Tooted
Raamatu autor Mait Nilson on juht ja ettevõtja, kes jättis oma juhtimistöö, et ellu viia ammune unistus – sõita isetehtud amfiibautoga ümber maailma. Oli vaja kakskümmend aastat unistamist, viis aastat sõiduki ehitamist, aasta reisi korraldamist ja seiklus võis alata.
"Autoga ookeanile" on tavalisest reisikirjast erinev lugu sellest, kuidas ühte tehniliselt ja bürokraatlikult keerukat reisi korraldada ja mida kõike võib sellisel reisil ette tulla.
Edgar Kant (1902–1978) oli inimgeograafia ja inimökoloogia rajaja Eesti eelmise iseseisvuse ajal. Teise maailma sõja järel Rootsis paguluses sai temast Lundi geograafilise koolkonna vaimne liider. Kant kui maailmatasemel tunnustatud teadlane on valitud ka Eesti möödunud sajandi 100 suurkuju hulka.
Raamatu "Eesti rahvastik ja asustus" esimesse ossa kuuluvad peatükid tema 1934. aastal kaitstud doktoriväitekirjast ja selle saksakeelsest edasiarendusest (Simo Runneli tõlge). Teine osa "Rahvastiku siseränded" kujutab endast 1939. a. ilmunud linnastumise süvaanalüüsi käsitleva töö "Etüüde siserännete ruumiküsimusist. Eesti linnade rändealadest, eriti Tartu rändkonnast" uut väljaannet, milles uuritakse rahvarände ruumilist ulatust. Raamatu väljaandmist on toetanud SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.
Alma Teder (1908–1990) astus kirjandusse sõjaeelset taluelu kujutava romaaniga "Ilusad päevad", kuid tunnustuse tõi talle romaan "Elu õpilane". Toronto kirjanik Hannes Oja on teose ja autori kohta öelnud nii: "Eesti kirjandusse jääb ta aga oma kaheköitelise romaaniga "Elu õpilane", kirjeldades koguni vapustava naturalismiga mõisamoonakate elu ja kitsaid võimalusi sellest paremasse ellu pääseda, meenutades Ernst Särgava, Jaan Oksa, ka A.H. Tammsaare esimesi töid".
Selles romaanis on A. Teder kujutanud Kehra mõisat, kus ta puusepa Mart Pappa tütrena oli elanud oma noorpõlves.
See Kaarli-Ülemõisa küla ajaloo raamat on tänuraamat neile sõbralikele Ülemõisa kooli vilistlastele, kes üksteist innustades ja abistades tõid heatahtliku lugeja ette oma suguvõsa hinnalise pärandi, mis näitab, kuidas rohkem kui pooleteise sajandi jooksul elasid eesti talud, külad ning maainimesed.
Raamatu "Jää püsima, Eesti küla!" koostanud vilistlased on hoidnud oma suguvõsa inimpõlvede pikkust ajalugu, on sellest teadmisi ja elujõudu ammutanud. Loodan, et iga lugeja leiab siit oma iva!
1. juunil 2013
Silvi Saar
Raamatus “Joonista valgus” jagab varalahkunud armastatud muusik Lea Dali Lion lugejatega oma kogemust alates hetkest, kui tal diagnoositi rinnavähk, selle ravist ja tervenemisprotsessist ning silmiavavaid spirituaalseid taipamisi, mida see periood tema jaoks kaasa tõi. Siin on nii karmi reaalsust kui kaunist sügavat vaimsust. Lea kirjeldab detailselt keemiaraviga seotud vaevusi ja samal ajal toimuvatest vaimseid õppetunde ning kogemusi nähtamatu maailmaga, mida ta nimetab pärismaailmaks.
