.png)
Reisimine
Shikoku 88 templi palverännak Jaapanis ei olnud minu jaoks lihtsalt matk. See oli teekond lähemale iseenda väele läbi nähtava ja nähtamatu maailma, läbi inimeste ja olukordade. Sel teekonnal olid minu jaoks kaugeleulatuvad tagajärjed. Kaduvikku sai rännatud 44 päeva ja 1200 kilomeetrit, mis kasvatasid mu hinges sügavat tänutunnet elu ja inimeste vastu ning aitasid mõista elu lihtsust, millest me igapäevaelus nii kergesti oskame kaugeneda. Selles raamatus kirjutasin end alasti, sest kõik need read on kirjutatud eelkõige mulle endale, ühel kevadel, kirsiõiteaegu Jaapanis, Shikoku saarel … Kõik muutub, sest see oli vaid hetk, mis iial ei kordu … ichi-go ichi-e … Ma surin selleks, et uuesti sündida. Kuus kuud pärast Shikoku o-henro’t lahkusin ma kontoritöölt, et aidata inimestel kiires elutempos leida parem kontakt oma keha ja hingega. Töötan Confido Erameditsiinikeskuses Jaapani shindō ja shiki terapeut-massöörina ning shindō venitustundide juhendajana. Armastuse ja tänutundega Merike Villard
“Alustuseks pean tingimata mainima, et sain selle lugemise jooksul mitu mõnusat kõhutäit naerda ja ainuüksi see on juba piisav põhjus üks raamat endale sisse hingata. üks paik ja selle kultuur pole selles kirjeldavas tekstis mitte sihtmärk, vaid vahend kirjeldamaks avatult ühe julge ja üpris erandliku valiku teinud perekonna lugu, mis oma lihtsuses ja mängulisuses pakkus mulle paraja annuse head emotsiooni, inspiratsiooni ning unistamise julgust. Ja seda komplekti ongi ju ikka ja alati tarvis, kas pole.” Kadri Voorand muusik ja helilooja *** “Meeleolukalt kirjeldatud korra-kaose tasakaal(utus) hispaanlaslikus tempos. Tasub püüda sammu pidada, sest lõpuks kõik toimib.” Mariin Ratnik Eesti Vabariigi erakorraline ja täievoliline suursaadik Hispaania Kuningriigis ja Andorra Vürstiriigis (01.08.2019-31.08.2022) *** “Tänu Raavedele sai saarest väga hea ja emotsionaalse pildi! Soovitan kõigile, kes Tenerifele satuvad.” Tauno Kangro skulptor
„Kas eestlased on külmad, vaiksed ja vaoshoitud või kõike seda kokku? Ütleksin eestlaste kombel – nii ja naa. Üldiselt peavad eestlased end rahvaks, kes eriti oma tundeid välja ei näita. Oma tundeid väljendatakse ainult lähimatele sõpradele. Ja selleks, et sõprade ringi sisse pääseda, läheb vaja üpris palju aega, alkoholi ja pingutust. Aga kui kord sisse saad, siis oled tõepoolest sees.”
Raamatu autor Stephanie Rendón tuli Eestisse 2014. aasta suvel doktoriõppesse ja tööle, kuid Eesti hakaks talle nii meeldima, et ta jäi siis elama ja kirjutas oma teekonnast raamatu.
„Mehhikost saabununa oli kõik sel kaunil maal minu jaoks uus. Mida aeg edasi, seda sügavamalt olen kiindunud sellesse paika, mis on täis looduse peidetud aardeid ja tugevat pärandit. See, et Eesti on nii väike ja mujal maailmas pigem vähe tuntud, muudab ta minu silmis veelgi huvitavamaks ja ihaldatumaks.
Aastatega olen võinud jälgida, kuidas uus kodumaa mind endasse haarab ja muutub samamoodi osaks minust, nagu on Mehhiko. Ma õpin eesti keelt. Ma olen eestlasega abielus. Ma elan eestlase kombel. Ma tunnen ennast nagu eestlane ja isegi kohalike käitumine on mulle omaseks saanud. Samal ajal ei ole aga mina ise kuhugi kadunud.
Ma olen ikka seesama Mehhiko naine, kes mõtleb hispaania keeles, räägib aga teises keeles.”
