Ilya Kaminsky on Ukraina päritolu Ameerika luuletaja, kelle debüütkogu "Odessa tantsud" ("Dancing in Odessa") ilmus 2004. aastal. Teos on pühendatud Odessale, mis on ühtaegu tõeline koht – autori sünnilinn – kui ka kujuteldav paik, kus põimuvad mälestused, kujutluspildid ja jutustatud lood.

Kaminsky külluslik luulekeel on täis sümboleid ja mütoloogiat, muusikat ja huumorit. Tema luuletustes figureerivad mitmed autorile olulised luuletajad, nii on tsükkel "Musica Humana" pühendatud Ossip Mandelštamile, aga tekstides ilmuvad ka Paul Celan, Jossif Brodski, Marina Tsvetajeva ja mitmed teisedki. See on haruldaselt kõlav, meeldejääv ja keeleliselt tundlik teos.

1955. aastal ilmunud lühiromaan „Kõdulehed” on maagilise realismi meistri Gabriel García Márqueze esimene oluline teos. Huvitav fakt on ka see, et väljamõeldud linn Macondo, mis ei ole mitte ainult Márqueze „Saja aasta üksilduse”, vaid ka tema hilisemate teoste taustaks, ilmub selles raamatus lugeja ette esimest korda. Macondo väikelinna saabub hiiglaslik banaanifirma, tuues kaasa kaubaladude, lõbustuskohtade ja slummide virvarri, kuid samas ka räige prügihaisu, mis muudab linnaelanike elu tundmatuseni. Kui banaanifirma lahkub linnast sama kiiresti, kui saabus, jääb järele vaid kõdunev tühjus. Sellel laastatud ja hingetul tühermaal elab üks viimane auväärt mees, kolonel, kes on otsustanud täita kauaaegset lubadust, ükskõik kui ebameeldiv see ka poleks: korraldada auväärsed matused arstile, keda kõik linnaelanikud põlgasid ja näeksid meelsamini unustuse hõlmas ja prügihunnikus. Linnaelanike pahameelt ja vastupanu trotsides jätkab kolonel matuste ettevalmistusi ja lugeja ette rullub lahti Macondo veerand sajandit kestnud muinasjutuline lugu.

Kolmekümnendate eluaastate keskpaigas malbe ja otsusekindlusetu professionaalne portretist lahkub Tōkyōst, kui naine ta maha jätab, ning satub kuulsa kunstniku Amada Tomohiko mägimajja. Kui mees avastab kunstniku pööningule peidetud maali, avab ta tahtmatult salapäraste sündmuste ringi. Selle sulgemiseks peab ta läbi käima teekonna, mida saadab müstiline kellukese helin, miniatuurse inimkuju võtnud Idee, teispool orgu elav elegantne ärimees, varaküps teismeline tüdruk, natsiliidri mõrvakatse Teise maailmasõja aegses Viinis, auk kunstniku maja taga ja allilm, kus kummitavad Topeltmetafoorid. Armastuse, üksinduse, sõja ja kunsti jõudemonstratsioonina – samuti kummardusena „Alice’ile imedemaal”, „Don Giovannile”, „Sinihabeme lossile” ning omamoodi ka „Suurele Gatsbyle” – on „Komtuuri tapmine” kujutelm, mis imeb endasse.

Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud jaapani päritolu briti kirjaniku Kazuo Ishiguro viies romaan „Kui me olime orvud” paiskab detektiiv Christopher Banksi keset Teise maailmasõja eelõhtul Jaapani vägedest okupeeritud Shanghai karmi reaalsust. Shanghai on ühtlasi Christopher Banksi lapsepõlvelinn, kus jäid kadunuks tema mõlemad vanemad: ema, kes avameelselt kritiseeris brittide laastavat oopiumiäri Hiinas, ja ka isa, kes töötaski muuhulgas just oopiumiäriga tegelevas suurfirmas. 1937. aastal naaseb detektiiv Shanghaisse, et alustada kadunud vanemate otsinguid. Nagu Ishiguro puhul tihtipeale, märkab lugeja üsna pea, et Banks pole kuigi usaldusväärne jutustaja – piirid tema sisemaailmas valitseva kaose ja ümbritseva segaduse vahel kipuvad hajuma. Valusa lõpplahenduseni jõuab peategelane Shanghai põlevates vaestekvartalites, mis sarnanevad pigem painajaliku unenäoga. Ishiguro loomingu üheks läbivaks teemaks on elust välja lõigatud või sügavale maetud saladused, mille toob päevavalgele juhuslik, kuid ometi vältimatu kokkupuude mõne teise elu valupunktidega. Õhustikult meenutab romaan kõigiti turvalist klassikalist kriminaalromaani, lastes samas aimata pinna all varitsevat irooniat ja kõhedust.