Eesti Kirjanike Liidu noortesektsiooni juhi Maiken Tiitsi debüütluulekogu "Malbe masohhist" koosneb neljast peatükist, kus nukrusenoodid ja nostalgiahetked segunevad süngete sõnade ja eneseirooniaga. Toimetaja Jürgen Rooste sõnul on "Malbe masohhist" omamoodi psühhokroonika, poeetiline retk noore naise suh(e)te maailma, kus romantilisest-malbest unelemisest saab mõnevõrra mürgine-masohhistlik retk tegelikkusesse. See on naljakas raamat kurbadest asjadest ja ka humoorikas-teraapiline vaatlus noist nüanssidest, mis vahel naljatuju ära võtavad. Raamatut saab lugeda tervikliku loona, pildijadana, aga ka üksikute tõdemuste ja võllavärsside kaupa!

Eda Ahi on tundliku keelekasutusega ja enamasti rütmilis-riimilist luulet kirjutav luuletaja ja tõlkija. Ta on saanud oma loomingu eest Betti Alveri kirjandusauhinna, Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna ja 2018. aastal ka Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia. „Maailma avastamine” on Eda Ahi kuues luulekogu, mis püüab näidata üht võimalikku emadusekogemust. Krossilt laenatud pealkirjaga kogu räägib tavapärasest retkest, mille jooksul üks inimene avastab muutunud maailma eufooria, ahastuse, väikeste rõõmude ja suure pidetuse saatel. Luulekogu koosneb 49 tekstist, mille hulgas on nii luuletuse mõõtu välja andvaid tekste kui ka lühikesi mänglevamaid salme ja argipäevakilde.

Romaani peategelane, inimpõlgurist dokumendivõltsija Simone Simonini, kelles tõelist kirge äratab vaid lookas toidulaud, pakub oma teeneid eri riikide valitsusametnikele, salateenistustele ja politseile, liigub topeltagentide, äraandlike ohvitseride ja patuelu elavate vaimulike seltskonnas, käib läbi garibaldiinide, jesuiitide, satanistide, vabamüürlastega. Romaani tegevus hargneb 19. sajandil, Itaalia ühendamisest Dreyfusi afäärini, taustaks Siioni tarkade protokollide tekkelugu. Kus iganes Simonini ka ei viibiks – Torinos, Palermos, Pariisis –, ikka kujundab ta vihkajalik meelelaad käratult ajalugu, jättes endast maha hukatust ja valu. Kui peategelane välja arvata, on romaani tegelaskujud eranditult elust võetud. Ent võib ka juhtuda, et kõige tõetruumaks osutub nimelt loo ainus väljamõeldud tegelane, sarnanedes mõne teisega, kes on endistviisi meie keskel. Umberto Eco (1932–2016) on maailmakuulus Itaalia semiootik, kirjanik ja keskaja uurija. Oma akadeemilise uurimistöö kõrval jõudis Bologna professor ja Tartu ülikooli audoktor kirjutada kokku seitse romaani, suure menu pälvinud „Roosi nimest” (1980) kuni viimaseks jäänud „Puhta nullini” (2015). Eesti keelde on neist seni tõlgitud viis.

Margaret Atwoodi düstoopiline meistriteos „Teenijanna lugu” on moodne klassika. Romaani järjega „Testamendid”, mis pärjati 2019 Bookeri preemiaga, viib autor loo dramaatilise lõpuni. Rohkem kui viisteist aastat pärast „Teenijanna loos” kirjeldatud sündmusi võimutseb Gileadis endiselt teokraatlik režiim, ent on märke selle sisemisest määndumisest. Sel otsustaval hetkel ristuvad kolme väga erineva naise eluteed ning tulemus mõjutab nende kõigi, nagu ka Gileadi saatust. Kaks naist on veel noorukesed, Gileadi režiimi ajal üles kasvanud. Nende tunnistustele lisandub kolmanda, vanema naise hääl. Tema on saavutanud Gileadis mõningase mõjukuse häbitute saladuste teadmise tõttu. „Testamentides” näitab Atwood, kuidas iga naine, tegelikult iga inimene, on sunnitud türanniale üles ehitatud ühiskonnas kohanema, oma koha leidma ja mõtlema, kui kaugele ta sellesse uskumises läheb. Atwoodi enda sõnutsi ärgitas teda „Teenijanna loo” järge kirjutama just lugejate huvi, teisalt lähtus ta ka sellest, mis meie maailmas praegu toimub.