Neli pikemat reisikirja, mis on sündinud erinevates maades asuvate kirjanike loomemajade külastamise viljana.
Žanriliselt kirev raamat ühendab endas reisipäevikut, ühiskonna- ja kultuurikriitikat, esseistikat ja belletristikat, mitmes laadis vaateid elule ja inimesele.
Autor kutsub lugeja endaga pihtimuslikule teekonnale, milles erinevates häälestustes ja motiivides kordub raamatu põhiteema, universaalse armastuse otsing.
Omalaadsed rännakud ajas ja ruumis kulmineeruvad raamatu poeetilises nimiloos.
Vahemere saaga kolmandas raamatus pöörab Lawrence Durrell pilgu Rhodosele. Ta liigub minevikust tänapäeva ja tagasi, et kujutada vaimukalt ja arusaamisega ajalugu ja müüte, mida sealne maastik kehastab, manades lugeja silme ette nii tegelikkuse kui ka väljamõeldisi. Vahemere idaosa suurepäraselt tutvustav "Rhodose Venuse peegeldused" on kirjutatud sama teravmeelselt, õrnalt ja luulelise mõistmisega kui "Prospero saar" ja "Küprose kibedad sidrunid". Ühest 1945. aasta kevadisest pärastlõunast saadik, kui karge tormine meri äratab Durrelli justkui uuesti ellu pärast pikki Kreekast eemal viibitud aastaid, ahmib ta sisse saareelu rõõme, kohtub külaelanikega, töötab ajalehetoimetuses, leiab uusi sõpru ning tühjendab veini- ja mastika-pudeleid, mõtiskledes mineviku, sõja ja oleviku üle. Rhodose võlu kajab tänapäevani, sest Kreeka lumm on vanem kui ajalugu. Lawrence Durrell armastas Vahemerd, selle kultuuri, loodust ja inimesi, suurem osa tema loomingust on seotud Vahemere saarte ja mereäärsete linnadega. 2017. aastal ilmus kirjastuse Eesti Raamat vahendusel tema "Küprose kibedad sidrunid", möödunud aastal "Prospero saar. Teejuht Korfu maastike ja tavade juurde". Lawrence Durrelli suurteose – Aleksandria kvarteti – kaks viimast raamatut jõuavad samuti käesoleval aastal eesti lugejani.
Kuidas reisiti Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal enne raudtee tulekut? Mida nähti, millest oma reisikirjades kirjutati? Soome ajaloolane Seppo Zetterberg vahendab peamiselt sakslaste ja venelaste mälestusi ja reisimuljeid Balti provintsidest, kirjeldab toonaseid olusid mõisates ja postijaamades, linnades ja lossides, Tartus, Narvas, Riias ja mujalgi. 19. sajandi alguses läks Euroopas moodi vesiravi. Inimesed kogunesid merekuurortidesse, kus nad arstide järelevalve all suplesid, jõid tervistavat vett ning kosutasid üldiselt keha ja hinge. Kuurorte rajati Tallinna, Helsingisse, Dubultisse, Haapsallu. Noor Nikolai Karamzin, rännumees Faddei Bulgarin, inglanna Elizabeth Rigby, sakslastest koduõpetajad ja Tartu ülikooli professorid külastavad kuurorte ja kirikuid, losse ja mõisaid, sõidavad mööda olulisi maanteid Peterburist Riiga või Saksamaalt Peterburi ja kirjeldavad seda, mida näevad oma tõlla aknast ja millest teiste reisijatega räägivad. Mõnikord, harva küll, kirjutavad nad ka neist eksootilistest olenditest, keda juhtuvad nägema – kohalikest eestlastest ja lätlastest.
Kui tahate lastega ühiselt midagi toredat ette võtta, aidata neil silmaringi laiendada, areneda ning maailma ja inimkonda paremini tundma õppida, siis reisimine välismaal pakub selleks suurepärase võimaluse. Reisimine lastega ei tähenda küll suurt luksust, lõõgastust ega rahu, kuid annab teile unustamatuid ühiseid kogemusi. Ja mis veelgi parem, süstib rännupisiku ka teie lastesse. Nad on teile selle eest igavesti tänulikud.
