate jooksul kogunenud ülestähendused. Muidugi oleks kõige parem neid jutte ekskursiooni käigus giidi enda suust kuulda, kuid raamat “Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis” annab kõigile üsna harukordse võimaluse piiluda sisse kogenud giidi isiklikku märkmikku ja saada sealt infot, mis võib tähelepaneliku lugeja muuta Pariisi tavakülastajast peaaegu asjatundjaks. Marina Laikjõe sündis Tallinnas 1967. aastal. Ta on lõpetanud Gustav Adolfi gümnaasiumi prantsuse keele eriklassi ja Tartu ülikooli vene filoloogia erialal. 1994. aastal alustas ta Pariisi-reiside korraldamist ja pärast 43-aastaselt Pariisi kolimist omandas sealse giidide ülikooli diplomi, tänu millele on Prantsusmaa kultuuriministeerium talle väljastanud eluaegse giidilitsentsi, mis võimaldab ekskursioone ja loenguid läbi viia kõikides Pariisi ja Prantsusmaa muuseumites ja lossides.
“Alustuseks pean tingimata mainima, et sain selle lugemise jooksul mitu mõnusat kõhutäit naerda ja ainuüksi see on juba piisav põhjus üks raamat endale sisse hingata. üks paik ja selle kultuur pole selles kirjeldavas tekstis mitte sihtmärk, vaid vahend kirjeldamaks avatult ühe julge ja üpris erandliku valiku teinud perekonna lugu, mis oma lihtsuses ja mängulisuses pakkus mulle paraja annuse head emotsiooni, inspiratsiooni ning unistamise julgust. Ja seda komplekti ongi ju ikka ja alati tarvis, kas pole.” Kadri Voorand muusik ja helilooja *** “Meeleolukalt kirjeldatud korra-kaose tasakaal(utus) hispaanlaslikus tempos. Tasub püüda sammu pidada, sest lõpuks kõik toimib.” Mariin Ratnik Eesti Vabariigi erakorraline ja täievoliline suursaadik Hispaania Kuningriigis ja Andorra Vürstiriigis (01.08.2019-31.08.2022) *** “Tänu Raavedele sai saarest väga hea ja emotsionaalse pildi! Soovitan kõigile, kes Tenerifele satuvad.” Tauno Kangro skulptor
Shikoku 88 templi palverännak Jaapanis ei olnud minu jaoks lihtsalt matk. See oli teekond lähemale iseenda väele läbi nähtava ja nähtamatu maailma, läbi inimeste ja olukordade. Sel teekonnal olid minu jaoks kaugeleulatuvad tagajärjed. Kaduvikku sai rännatud 44 päeva ja 1200 kilomeetrit, mis kasvatasid mu hinges sügavat tänutunnet elu ja inimeste vastu ning aitasid mõista elu lihtsust, millest me igapäevaelus nii kergesti oskame kaugeneda. Selles raamatus kirjutasin end alasti, sest kõik need read on kirjutatud eelkõige mulle endale, ühel kevadel, kirsiõiteaegu Jaapanis, Shikoku saarel … Kõik muutub, sest see oli vaid hetk, mis iial ei kordu … ichi-go ichi-e … Ma surin selleks, et uuesti sündida. Kuus kuud pärast Shikoku o-henro’t lahkusin ma kontoritöölt, et aidata inimestel kiires elutempos leida parem kontakt oma keha ja hingega. Töötan Confido Erameditsiinikeskuses Jaapani shindō ja shiki terapeut-massöörina ning shindō venitustundide juhendajana. Armastuse ja tänutundega Merike Villard
Maailmakuulsa norra teadlase ja rännumehe haarav jutustus tema esimesest tuntuks saanud reisist Fatu-Hiva saarele Vaikses ookeanis, kus ta elas pärismaalaste primitiivset elu täis seiklusi ja ohte. Raamatu väärtust tõstavad eluloolised kõrvalepõiked.
„Kas eestlased on külmad, vaiksed ja vaoshoitud või kõike seda kokku? Ütleksin eestlaste kombel – nii ja naa. Üldiselt peavad eestlased end rahvaks, kes eriti oma tundeid välja ei näita. Oma tundeid väljendatakse ainult lähimatele sõpradele. Ja selleks, et sõprade ringi sisse pääseda, läheb vaja üpris palju aega, alkoholi ja pingutust. Aga kui kord sisse saad, siis oled tõepoolest sees.”
Raamatu autor Stephanie Rendón tuli Eestisse 2014. aasta suvel doktoriõppesse ja tööle, kuid Eesti hakaks talle nii meeldima, et ta jäi siis elama ja kirjutas oma teekonnast raamatu.
„Mehhikost saabununa oli kõik sel kaunil maal minu jaoks uus. Mida aeg edasi, seda sügavamalt olen kiindunud sellesse paika, mis on täis looduse peidetud aardeid ja tugevat pärandit. See, et Eesti on nii väike ja mujal maailmas pigem vähe tuntud, muudab ta minu silmis veelgi huvitavamaks ja ihaldatumaks.