Raamatus “Joonista valgus” jagab varalahkunud armastatud muusik Lea Dali Lion lugejatega oma kogemust alates hetkest, kui tal diagnoositi rinnavähk, selle ravist ja tervenemisprotsessist ning silmiavavaid spirituaalseid taipamisi, mida see periood tema jaoks kaasa tõi. Siin on nii karmi reaalsust kui kaunist sügavat vaimsust. Lea kirjeldab detailselt keemiaraviga seotud vaevusi ja samal ajal toimuvatest vaimseid õppetunde ning kogemusi nähtamatu maailmaga, mida ta nimetab pärismaailmaks.
"Raamatu “Koguduse ja Elva kiriku teenistust tahan surmani jätkata” põhisisuks on väljapaistva seltskonnategelase, köstri, organisti ja kooliõpetaja Jaan Kompuse omakäeline äärmiselt huvitav ja Eesti ajaloo ning kultuuriloo seisukohalt oluline elulugu, mida Jaan Kompus oli täiendanud kõrge vanuseni. Jaan Kompus (24. juuni 1858 Liivaku veski, Uderna vald, Tartumaa – 7. mai 1940 Tartu) oli oma aja üks ärksamaid ja silmapaistvamaid eesti haridus-, kiriku- ja seltskonnategelasi. Jaan Kompuse lapsepõlv ja kooliaeg jääb rahvuslikku ärkamisaega ning tööelu esimene periood järelärkamisaega. J. Kompuse eluloo avaldamine aitab kaasa rahvakultuuri püsimisele, tutvustades neid inimesi, kes on kaasa aidanud eesti rahvakultuuri ja eestlaste rahvusliku eneseteadvuse kujunemisele ning eestimeelsuse juurdumisele siinse rahva hulgas. Jaan Kompus oli Eesti Kirjanduse Seltsi asutajaliige. Aastatel 1869-75 õppis Jaan Kompus Uderna vallakoolis ja Rõngu kihelkonnakoolis ning 1875-78 Valgas Cimze kihelkonnakooliõpetajate ja köstrite seminaris, kus õppis koos mitmete teiste, hiljem Eesti kultuuriloos silmapaistvaks saanud inimestega. Aastatel 1878-87 oli Jaan Kompus õpetajaks Sangaste kihelkonnakoolis, 1888-1919 Rannu kihelkonnakooli köster, õpetaja ja koolijuhataja, 1919-26. aastatel aga kooliõpetaja ja köster Elvas. Pensionile jäädes jätkas ta Elva koguduse teenimist oma surmani. Elvas oli J. Kompus samuti juhtivalt tegev ka paljudes seltsides. Ta oli üks esimesi, kes tõstas Elva alevi moodustamise küsimuse, osaledes aktiivselt aleviomavalitsuse organiseerimises ja selle töö korraldamises. Ta kuulus paljudesse alevivolikogude koosseisudesse. 28. juunil 1923. aastal juhatas J. Kompus vanima volikoguliikmena Elva esimese alevivolikogu esimest koosolekut. Olles Elva koguduse rajaja, viidi tema algatusel ka Elva kiriku ehitamine. 03.06.38. autasustati Jaan Kompust Eesti Punase risti V klassi teenetemärgiga. Esildises Teenetemärkide Komiteele kirjutas haridusminister Aleksander Jaakson: “Jaan Kompus’el on teeneid noorsoo kasvatuse ja seltskondliku isetegevuse edendamise alal. Ta on pikema aja kestvusel asutanud seltskondlikke organisatsioone ja olnud nende juhtivaid tegelasi. Ta on töötanud koolides õppejõuna ja kasvatanud noori Eesti rahvuslikus vaimus. Ta on korraldanud põllumajandusnäitusi ja tegev olnud ühistegelistes asutistes.” Jaan Kompus viidi Tartu haiglasse otse kirikuoreli tagant, kus ta suri 7. mail 1940. aastal Tartus ja on maetud Elva kalmistule. Jaan Kompuse lastest saavutas suurima tuntuse Hanno Kompus, arhitekt, kunsti- ja teatrikriitik, lavastaja ning teatrijuht. Hanno Kompus oli 1922. aastast abielus ballettmeister Rahel Amanda Aurilie Olbreiga (1898-1984)."
