Mis juhtub, kui su elu ainsa hetkega pahupidi pööratakse? Kui su kaasa või laps sinu enda silme all õhku haihtub? Kas nad võeti taevasse või juhtus midagi muud, mida on veelgi raskem selgitada? Ja kuidas tuleks pärast säärast muserdavat sündmust oma eluga edasi minna? Nende küsimustega seisavad silmitsi elanikud Mapletoni linnakesest, kust kadus ära sadakond inimest.

Väljapaistva rootsi kirjaniku Göran Tunströmi (s. 1937) romaan (1983), ülemlaul igikestvale armastusele, mille motiive seob Bachi oratooriumi müstiline rõõmusõnum, lugu ühe perekonna saatusest läbi kolme põlvkonna, taustaks provintsiasula kirev tüüpide galerii, kelle hulgas vilksatab ka kuulus kirjanik Selma Lagerlöf.

Pika ja viljaka, edust palistatud kirjanikutee lõpul haarab Armand Boisier'd topeltmure. Ta kogeb oma loova fantaasia kadumist ja kardab armastatud tütre Sandy võõrdumist, kellest talle pärast abikaasa surma on saanud viimane abi üksinduse vastu. Sandy on armunud noorde moodsasse autorisse, kelle romaan seisab müügitabelite eesotsas, samas kui Boisier' oma seal üldse ei esinegi.

Henry Troyat, Prantsuse Akadeemia liige ja Goncourt'i preemia laureaat (1938), on üks vanimaid ja ka viljakamaid prantsuse tegevkirjanikke.

"Kapteni tütre" aines on võetud Pugatšovi mässu ajajärgust. Mäss puhkes Katariina II ajal, aastal 1773, Uurali kasakate keskel, kust kandus laiali Kaasani ja teistesse naaberkubermangudesse. Mässu põhjuseks oli üldine alama klassi rahulolematus valitsusega, mida oskas kasutada võimude poolt taga otsitav Doni kasakas Pugatšov, kes nimetas end keiser Peeter III-ks.