Aastatega olen võinud jälgida, kuidas uus kodumaa mind endasse haarab ja muutub samamoodi osaks minust, nagu on Mehhiko. Ma õpin eesti keelt. Ma olen eestlasega abielus. Ma elan eestlase kombel. Ma tunnen ennast nagu eestlane ja isegi kohalike käitumine on mulle omaseks saanud. Samal ajal ei ole aga mina ise kuhugi kadunud.
Ma olen ikka seesama Mehhiko naine, kes mõtleb hispaania keeles, räägib aga teises keeles.”
Püramiidid, vaaraode aaretega täidetud hauakambrid, kaamelikaravanid lõputus kõrbes ning mõistatuslik sfinks – kas tõesti on kõik see päriselt olemas. Selle raamatu kaante vahel on: Muinas-Egiptuse püramiidid põhjalik teave Kairo, Aleksandria, Luxori ja teiste vaatamisväärsuste kohta puhkamisvõimalused kõrbeoaasides ja rannakuurortides hotellide ja restoranide usaldusväärne nimekiri ja lühiiseloomustus Egiptuse köögi ahvatlused kasulikud reisinõuanded valik araabiakeelseid väljendeid lühike ülevaade maa ajaloost
Eelkõige on selle raamatukese mõte Haapsalu näitel inimestele meelde tuletada meie kohvikukultuuri endist hiilgust ja sära. Et tekiks jälle soov kohvikute ja neis pakutavate kiluvõileibade ja eklääride järele. See ei ole teaduslik uurimustöö daatumite ja kuivade kirjeldustega, vaid pigem üks mõnus lugemine kohvitassi kõrvale, mis tekitaks isu ning annaks ühtlasi ettekujutuse meie vanavanemate-aegsetest kohvikutest ja nende ümber toimunud melust Haapsalus. Ajaloolist tausta uuris ja koostas selle raamatu tarbeks Peeter Vihma. Mina panin kokku väikese popurrii retseptidest roogadele, mida unistan kohvikutes nautida ja mida kujutasin ette sobivat ka eelmise sajandi kohvikute lettidele.
Kes kardab Aafrikat? Raamatu autor Anna-Maria Penu igatahes mitte! Tema teravast sulest on ilmunud jõuline, ühiskonnakriitiline, ent samas ka tundlik ning emotsionaalne ilukirjanduslik teos, mis viib lugeja endaga kaasa rännakule Ugandasse – maale, kus lokkab vaesus ja poliitiline korruptsioon, kus tugevalt sissejuurdunud traditsioonid võivad varjutada kaine mõistuse, kus ühiskondlik hukkamõist on kerge tulema ja kus keegi ei taha tegelikult teada, mida sellest kõigest arvab üks valgenahaline naisterahvas, kes on tööle tulnud kohalikku päevalehte.
Neitsi Šveitsis, kondoomipakk Mehhikos, beebi Amsterdamis, spioonid Moskvas, armumine Prahas, surm Stockholmis, afäär Singapuris, karneval Provincetownis, transanaised San Franciscos, kott Kanaari saartel, Björk New Yorgis, Bobby Kopenhaagenis. Tere, maailm! Siit tuleb Justin Petrone, kes alati ära eksib.
Kuidas reisiti Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal enne raudtee tulekut? Mida nähti, millest oma reisikirjades kirjutati? Soome ajaloolane Seppo Zetterberg vahendab peamiselt sakslaste ja venelaste mälestusi ja reisimuljeid Balti provintsidest, kirjeldab toonaseid olusid mõisates ja postijaamades, linnades ja lossides, Tartus, Narvas, Riias ja mujalgi. 19. sajandi alguses läks Euroopas moodi vesiravi. Inimesed kogunesid merekuurortidesse, kus nad arstide järelevalve all suplesid, jõid tervistavat vett ning kosutasid üldiselt keha ja hinge. Kuurorte rajati Tallinna, Helsingisse, Dubultisse, Haapsallu. Noor Nikolai Karamzin, rännumees Faddei Bulgarin, inglanna Elizabeth Rigby, sakslastest koduõpetajad ja Tartu ülikooli professorid külastavad kuurorte ja kirikuid, losse ja mõisaid, sõidavad mööda olulisi maanteid Peterburist Riiga või Saksamaalt Peterburi ja kirjeldavad seda, mida näevad oma tõlla aknast ja millest teiste reisijatega räägivad. Mõnikord, harva küll, kirjutavad nad ka neist eksootilistest olenditest, keda juhtuvad nägema – kohalikest eestlastest ja lätlastest.
"Ajamasinaga Türgimaal" on kirjaniku ja kirjandusloolase Oskar Kruusi reisikiri, kus tänapäeva kuljetega põimuvad rohked ekskursid Väike-Aasia ajalukku ja religiooniprobleemidesse, on mõtiskletud Trooja, Pergamoni, Mileetose ning teiste ajalooliste linnade varemetel, jälgitud eesti-türgi kirjandussuhteid.
