Raamatu "Naljakas inimene" kohta on Voldemar Panso ise kirjutanud: "See naljakas kirjatöö on kõike muud kui reisiraamat. Ta võiks olla reisijaraamat – raamat, mille reisija vagunisse kaasa võtab. Sama hästi sobib ta saunasabasse või hilisõhtul voodisse – kui und ei tule. Siis tuleb. Teistpidi on ta reisija raamat, kuna kirjutajaks on olnud inimene, kes väga armastab reisida." Ka teine raamat, "Laevaga Leningradist Odessasse", sisaldab kirjaniku enda reisimärkmeid.

"Need kirjatükid on sündinud varastatud ajast – öötundidest. Isegi mitte vabast tahtest, vaid teiste pealekäimisel edasi anda oma muljeid. Muljed – need nad ongi. Nad on sündinud ettevalmistuseta nagu reisidki. Neil muljetel on siiski üks ühine nimetaja: need on teatrimehe muljed. Paljugi sellest, mis antud hetkel oli üllatuslik ning uus, on nüüd juba iganenud ja varsti lootusetult vana. Ma ei paranda neid lehti. Las nad olla nagu olid, need hetke impressioonid. Selles on nende piiratus, aga võib-olla ka võlu – neile, kes ei otsi siit tõsiandmeid kirjeldatud maade kohta, vaid keda huvitab, mida mõtles või tundis kunagi üks eesti teatrimees, kui ta viibis neil mail."

Ma olen saanud selleks, kelleks ma pole unistanud saada. Kelleks ma unistasin saada, selleks ei saanud. Tahtsin saada meremeheks, hiljem klouniks ja veel hiljem kirikuõpetajaks. Ma pole olnud kunagi religioosne inimene; nähtavasti veetles mind õpetajakutseski usuteadus ja sõna elavaks tegemine. Kui vastasin ankeedis, et ihalen klouniks saada, pahandati minu peale gümnaasiumis, et mis mõttes ma end siis harin. Lurichi isa öelnud, kui Georg jäi kindlaks saada jõumeheks: «Oleksin ma sinu kavatsusi varem teadnud, siis poleks ma sind üldse kooli pannud. Ma oleksin selle rahaga, mis sinu koolitamise peale ära raiskasin, mitu head hobust võinud osta.»

Voldemar Panso ei mõelnud oma 1965. a. ilmunud kandidaaditööd kitsalt erialase käsiraamatuna näitlejaile, vaid suunas ta kõigile, kel huvi ja kiindumust teatrikunsti vastu. Vahepealsed aastakümned on veelgi tõstnud teose väärtust ajaloolise ja üldistava mõlgutusena inimesest kunstis ja kunstist inimeses. Aga ka lihtsalt põneva lugemisvarana elust, teatrist ja teatrikoolist – koos eredate näitlejaportreedega (P. Pinna, A. Lauter, L. Reiman, R. Bauman jt.). Eesti kultuuriloo tähtteosena asetub "Töö ja talent näitleja loomingus" maailma parimate teatriraamatute ritta.