Lonely Planeti sarja raamatust saab asjalikku nõu, kuidas teha perega reisimisest nii endale kui igas vanuses lastele meeldejääv elamus. Raamatu autorid on lapsevanematest rännumehed, kes oskavad anda ideid reisisihi valimiseks, soovitusi reisiks valmistumiseks ja kohvri pakkimiseks – kõik selleks, et reisida mugavalt ja turvaliselt. Saame usaldusväärse ülevaate elamistingimustest, transpordivõimalustest ja vaatamisväärsustest sihtkohariikides. Riigid on grupeeritud mandrite kaupa ja neid mahub raamatusse rohkem kui 80.
Reisijuht teeb lastega reisimise lihtsamaks, olgu plaanis siis jõuluvana külastamine Lapimaal, visiit Patagoonia pingviinide juurde või Laose templite vaatamine.
Neitsi Šveitsis, kondoomipakk Mehhikos, beebi Amsterdamis, spioonid Moskvas, armumine Prahas, surm Stockholmis, afäär Singapuris, karneval Provincetownis, transanaised San Franciscos, kott Kanaari saartel, Björk New Yorgis, Bobby Kopenhaagenis. Tere, maailm! Siit tuleb Justin Petrone, kes alati ära eksib.
"Prantsusmaa. Ajalugu seiklustes" on isikupärane ja haarav jutustus, millest õhkub autori elu jooksul kogutud tarkust ja kirge. Siin ühinevad romaanikirjaniku stiil ja õpetlase sügavad teadmised. Kohati naljakasse, pidevalt üllatavasse jutustusse pole kuhjatud fakte ja aastaarve, selle asemel loob autor Prantsusmaast hämmastava sümfoonilise panoraami Gallia ja Rooma aegadest kuni liikumiste #MeToo ja Black Lives Matter ning kollavestide ja Covid-19 aastateni. Kirjaniku Prantsusmaal elamise, töötamise ja reisimise aegsed seiklused ning avastused seovad müstilise rännaku ajas ja ruumis maalähedaste kogemustega. Sõja- ja revolutsioonistseenid Provence’i tasandikest Pariisi slummide ja bulvariteni ning mõned tegelased – Caesar, Karl Suur, Louis XIV, Napoléon Bonaparte, kindral de Gaulle – võivad olla tuttavad, kuid kõiki näidatakse siin veidi teises valguses. Paljud teised sündmused, kohad ja inimesed ei ole Prantsusmaad käsitlevates ajalootekstides kunagi varem esinenud – aurumasin gooti katedraalis, hiiglaslik puu Prantsusmaa keskpunktis, salapärased katsed kippuda autori elu kallale… Ligi pool sajandit uurimistööd ja kondiauruga liikuval kaherattalisel ajamasinal – jalgrattal – läbitud viiskümmend tuhat kilomeetrit – nii on valminud see raamat, mida lugedes võivad paadunumadki frankofiilid ehk imestada, kas nad ikka üldse tunnevad seda terra incognita’t Euraasia läänepoolses servas, mis praegu kannab nime Prantsusmaa. Graham Robb on sündinud 1958. aastal Manchesteris, õppinud ja ka töötanud Oxfordis Exeteri kolledžis. Ta on kirjutanud Prantsusmaa ajaloost ja kirjandusest. Eesti keelde on seni tõlgitud tema Whitbreadi auhinna võitnud biograafia "Victor Hugo" (Varrak, 2000), nii Duff Cooperi kui ka Kuningliku Kirjandusühingu Ondaatje auhinnaga pärjatud "Prantsusmaa avastamine" (Varrak, 2010) ja "Pariislased" (Varrak, 2012), mille eest autasustas Pariisi linn teda linna aumedaliga. Graham Robb elab Inglismaa ja Šotimaa piirialal.
Lugu Eestimaa naisest, kes võtab end töölt vabaks, et teha vaid seda, mida tegelikult tahab. Nii abistab ta põhumaja ehitamisel, müüb Pärnus keraamikat, sorteerib Austraalias postkaarte, sukeldub Lõuna-Hiina meres, seikleb Malaisias ja Laoses ning proovib ära taluelu Võrumaal.
Jaan Krossi ja Ellen Niidu reisikiri 1964. aastal toimunud reisist Türgimaale, Egiptusesse ja Kreekasse.