Autoreid on kaksteist. Maailma avasilmi vaatamisele tuleb ikka juurde üks omapoolne täiendus: inimese oma tegevus- ja ametiala vaatenurgast nägemine. Siinkohal olgu märgitud, et kolm autoreist on teadurid: Raimund Ubar - arvutusmasinate spetsialist, Kalju Laas - rahvastikugeograaf ja Enn Kreem - astrofüüsik; Luule Sirp ja Johannes Undusk esindavad Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühingut; Bruno Pao on varustaja, Rein Kallas "Saare Kaluri" tootmisjuht, Leonid Parašin töötab kirjastuskomitees; Harri Vilpart laulab meeskooris; Tiiu Voogla rändas ehitusmalevlasena; Mati Kalkun on ajakirjanik ja Vahur Raid näituste direktor. Paigad, mis praeguses kogumikus Antarktika ja Saaremaa vahepeale jäävad, on Austria, Belgia, Donbass, Holland, Island, Jordaania, Kamtšatka, Kuramaa, Küpros, Liibanon, Luksemburg, Mehhiko, Saksa DV, Saksa FV, Süüria, Taganrog ja Tšukotka.
Raamatu autor Mait Nilson on juht ja ettevõtja, kes jättis oma juhtimistöö, et ellu viia ammune unistus – sõita isetehtud amfiibautoga ümber maailma. Oli vaja kakskümmend aastat unistamist, viis aastat sõiduki ehitamist, aasta reisi korraldamist ja seiklus võis alata.
"Autoga ookeanile" on tavalisest reisikirjast erinev lugu sellest, kuidas ühte tehniliselt ja bürokraatlikult keerukat reisi korraldada ja mida kõike võib sellisel reisil ette tulla.
"Insight Guides" provide the complete picture through expert and informative text and remarkable photography. Each book is an inspiring background read, serving as an invaluable, on-the-spot companion. They can also be kept as a superb, visual souvenir of a visit. Expert local writers bring to life a destination's history, culture, arts and people. The guides contain detailed, cross-reference maps which means that areas and sites mentioned can be quickly pin pointed. They also incorporate all the travel details and contact numbers visitors will need.
Kuus eesti meest – Hannes Hanso, Liivo Niglas, Priit Kuusk, Kristjan Prii, Tanel Rütman ja Mart Kuusk – sõitsid 2007. aasta kevadel ja suvel ratastega üle Himaalaja. See oli nende teine, üsna pööraseks ja absurdseks kiskunud seiklus, mille kohta kõik mehed usinalt märkmeid tegid. Raamat on selle reisi aus kroonika, mille on kirjadest, päevikutest, blogist ja meenutuskildudest kokku sidunud Heidit Kaio.
"Himaalaja jutud" on ühtaegu vaimukas ja kurb reisikiri elust maailma katusel – Himaalaja piirkonnas, kus Hiina poolt okupeeritud Tiibetis kaovad inimesed; kus plahvatavad pommid ja hävivad kultuurid; aga kus seikleb ka kentsakaid rändureid ja peetakse Tiibeti olümpiamänge. Eluterve sarkasmiga kirjeldatud seiklustest võtavad teiste seas osa popkunstnik Kiwa ja üks Eesti riigikogu liige, kel tuleb rinda pista rohelise tšilli ja kohaliku riietumiskultuuriga.
Nii Armeenia kui Türgi üli- ja elukoolis tudeerinud autor lahkab teravmeelselt islami ja kristluse piiril balansseerivaid riike, üks näopool naermas ja teine nutmas. Eksootika teda ei huvita. Selle asemel kirjeldab ta läände pürgivate idamaade valu ja võlu, tihti läbi tragikoomilise absurdi. Jutuks tulevad natsionalism, sõjad, religioon, seksuaal- ja rahvusvähemused, naabritevahelised suhted jpm.
Selles raamatus viib autor lugeja A. H. Tammsaare romaani "Tõde ja õigus" tegevusmaile, jutustades köitvalt suurteose tegelaste algkujudest, Vargamäe minevikust ja tänapäevast.
Raamat on illustreeritud fotodega.
Sisukord:
Kas võtame püssi kaasa?
Puuvillapealinn linnulennult
Köie otsas mööda Tjan-Šani
Bibi Hanumi polnudki!
Läbi kõrbe -- kaamelil ja parvel
Tšinghis-khaaniga ühes saunas
Tuhandeaastane maa ja kümneaastane pealinn
Mis mul veel meelde tuli
Asjalik abimees Krimmi suundujale. Brošüüris antakse ülevaade Krimmi loodusest, ajaloost, kaasajast, linnadest ning vaatamisväärsustest.
Raamatu "Naljakas inimene" kohta on Voldemar Panso ise kirjutanud: "See naljakas kirjatöö on kõike muud kui reisiraamat. Ta võiks olla reisijaraamat – raamat, mille reisija vagunisse kaasa võtab. Sama hästi sobib ta saunasabasse või hilisõhtul voodisse – kui und ei tule. Siis tuleb. Teistpidi on ta reisija raamat, kuna kirjutajaks on olnud inimene, kes väga armastab reisida." Ka teine raamat, "Laevaga Leningradist Odessasse", sisaldab kirjaniku enda reisimärkmeid.