Kuigi Edgar Lee Masters (1869-1950) oli viljakas autor, on ta kirjanduslukku läinud tüüpilise ühe-raamatu-mehena ja see üks on "Spoon Riveri antoloogia", mille 250 hauakirjast toob "Spoon Riveri koolnud" ära 185. ROGER HESTON.

Oh kui tihti Ernest Hyde ja mina vaidlesime tahtevabaduse üle. Minu lemmikvõrdlus oli Pricketti lehm, aasal köies ja muidugi nii kaugele vaba, kui kaugele ulatas köis. Kui me ükspäev jälle lehma vaadeldes vaidlesime, tõmbas see köit, et pääseda ringist, mille ta paljaks oli söönud: vai tuli maast välja, ja lehm tormas meie poole, sarved maas. "Mis see's on, vaba tahe või?" küsis Ernest joostes. Mina kukkusin maha ja lehm kaevas mu surnuks.

Kairi Loogi lastejuttude kogus "Kiludisko" pole ühtegi igavat tegelast, aga kord on majas: on kevad, suvi, sügis ja talv. Üles astuvad toonekurg ja taliujujad, ärplev ämblik ja ennast kratsiv kuningas. Luukere teeb comeback\\'i ja haikalapoeg surfab, ringi sibavad kakud ja kärbsed. Tüdinud õpetaja proovib koolist jalga lasta, toimuvad kommiplahvatus ja külmalaine, kilud tantsivad Kaera-Jaani ja tehakse kingitus kõige maiamale. Neist lugudest leiab äratundmisrõõmu ja igapäevaseid imesid, aga ka soovi muuta meie tänapäevane maailm hubasemaks, mõistlikumaks ja elamisväärsemaks paigaks. Üks on kindel – reeglitele vilistatakse sajaga! Kõik raamatus tegutsevad elukad ja onud joonistas üles Ulla Saar.

Romaani peategelane, inimpõlgurist dokumendivõltsija Simone Simonini, kelles tõelist kirge äratab vaid lookas toidulaud, pakub oma teeneid eri riikide valitsusametnikele, salateenistustele ja politseile, liigub topeltagentide, äraandlike ohvitseride ja patuelu elavate vaimulike seltskonnas, käib läbi garibaldiinide, jesuiitide, satanistide, vabamüürlastega. Romaani tegevus hargneb 19. sajandil, Itaalia ühendamisest Dreyfusi afäärini, taustaks Siioni tarkade protokollide tekkelugu. Kus iganes Simonini ka ei viibiks – Torinos, Palermos, Pariisis –, ikka kujundab ta vihkajalik meelelaad käratult ajalugu, jättes endast maha hukatust ja valu. Kui peategelane välja arvata, on romaani tegelaskujud eranditult elust võetud. Ent võib ka juhtuda, et kõige tõetruumaks osutub nimelt loo ainus väljamõeldud tegelane, sarnanedes mõne teisega, kes on endistviisi meie keskel. Umberto Eco (1932–2016) on maailmakuulus Itaalia semiootik, kirjanik ja keskaja uurija. Oma akadeemilise uurimistöö kõrval jõudis Bologna professor ja Tartu ülikooli audoktor kirjutada kokku seitse romaani, suure menu pälvinud „Roosi nimest” (1980) kuni viimaseks jäänud „Puhta nullini” (2015). Eesti keelde on neist seni tõlgitud viis.

Haruki Murakami „Tantsi, tantsi, tantsi” (1988) on jaapani kuulsaima kirjaniku nutikamaid ja julgemaid teoseid, mis kirjeldab tavainimese erakordseid seiklusi. Kolmekümnendates nimetu peategelane elab kapitalistlikus maailmas, kus iidsed väärtused surevad kiiresti, kus raha eest saab kõike ning kus edu on ainus, mille nimel tasub elada. Ta on nautinud sädeleva linna hüvesid ja ehkki ta pole oma hinge maha müünud, teab ta, et midagi tema elus on puudu. Nüüd, unenägudes, nutab salapärane naine vaikselt ja kutsuvalt – tema pärast. Kummalisel eksi­rännakul seksuaalse vägivalla ja metafüüsilise hirmu maailmas saadavad teda kolmeteistkümneaastane tüdruk, kes on häirivalt kaunis ja omamoodi selgeltnägija; tema kunagine klassivend, kellest on nüüdseks saanud filmide ja teleseriaalide hurmur; neiu hotellist, kellest saab tema kaitseingel; ekstsentriline lammasmees, kes materialiseerub, et teda nõustada ja keelitada. Mida mees tegema peab? Tantsima. Tantsima meisterlikult seni, kuni muusika mängib. Ja peategelane tantsib … kõige ootamatumatel viisidel!