Reisimine
"Prantsusmaa. Ajalugu seiklustes" on isikupärane ja haarav jutustus, millest õhkub autori elu jooksul kogutud tarkust ja kirge.
Siin ühinevad romaanikirjaniku stiil ja õpetlase sügavad teadmised. Kohati naljakasse, pidevalt üllatavasse jutustusse pole kuhjatud fakte ja aastaarve, selle asemel loob autor Prantsusmaast hämmastava sümfoonilise panoraami Gallia ja Rooma aegadest kuni liikumiste #MeToo ja Black Lives Matter ning kollavestide ja Covid-19 aastateni.
Kirjaniku Prantsusmaal elamise, töötamise ja reisimise aegsed seiklused ning avastused seovad müstilise rännaku ajas ja ruumis maalähedaste kogemustega. Sõja- ja revolutsioonistseenid Provence’i tasandikest Pariisi slummide ja bulvariteni ning mõned tegelased – Caesar, Karl Suur, Louis XIV, Napoléon Bonaparte, kindral de Gaulle – võivad olla tuttavad, kuid kõiki näidatakse siin veidi teises valguses.
Paljud teised sündmused, kohad ja inimesed ei ole Prantsusmaad käsitlevates ajalootekstides kunagi varem esinenud – aurumasin gooti katedraalis, hiiglaslik puu Prantsusmaa keskpunktis, salapärased katsed kippuda autori elu kallale…
Ligi pool sajandit uurimistööd ja kondiauruga liikuval kaherattalisel ajamasinal – jalgrattal – läbitud viiskümmend tuhat kilomeetrit – nii on valminud see raamat, mida lugedes võivad paadunumadki frankofiilid ehk imestada, kas nad ikka üldse tunnevad seda terra incognita’t Euraasia läänepoolses servas, mis praegu kannab nime Prantsusmaa.
Graham Robb on sündinud 1958. aastal Manchesteris, õppinud ja ka töötanud Oxfordis Exeteri kolledžis. Ta on kirjutanud Prantsusmaa ajaloost ja kirjandusest. Eesti keelde on seni tõlgitud tema Whitbreadi auhinna võitnud biograafia "Victor Hugo" (Varrak, 2000), nii Duff Cooperi kui ka Kuningliku Kirjandusühingu Ondaatje auhinnaga pärjatud "Prantsusmaa avastamine" (Varrak, 2010) ja "Pariislased" (Varrak, 2012), mille eest autasustas Pariisi linn teda linna aumedaliga. Graham Robb elab Inglismaa ja Šotimaa piirialal.
Kuidas reisiti Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal enne raudtee tulekut? Mida nähti, millest oma reisikirjades kirjutati? Soome ajaloolane Seppo Zetterberg vahendab peamiselt sakslaste ja venelaste mälestusi ja reisimuljeid Balti provintsidest, kirjeldab toonaseid olusid mõisates ja postijaamades, linnades ja lossides, Tartus, Narvas, Riias ja mujalgi. 19. sajandi alguses läks Euroopas moodi vesiravi. Inimesed kogunesid merekuurortidesse, kus nad arstide järelevalve all suplesid, jõid tervistavat vett ning kosutasid üldiselt keha ja hinge. Kuurorte rajati Tallinna, Helsingisse, Dubultisse, Haapsallu. Noor Nikolai Karamzin, rännumees Faddei Bulgarin, inglanna Elizabeth Rigby, sakslastest koduõpetajad ja Tartu ülikooli professorid külastavad kuurorte ja kirikuid, losse ja mõisaid, sõidavad mööda olulisi maanteid Peterburist Riiga või Saksamaalt Peterburi ja kirjeldavad seda, mida näevad oma tõlla aknast ja millest teiste reisijatega räägivad. Mõnikord, harva küll, kirjutavad nad ka neist eksootilistest olenditest, keda juhtuvad nägema – kohalikest eestlastest ja lätlastest.
