Nii nagu mõni aasta tagasi ilmunud "Kaka ja kevad", sisaldab ka "Karneval ja kartulisalat" Andrus Kivirähki Tähekeses ilmunud jutukesi. Tark padi ja õiglane tolmuimeja, hiir, kes soovis saada kuldkalaks, ning verivorst, kes unistas sõprusest piparkookidega, maias arvuti ja jubedad barbid, lendavad trussikud ja hambavalu käes vaevlev lohe – need on vaid mõned raamatu tegelased. Ja nagu ikka, lisavad Kivirähki juttudele väärtust Heiki Ernitsa lahedad pildid.

Painajapoe tegelastel jooksevad üle selja külmavärinad, ent üldse mitte jubedusest. Poes möllab kohutav lumetorm! Sarja kolmandas lustakas raamatus püüavad Ninni, Pets ja Härra Iseära poodi päästa uue jääaja küüsist. See oleks lihtsam, kui neile ei jääks kõikjal ette üks pirakas pugelik. Mida ta küll poes teeb? Kuhu viivad lumised jäljed? Mida hakata pihta purikaks külmunud Süldi Seepiaga? See on üks hirmus lumine lugu – loe ja värise! Lastele esimeseks iseseisvaks lugemiseks mõeldud raamat on kaasahaarava sisuga ja kirjutatud lihtsas keeles, teksti toetavad värvikad ja detailsed illustratsioonid. Soomes sündinud raamatusarja on tõlgitud üle maailma 22 keelde.

Romaaniga „Mina olin siin“ 2004. aasta romaanivõistluse võitnud Sass Henno on Eesti ajaloo noorim romaanivõistluse võitja. Kui raamat poelettidele jõudis, pidi sellest saama samanimelise triloogia esimene osa. Ropu keelekasutuse, kiire sündmustiku ja häiriva sisu poolest kuulsaks saanud teosest sündisid küll tõlked vene, läti, ungari, albaania ja isegi makedoonia keelde ning 2007. aastal valmis ka samanimeline mängufilm, kuid lubatud järge ei tulnudki.

Nüüd, pea 20 aastat hiljem, hoiad sa käes kauaoodatud teist osa. „Mina olin siin 2. Tagasitulek“ jätkub sealtsamast, kus esimene pooleli jäi. 17-aastane peategelane Rass kirjutab juba teist ööpäeva arestikambris ülestunnistust sündmustest, mis järgnesid tema esimesele arestile sajandivahetuse alguspäevil.

Nende kaante vahelt leiab lugeja mõned uued tegelased. Mõned vanad probleemid. Ja mõned hästi peidetud õpetussõnad tänastele ja homsetele noortele teemadel, millest eelnevad põlvkonnad teiega kunagi ausalt rääkida pole julgenud.

Gabriel García Márquez jutustab romaanis "Armastus koolera ajal" loo poole sajandi pikkusest vastamata armastusest. Ja isegi kui tundub, et armastust ennast õieti ei mainitagi, on ta romaanis ometi kogu aeg tajutav tuhandel eri moel: kord rõõmus, kord kurb, vahel õnnetoov ning ikka ja jälle üllatav. Fermina Daza ja Florentino Ariza kuuskümmend aastat kestev armastuslugu Kariibi rannikulinnas võiks mõjuda üsna tavapärase melodraamana. Seda enam, et García Márquez kasutab siin lausa mõnuga traditsiooniliste seebiooperite kõige klassikalisemaid võtteid ja nippe. Seebiooperiks on "Armastust koolera ajal" nimetanud ka kirjanik ise, pidades seda samal ajal oma parimaks romaaniks ja ühtlasi teoseks, mille kirjutamine oli talle kõige raskem. Kuid seesama aeg oma kordumatuses ja üha uutes järgnevustes moodustab koos troopilise keskkonna ja kirjaniku loodud tegelastega täiesti omamoodi fluidumi, mida meister omatahtsi voolib nagu savi, lastes fantaasial piiramatult lennata. Jutustus suubub müütide ja legendide voogu nagu oja rahulikult voolavasse jõevette ning troopika mahladest, lõhnadest ja maitsetest sünnib lummav lugu.