Kas sa pead seal käima burkas? Kas päriselt ka on isegi vetsus kraanikausid kullast? Kas kõik sõidavad Ferrariga? Sellistele küsimustele tuleb vastata, kui keegi saab teada, et töötad Dubais. Teised, kes on Dubais turistina käinud, muretsevad jällegi selle üle, kas seal pole mitte liialt sünteetiline või kunstlik – majad puha klaasist ja terasest, kõik on uhiuus... Mida seal peale päevitamise ja šoppamise üleüldse tehakse? Mina olen Dubai arengut näinud juba aastast 1996 ning meie suhtes on olnud igasuguseid hetki. Meediavaldkonna produtsendina sättisin end 2016. aastal tihedalt Tallinna–Dubai liinile ning mina ja see vapustav linn saime eriliselt headeks sõpradeks. Või kas see ongi sõprus? Rohkem nagu armulugu. Dubai glamuurse välispinna all on ajalugu, kultuuri, huvitavaid elulugusid, uusi kogemusi, pööraseid tulevikuvisioone – kõike seda, mida saab nimetada linna hingeks. Tuleb lihtsalt kuulata ja silmad lahti hoida. Ah jaa – burkades seal ei käida, mõnes vetsus võib tõesti olla kullatud kraanikauss ja Ferrari on tänavapildis tavaline nähtus.
Siberi avarustes asuva Jakuutia olemasolu teadvustasin endale pioneerilaagri raamatukogust laenutatud Lennart Meri kõhnukesest raamatust «Laevapoisid rohelises ookeanis». Sellest hetkest olen alateadlikult soovinud sinna sõita – ja sõitnudki. Algul teadlase ja Siberi-uurijana, üha rohkem aga inimese- ja Siberi-armastajana. Tavakujutluses tähendab Siber lund, põhjapõtru, otsatut tühjust ja karmi pakast. Tegelikult on Siber ka Venemaa olulisim tööstuspiirkond suurte linnade ning huugavate tehastega. Siin raamatus tulebki rohkem juttu minu elust Jakuutia linnades, peamiselt Jakutskis. Võtan lugeja kaasa põhjapolaarjoonetagustesse ööklubidesse ning räägin, kuidas seal muusikat tehakse ja kuidas ma sinna DJ-ks sattusin. Siberi klubidest ja noorte elust teatakse vähe, kuigi enamik inimesi elab seal just linnades ja need on väga huvitavad. Eks lugege ise!
"Mulle meeldivad mehed, kellel on tulevik, ja naised, kellel on minevik." Oscar Wilde.
Terava keele ning jõuliste, läbitungivate ütlemistega Oscar Wilde'i peeti oma ajastu esimeseks vaimuks. Tema karjäär luuletaja, näitekirjaniku ja romaanikirjanikuna oli tormiline ja raske, seda tähistasid nii hiilgav edu kui ka vaesus, vangistus ja krooniline haigus.
Selles kogumikus avaldatud sädelevad teravmeelsused ning pilked on austusavaldus tõrksale ja torkavale huumorile, mis aitas Wilde'i tema kannatustes - olles sageli ka nende põhjustajaks - ning andis maailmale hulga enimkorratud ja armastatud tsitaate.
Romaan eesti rahva raskest elust mõisahärrade rõhumise all. Rängas olukorras ei jää rahval muud üle, kui krabada endale kõike, mida kätte saab, olgu siis naabri sahvrist, mõisaaiast või teede ristmikul vanakurja käest. Loomulikult on mängus ka kõiksugused kratid, tondid ja kollid, kes varitsevad põõsas, silmad põlemas, et paljukannatanud külainimestele veelgi enam kurja ja kahju tekitada. Illustreeritud eriväljaanne valmib romaani 20. aasta juubeliks.