SS-tankidiviis "Wiking", kus võitles vabatahtlikena 11 euroopa rahva esindajaid (nende hulgas ka eesti pataljon "Narwa", mida diviisi juhtkond väga kõrgelt hindas), alustas oma sõjateed 1941. aasta suvel Ukrainas ja lõpetas 1945. aasta mais Ukrainas. Tavaliselt paisati diviis kõige ohtlikumatesse rindelõikudesse, kus oli vaja vastase kaitsest läbi murda või siis (eriti sõja teisel poolel) katta muude väeosade taandumist. Diviisi ja selle allüksuste lahingute kõrval on rohkesti juttu ka üksikute sõjameeste ennastohverdavast vaprusest, sest nagu lausus üks diviisi veterane: "Waffen-SS-i astujatega elukindlustuslepingut ei sõlmitud". Raamatut illustreerivad rohked fotod.

11. SS-vabatahtlike soomusdiviis Nordland on tähelepanuväärsemaid Teises maailmasõjas Saksa poolel võidelnud väekoondisi, mis 1944. aasta jaanuarist oli peaaegu päevast päeva lahingute tulipunktis. Suurte kaotuste hinnaga kaeti Saksa vägede taganemist Venemaalt Oranienbaumi alt Eestisse ning löödi raskeid lahinguid Narva rindel, Tannenbergi liinil ja Tartu all. Diviis hukkus Berliini all ja linnas endas hargnenud lõppheitluses.

Raamatu raskuspunktiks on lahingud Neveli, Narva ja Daugavpilsi piirkonnas, enamasti aladel, mis olid tankivõitluseks täiesti sobimatud ja kus Teise maailmasõja lõppfaasis kujunesid välja täiesti uued tegutsemispõhimõtted. "Tiigrid" olid nn üksikvõitlejad jalaväe toetusel. Tankid olid enamjaolt eesliinil ning tegutsesid tihedas koostöös jalaväe ja pioneeridega.

Tähelepanuväärne on autori püsiv tankistihing: uljus, ustav relvavendlus ning ettenägelik ja kaval taktika aitasid Cariusel uskumatuid tulemusi saavutada.
Carius annab üksikasjaliku pildi rindel lahingute ajal valitsenud meeleoludest, sõdurite ja ohvitseride omavahelistest suhetest ning sellestki, kuidas ikka ja jälle tekkis temal kui eesliinivõitlejal lahkarvamusi kõrgemate ülematega. Pahatihti põhjustasid rindel hävingut just kõrgemate väejuhtide, sealhulgas füüreri valed otsused.

Raamatus saame lähemalt tuttavaks ka Cariuse ajutise ülema, krahv Hyazinth Strachwitziga. Viimane juhtis Punaarmee sillapea likvideerimise katseid Sinimägede piirkonnas. Cariusel oli sõjas erakordselt õnne ellu jääda, kuigi ta võitles aastaid eesliinil ning ka sõjavangist õnnestus tal kiiresti vabaneda. Autor on oma ülesandele ja sõdurikohusele pühendunud mees, kes jutustab tagasihoidlikult ja pühendunult, samaaegselt kohati lausa humoorikalt dramaatilistest lahingutest järjest ülekaalukama vastasega...

Loo on kirja pannud 1944. aastal Wehrmachti noorim Rüütliristi Tammelehise kavaler, tankikomandör, hiljem ühe "Tiiger"-tankide kompanii ülem, sõja jooksul üle 150 vaenlase tanki hävitanud leitnant Otto Carius (sündinud 27. mail 1922).