Nagu hea õpetaja valmistab end igaks tunniks ette, nii vaatab ka hea giid enne ekskursiooni ikka oma märkmed üle. Nende kaante vahele on koondatud Marina Laikjõe aastate jooksul kogunenud ülestähendused. Muidugi oleks kõige parem neid jutte ekskursiooni käigus giidi enda suust kuulda, kuid raamat “Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis” annab kõigile üsna harukordse võimaluse piiluda sisse kogenud giidi isiklikku märkmikku ja saada sealt infot, mis võib tähelepaneliku lugeja muuta Pariisi tavakülastajast peaaegu asjatundjaks. Marina Laikjõe sündis Tallinnas 1967. aastal. Ta on lõpetanud Gustav Adolfi gümnaasiumi prantsuse keele eriklassi ja Tartu ülikooli vene filoloogia erialal. 1994. aastal alustas ta Pariisi-reiside korraldamist ja pärast 43-aastaselt Pariisi kolimist omandas sealse giidide ülikooli diplomi, tänu millele on Prantsusmaa kultuuriministeerium talle väljastanud eluaegse giidilitsentsi, mis võimaldab ekskursioone ja loenguid läbi viia kõikides Pariisi ja Prantsusmaa muuseumites ja lossides.
„Kas eestlased on külmad, vaiksed ja vaoshoitud või kõike seda kokku? Ütleksin eestlaste kombel – nii ja naa. Üldiselt peavad eestlased end rahvaks, kes eriti oma tundeid välja ei näita. Oma tundeid väljendatakse ainult lähimatele sõpradele. Ja selleks, et sõprade ringi sisse pääseda, läheb vaja üpris palju aega, alkoholi ja pingutust. Aga kui kord sisse saad, siis oled tõepoolest sees.”
Raamatu autor Stephanie Rendón tuli Eestisse 2014. aasta suvel doktoriõppesse ja tööle, kuid Eesti hakaks talle nii meeldima, et ta jäi siis elama ja kirjutas oma teekonnast raamatu.
„Mehhikost saabununa oli kõik sel kaunil maal minu jaoks uus. Mida aeg edasi, seda sügavamalt olen kiindunud sellesse paika, mis on täis looduse peidetud aardeid ja tugevat pärandit. See, et Eesti on nii väike ja mujal maailmas pigem vähe tuntud, muudab ta minu silmis veelgi huvitavamaks ja ihaldatumaks.
Aastatega olen võinud jälgida, kuidas uus kodumaa mind endasse haarab ja muutub samamoodi osaks minust, nagu on Mehhiko. Ma õpin eesti keelt. Ma olen eestlasega abielus. Ma elan eestlase kombel. Ma tunnen ennast nagu eestlane ja isegi kohalike käitumine on mulle omaseks saanud. Samal ajal ei ole aga mina ise kuhugi kadunud.
Ma olen ikka seesama Mehhiko naine, kes mõtleb hispaania keeles, räägib aga teises keeles.”
Nii Armeenia kui Türgi üli- ja elukoolis tudeerinud autor lahkab teravmeelselt islami ja kristluse piiril balansseerivaid riike, üks näopool naermas ja teine nutmas. Eksootika teda ei huvita. Selle asemel kirjeldab ta läände pürgivate idamaade valu ja võlu, tihti läbi tragikoomilise absurdi. Jutuks tulevad natsionalism, sõjad, religioon, seksuaal- ja rahvusvähemused, naabritevahelised suhted jpm.
Raamatu autor Mait Nilson on juht ja ettevõtja, kes jättis oma juhtimistöö, et ellu viia ammune unistus – sõita isetehtud amfiibautoga ümber maailma. Oli vaja kakskümmend aastat unistamist, viis aastat sõiduki ehitamist, aasta reisi korraldamist ja seiklus võis alata.
"Autoga ookeanile" on tavalisest reisikirjast erinev lugu sellest, kuidas ühte tehniliselt ja bürokraatlikult keerukat reisi korraldada ja mida kõike võib sellisel reisil ette tulla.
