Ilya Kaminsky on Ukraina päritolu Ameerika luuletaja, kelle debüütkogu "Odessa tantsud" ("Dancing in Odessa") ilmus 2004. aastal. Teos on pühendatud Odessale, mis on ühtaegu tõeline koht – autori sünnilinn – kui ka kujuteldav paik, kus põimuvad mälestused, kujutluspildid ja jutustatud lood. Kaminsky külluslik luulekeel on täis sümboleid ja mütoloogiat, muusikat ja huumorit. Tema luuletustes figureerivad mitmed autorile olulised luuletajad, nii on tsükkel "Musica Humana" pühendatud Ossip Mandelštamile, aga tekstides ilmuvad ka Paul Celan, Jossif Brodski, Marina Tsvetajeva ja mitmed teisedki. See on haruldaselt kõlav, meeldejääv ja keeleliselt tundlik teos.

Valik indoanglia luuletaja Sujata Bhatti neljast raamatust. Luuletustes puudutatakse rohkesti erinevaid teemasid: lapsepõlvemälestused Indiast, perekondlik pärimus, diasporaaelu kogemus ja kohanemisraskused, mütoloogia ja erootika. Luuletaja liigub vabalt üle Lääne ja Ida, Põhja ja Lõuna kultuuriliste piiride. Sujata Bhatt on sündinud 1956. aastal Lääne-Indias, Gujarati osariigi pealinnas Ahmedabadis. Tema emakeel on gujarati keel, kuid luuletusi on ta kirjutanud ainult inglise keeles. Esmakordselt kolis perekond USAsse, kui tüdruk oli viieaastane. Hiljem õppis Sujata Bhatt Iowa ülikoolis kirjandust. Praegu elab ta Saksamaal.

Margaret Atwoodi düstoopiline meistriteos „Teenijanna lugu” on moodne klassika. Romaani järjega „Testamendid”, mis pärjati 2019 Bookeri preemiaga, viib autor loo dramaatilise lõpuni. Rohkem kui viisteist aastat pärast „Teenijanna loos” kirjeldatud sündmusi võimutseb Gileadis endiselt teokraatlik režiim, ent on märke selle sisemisest määndumisest. Sel otsustaval hetkel ristuvad kolme väga erineva naise eluteed ning tulemus mõjutab nende kõigi, nagu ka Gileadi saatust. Kaks naist on veel noorukesed, Gileadi režiimi ajal üles kasvanud. Nende tunnistustele lisandub kolmanda, vanema naise hääl. Tema on saavutanud Gileadis mõningase mõjukuse häbitute saladuste teadmise tõttu. „Testamentides” näitab Atwood, kuidas iga naine, tegelikult iga inimene, on sunnitud türanniale üles ehitatud ühiskonnas kohanema, oma koha leidma ja mõtlema, kui kaugele ta sellesse uskumises läheb. Atwoodi enda sõnutsi ärgitas teda „Teenijanna loo” järge kirjutama just lugejate huvi, teisalt lähtus ta ka sellest, mis meie maailmas praegu toimub.

Ürgsorts paistab kõigi teiste Kettamaailma sortside seas silma sellega, et ta on kaheksanda poja kaheksas poeg ning tema isa peab olema sorts. Ürgsorts suudab tahtmise korral päikese peatada, mere keema panna ja teha veel muudki, mis on tavainimesele väga tülikas, kuid ürgsortsidele peaaegu kohustuslik. Ta on kanal, mille kaudu võlukunst universumisse voolab, ning valge augu inimvaste. Et ürgsortsid on väga tülikad, siis viidi just nende vältimiseks Nähtamatus Ülikoolis sisse tsölibaadinõue. Selgus aga, et kuigi teoreetiliselt võib ürgsortsist jagu saada ainult teine ürgsorts, ajab praktikas asja kenasti ära ka vana soki sisse pandud poolik telliskivi. Ja mis seal imestada, tegemist on ju Kettamaailmaga.