Romaanile «Sõda ja rahu» kuulub L. Tolstoi kirjanduslikus pärandis keskne koht. Tolstoi töötas romaani kallal kuus aastat. Algselt plaanis Tolstoi triloogiat dekabristidest, millest «Sõda ja rahu» (esialgse pealkirjaga «Lõpp hea, kõik hea») oleks moodustanud vaid esimese osa, käsitledes 1812. aasta sündmusi. 1825. ja 1856. a. sündmusi oleks käsitletud järgmistes osades. Ent peatselt piirab Tolstoi oma teemat kitsama ajaloolise epohhiga, samuti muutub keerulisemaks romaani idee. Ajalooliste materjalide erakordne rohkus ei mahu enam traditsioonilise ajaloolise romaani raamidesse. Autor uuris hoolikalt läbi tohutu hulga 1812. aasta sündmusi käsitlevaid ajaloolisi ürikuid, memuaare, kirju.

Madame Tussaud' väliselt hästi dokumenteeritud eluloost saab Dorrit Willumseni meisterteoses meeliköitev sensuaalne portree erakordsest naisest, kes muutis surma ja õuduse äriks ning teenis Suure Prantsuse revolutsiooni peategelaste loomutruude vahakujudega tänapäeva ärinaiste kombe raha.

Raamat sisaldab ka Rein Põdra "Kahe sajandi tütar".

«Teravmeelne hidalgo Don Quijote la Manchast» on midagi enamat kui raamat. Sellest müütilisest teosest on võtnud mõõtu põlvkondade viisi suleseppi. Kaheköiteline suurteos ajendas uusaja romaani arengus pöörde, millel pole jõulisuselt võrdväärset. Romaan on mõjutanud sadu ja sadu kirjanikke, nagu Defoe, Fielding, Dickens, Flaubert, Dostojevski ja Joyce. Raske uskudagi, et täielikult anti «Don Quijote» eesti keeles välja alles pärast Teist Maailmasõda ning esimene kordustrükk paar aastat pärast Stalini surma. Nüüdseks saab romaani lugeda vähemalt seitsmekümnes keeles.

Noor mees ärkab haiglavoodis. Tal ei ole aimugi, kes ta on või kuidas ta sinna sai. Arst ütleb talle ta nime, aga ta ei mäleta seda. Ta ei mäleta midagi. Lootuses taastada enda unustatud minevik, hakkab Innokenti üles kirjutama killustatud mälupilte, mis viivad 20. sajandi algusaastate Peterburi, räägivad lapsepõlvest ja esimesest armastusest, jutustavad 1917. aasta revolutsioonist Venemaal ja sellele järgnenust. Aga kuidas suudab ta nii täpselt mäletada toonast aega – vestlusi, lõhnu ja hääli, kui kalendris on 1999. aasta ja mees on veel noor?

Jevgeni Vodolazkini „Aviaator“ on osaliselt inspireeritud kirjaniku mentori, viis aastat koonduslaagris veetnud Vene akadeemiku Dmitri Lihhatšovi mälestustest. Päeviku vormis kirja pandud romaan ei keskendu siiski sedavõrd Venemaa heitlikule ajaloole, kui pigem igapäevaste pisiasjade – puudutuste, vestluste, häälte ja lõhnade – tähtsustamisele. Kas nendes peitubki õnn? Kolme tegelaskuju kirjelduste kaudu jõuavad lugejani armastus ja kaotusvalu ning realistlik pilt nii 20. sajandi algusaastate kui ka 1990. aastate Venemaa argielust ja tõekspidamistest. 

Romaan, millest leiab vihjeid nii Bulgakovi kõrgteosele „Valge kaardivägi“ kui ka Dostojevski „Kuritööle ja karistusele“, kindlustab Vodolazkini positsiooni Vene nüüdisaegsel kirjandusmaastikul. Jevgeni Vodolazkin, keda kutsutakse ka uueks Umberto Ecoks ja Venemaa Márqueziks, sündis 1964. aastal Kiievis ning elab Peterburis. Ta on vanavene kirjanduse, Venemaa keskaja ja folkloori ekspert ning erialateadmised on leidnud olulisel määral kasutust ka kirjaniku loomingus. Varasemalt on eesti keeles Vodolazkinilt ilmunud romaan „Lavr“ (2014), mis pälvis Venemaa maineka kirjanduspreemia Bolšaja Kniga ja Jasnaja Poljana auhinna. Vodolazkini teoseid on avaldatud enam kui 30 keeles. Originaali pealkiri Авиатор