Vahemere saaga kolmandas raamatus pöörab Lawrence Durrell pilgu Rhodosele. Ta liigub minevikust tänapäeva ja tagasi, et kujutada vaimukalt ja arusaamisega ajalugu ja müüte, mida sealne maastik kehastab, manades lugeja silme ette nii tegelikkuse kui ka väljamõeldisi. Vahemere idaosa suurepäraselt tutvustav "Rhodose Venuse peegeldused" on kirjutatud sama teravmeelselt, õrnalt ja luulelise mõistmisega kui "Prospero saar" ja "Küprose kibedad sidrunid". Ühest 1945. aasta kevadisest pärastlõunast saadik, kui karge tormine meri äratab Durrelli justkui uuesti ellu pärast pikki Kreekast eemal viibitud aastaid, ahmib ta sisse saareelu rõõme, kohtub külaelanikega, töötab ajalehetoimetuses, leiab uusi sõpru ning tühjendab veini- ja mastika-pudeleid, mõtiskledes mineviku, sõja ja oleviku üle. Rhodose võlu kajab tänapäevani, sest Kreeka lumm on vanem kui ajalugu. Lawrence Durrell armastas Vahemerd, selle kultuuri, loodust ja inimesi, suurem osa tema loomingust on seotud Vahemere saarte ja mereäärsete linnadega. 2017. aastal ilmus kirjastuse Eesti Raamat vahendusel tema "Küprose kibedad sidrunid", möödunud aastal "Prospero saar. Teejuht Korfu maastike ja tavade juurde". Lawrence Durrelli suurteose – Aleksandria kvarteti – kaks viimast raamatut jõuavad samuti käesoleval aastal eesti lugejani.
"Lahkuge siit enne, kui saar teid täielikult ära nõiub ja enda külge aheldab …," anti nõiduslikult tüünel keskpäevatunnil kalurite kohvikus istuvale Dorothy Carringtonile nõu.
Aga tema juba oligi saare kütkeis.
"Korsika. Graniitsaare portree", midagi palju enamat kui pelgalt reisiraamat, kasvas välja Korsikal elatud aastate jooksul nähtu ja kogetu tulemusena ning kujutab endast erakordselt elavat ja imelist portreed.
Korsika maapiirkondades levinud arhailistest uskumustest, nõiakunstist ja vendeta-süsteemist ülevaadet andes, genovalaste arhitektuuri vaadeldes või korsiklaste külalislahkust nautides maalib autor pildi seda kõike ümbritsevast: mäed ja oliivipuud, makja joobnustav aroom ning graniitkülade askeetlik ilu.
Raamat heidab esimest korda valgust Korsikale kui Euroopa ülitähtsale elemendile: äärmiselt individualistlik saarekultuur, mille kandjateks olevad inimesed on alati kalliks pidanud oma armastust vabaduse ja poliitilise õigluse vastu ning hinnanud kõrgelt uhkust, külalislahkust ja luulet.
Seda raamatut võib vabalt pidada parimaks, mis on kunagi Napoléoni saare kohta kirjutatud; see on elegantses stiilis kirja pandud külluslik kooslus ajaloost, etnograafiast ja isiklikest tähelepanekutest.
Üks kõige lummavamatest kohavaatlustest, mis on kunagi paberile jõudnud.
Kohvikud keset tänavat. Viini šnitsel sidruniga. Roosad kastaniõied, pargid ja „tupsupuu“. Hofburgi majesteetlik arhitektuur ja Stephansdomi katedraali gootika. Tõllad vanalinna tänavatel, hobustel kakakotid saba all. Puitistmetega punavalged trammid. Käesuudlused ja ballid. Akadeemilised tiitlid. Kristlik kultuuriruum ja vana hea saksa keel. Kui erinev Tallinnast 1700 kilomeetri kaugusel Austria olla saab?
Autori Triinu Viilukase sõprus Viiniga – suurlinnaga, mis on parajalt väike, et olla Eesti moodi, ja piisavalt suur, et olla täiesti teistmoodi – on kestnud 17 aastat.
Ukraina on Eestist vaid päevase autosõidu kaugusel ja paljud meist on seal käinud. Seetõttu on kerge tekkima pettekujutelm millestki ootuspärasest, ette teadaolevast. Tegemist on aga väga suure ja eripalgelise maaga, kus elab enam kui 40-miljoniline, pika ning värvika aja- ja kultuurilooga rahvas. Maa ja rahvas, kes võivad igal sammul üllatada millegi uue ja ootamatuga -- ja ongi nüüd üllatanud ning vaimustanud pea kogu maailma.
Heinike Heinsoo on eestikeeleteadlane, Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte emeriitdotsent. Alates 2019. aasta sügisest on ta Lvivi Ivan Franko nimelise Rahvusliku Ülikooli eesti keele ja kultuuri lektor.
