Tooted

T. Subba Row (1856-1890) oli oma aja autoriteetsemaid muistsete tarkuseallikate ja idamaiste filosoofiasuundade tundjaid ning interpreteerijaid. Neli loengut Bhagavadgita filosoofiast pidas ta aastatel 1885-1886. Neis pakub ta lugejale võimaluse vügavuti arutleda selle üle, mis on peidetud nii Bhagavadgitas kui ka Mahabharatas endas esinevate sümbolite ja mõistuütlemiste taha.

Aegade jooksul on paljude inimesteni jõudnud teated Tiibetis asuvast salajasest ja müstilisest "suurte hingede", Mahatmade, vennaskonnast. Mahatma on kõrgem adept, elav inimene, kes on loobunud nirvaana rahust, et juhatada ja suunata inimkonda. Neist kaks Meistrit, Morya ja Koot Hoomi, aitasid kaasa Teosoofia Ühingu loomisele 1875. aastal ning jäid mitmeteks aastateks selle õpetajateks ja juhendajateks. Vajadus ühingu loomiseks tulenes 19. saj. olukorrast, mil inimkond oli ühelt poolt vajumas sügavasse materialismi ja teiselt poolt olid paljud suured usundid mandumas – pime usklikkus oli kaotanud usundite algupärase filosoofia ja eetika. Meistrid tõid ühingu kaudu läänemaailma tagasi unustatud teadmise karma ja taassünni seadusest ning metafüüsilised õpetused, mis paljastasid ärksa meelega lugejale täiesti uue vaatenurga religiooni, filosoofia ja teaduse sünteesile. Aastatel 1880-1886 pidasid Meistrid kirjavahetust mitmete Teosoofia Ühingu liikmetega. Raamatusse on koondatud kirjad A. P. Sinnettile, kes oli tollel hetkel India mõjuka ajalehe Pioneer peatoimetaja. Kirjade originaalid asuvad hetkel Briti Raamatukogus. Kirjad on jagatud kahte rühma. Esimene puudutab inimese vaimset teed ehk selgitusi, mida tähendab Tarkuse Meistri õpilaseks olemine ja millised eetilised nõudmised sellega kaasnevad. Teine osa hõlmab teaduspõhiseid õpetusi, kus Meistrid selgitavad inimese ja maailma arengutsükleid ning laiemalt kogu olemasolu alusseaduseid. Raamat sisaldab teosoofilise kirjanduse olulisi, samas ka keerulisi tekste, mis juhivad tõsimeelseid uurijaid Muistse Tarkuse Allika suunas.

Helena Blavatsky õpetas, et teosoofia ei ole ilmutus ega spekulatsioon, vaid katse järk-järgult uuesti tutvustada teosoofilises kirjanduses seni varjatud teadust nimega okultne teadus e salateadus. Blavatsky järgi kirjeldab salateadus reaalsust mitte ainult füüsilisel, vaid ka metafüüsilisel tasandil. Blavatsky sõnul on "salateadus" säilinud ja seda on praktiseerinud kogu ajaloo vältel hoolikalt valitud ja koolitatud inimesed. Ta ei pidanud oma kirjutatud õpetusi täiuslikeks, vaid nimetas teosoofia ühe eesmärgina looduse selgitamata seaduste uurimist. Ta hoiatas, et teosoofiast ei tohi teha järjekordset ususüsteemi, sest tema arvates oli pime usk kahjulik.