Ma tahan kõike. Hinnaalanduseta, odava väljamüügita. Tahan nautida seda, kuis viin oma reisirühma läbi kõrbe nagu Mooses, ja tahan istuda üksi suurlinna pohmellises hommikuhämus. Tahan nutta väikeses külakirikus ja naerda neegrinaise suures süles, tahan rääkida Kierkegaardiga vaikusest ja hüpata Jay-Z kontserdil röökivas rahvamassis. Tahan olla ilmamaa serval – põhja- ja lõunapoolusel, lennata Padmasambhavana Himaalaja kohal, sõita rongiga läbi Venemaa, juua šampanjat presidentidega. Tahan vaadata maailma süütalapse silmadega, enne kui Damaskuse teras rebib mu patust keret. Tahan surra ja uuesti sündida. Ja armastada, armastada, armastada. Lõputult. Nendest tahtmistest on sündinud see raamat ja inspireeritud mu reisid. Lähen jälle, kuigi tean, et on hea, kui saan kübemegi sellest, mida igatsen. Tegemist on "Minu" sarja sajanda raamatuga.
Raamatu "Naljakas inimene" kohta on Voldemar Panso ise kirjutanud: "See naljakas kirjatöö on kõike muud kui reisiraamat. Ta võiks olla reisijaraamat – raamat, mille reisija vagunisse kaasa võtab. Sama hästi sobib ta saunasabasse või hilisõhtul voodisse – kui und ei tule. Siis tuleb. Teistpidi on ta reisija raamat, kuna kirjutajaks on olnud inimene, kes väga armastab reisida." Ka teine raamat, "Laevaga Leningradist Odessasse", sisaldab kirjaniku enda reisimärkmeid.
"Krimmi päevik" on humoorikas sissevaade Ukraina külaromantikasse ja Krimmi elanike, eelkõige seal elavate eesti juurtega inimeste eluolusse ja identiteeti. Kõrvuti kohalikuga kajastuvad raamatus ka autori enda tunded – raske algus võõrastes ja kasinates oludes, kodunemine ja teistkordne naasmine keskkonda, mis oli algul vastumeelne ja tundmatu. Raamat on saadaval kahe erineva kaanepildiga, vali endale sobivam! Tiina Rekand elab alates 2008. aasta sügisest Krimmi eestlaste keskuseks olevas Krasnodarka külas, kus kogub materjali sealse eestlaskonna kohta, ja töötab Aleksandrovka keskkoolis, õpetades kohalikele eesti keelt ja kultuuri.
Nagu hea õpetaja valmistab end igaks tunniks ette, nii vaatab ka hea giid enne ekskursiooni ikka oma märkmed üle. Nende kaante vahele on koondatud Marina Laikjõe aastate jooksul kogunenud ülestähendused. Muidugi oleks kõige parem neid jutte ekskursiooni käigus giidi enda suust kuulda, kuid raamat “Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis” annab kõigile üsna harukordse võimaluse piiluda sisse kogenud giidi isiklikku märkmikku ja saada sealt infot, mis võib tähelepaneliku lugeja muuta Pariisi tavakülastajast peaaegu asjatundjaks. Marina Laikjõe sündis Tallinnas 1967. aastal. Ta on lõpetanud Gustav Adolfi gümnaasiumi prantsuse keele eriklassi ja Tartu ülikooli vene filoloogia erialal. 1994. aastal alustas ta Pariisi-reiside korraldamist ja pärast 43-aastaselt Pariisi kolimist omandas sealse giidide ülikooli diplomi, tänu millele on Prantsusmaa kultuuriministeerium talle väljastanud eluaegse giidilitsentsi, mis võimaldab ekskursioone ja loenguid läbi viia kõikides Pariisi ja Prantsusmaa muuseumites ja lossides.
Sisukord:
Kas võtame püssi kaasa?
Puuvillapealinn linnulennult
Köie otsas mööda Tjan-Šani
Bibi Hanumi polnudki!
Läbi kõrbe -- kaamelil ja parvel
Tšinghis-khaaniga ühes saunas
Tuhandeaastane maa ja kümneaastane pealinn
Mis mul veel meelde tuli