“Alustuseks pean tingimata mainima, et sain selle lugemise jooksul mitu mõnusat kõhutäit naerda ja ainuüksi see on juba piisav põhjus üks raamat endale sisse hingata. üks paik ja selle kultuur pole selles kirjeldavas tekstis mitte sihtmärk, vaid vahend kirjeldamaks avatult ühe julge ja üpris erandliku valiku teinud perekonna lugu, mis oma lihtsuses ja mängulisuses pakkus mulle paraja annuse head emotsiooni, inspiratsiooni ning unistamise julgust. Ja seda komplekti ongi ju ikka ja alati tarvis, kas pole.” Kadri Voorand muusik ja helilooja *** “Meeleolukalt kirjeldatud korra-kaose tasakaal(utus) hispaanlaslikus tempos. Tasub püüda sammu pidada, sest lõpuks kõik toimib.” Mariin Ratnik Eesti Vabariigi erakorraline ja täievoliline suursaadik Hispaania Kuningriigis ja Andorra Vürstiriigis (01.08.2019-31.08.2022) *** “Tänu Raavedele sai saarest väga hea ja emotsionaalse pildi! Soovitan kõigile, kes Tenerifele satuvad.” Tauno Kangro skulptor
Rohkete värviillustratsioonide ja -fotodega ainulaadne linnajuht annab ülevaate Tallinna vanalinnast, selle kujunemisloost ja omanäolisematest ehitistest. Et Tallinn pole üksnes vanalinn, tutvustatakse põgusalt ka city-t, omaaegseid eeslinnu, Kadriorgu, Piritat jne. Linnajuhi abil saab suurem laps iseseisvalt linna vaatamisväärsustega tutvuda, kuid sellest raamatust peaks abi olema ka lapsevanematel ja algklasside õpetajatel lastele linna tutvustamisel.
"Jalutaja teejuht" sobib nii patseerijale kui ka ratturile matkamaks Maarjamäelt Meriväljale. Raamat avab kuurordi kultuuriloolise veimevaka.
Juttu tuleb
- koloriitsemate Pirita asukate, nagu Konstantin Päts, tegemistest;
- endiseaegsetest küladest;
- looduskaunitest paikadest;
- tähtsamatest hoonetest (klooster, teletorn, olümpiarajatised, villad).
Ekskursioonina üles ehitatud raamatu peamiseks autoriks on armastatud ajaloolane Robert Nerman, uuematest ehitistest kirjutab arhitektuuri- ja disainikriitik Karin Paulus. Käsitletavad piirkonnad ja hooned on kaardistatud – soovi korral võib lugeja kogu tutvustatava piirkonna raamatus leiduvate kaartide abil läbi jalutada.
"Hirm ja jälestus Egeuse merel" on tõsielusarja "Üle parda" võtete ajal kirjutatud gonzo-žurnalistlik reisikiri — armutult otsekohene sissevaade telesaate ja selles osalejate suhetesse, mis toimib autori autoetnograafilise eneseavastusena kesk Egeuse merd.
Lisaks leiab raamatust muudki: lühireisikirja Sloveeniasse, kraterotoopilise novelli, raamatuarvustuse ning akadeemilise essee ümberlõikusest. Kirjanduslikud žanrid põimuvad ühtseks tervikuks, mis on oma autori nägu.
"Insight Guides" provide the complete picture through expert and informative text and remarkable photography. Each book is an inspiring background read, serving as an invaluable, on-the-spot companion. They can also be kept as a superb, visual souvenir of a visit. Expert local writers bring to life a destination's history, culture, arts and people. The guides contain detailed, cross-reference maps which means that areas and sites mentioned can be quickly pin pointed. They also incorporate all the travel details and contact numbers visitors will need.
Jätkuvad autori seiklused Ameerikamaal. Jätkub kohanemine. Halloweeni-paranoiad, tänupüha-ummikud, jõulukinginimekirjad, kinnisvaraotsingud, kiirabihaigla, ööklubi, pesumajapidaja Miša, suusamütsiga John, põrandaharjaga Inga, kodukujundusideedega ämm, viie mobiiltelefoniga äi... Ja kõige selle keskel üks eesti naine...
Neitsi Šveitsis, kondoomipakk Mehhikos, beebi Amsterdamis, spioonid Moskvas, armumine Prahas, surm Stockholmis, afäär Singapuris, karneval Provincetownis, transanaised San Franciscos, kott Kanaari saartel, Björk New Yorgis, Bobby Kopenhaagenis. Tere, maailm! Siit tuleb Justin Petrone, kes alati ära eksib.
