Tooted

Mu härrad, ma ei tea, kas ta oli suur teadlane, aga suur kaabakas oli ta igal juhul. Kauplemist, mis järgnes, ei taha ma kirjeldada. Ma olin seda sunnitud tegema. Ma teadsin, et kui ma lasen tal minna, siis - isegi kui ma peaksin pärast teada saama, et ta tüssas mind ja et kõik, mis ta rääkis, oli otsast lõpuni väljamõeldis, - jääks mu hinge... mu lihase, elava hinge põhja kõrvetama mõte, et kuskil, igasugust koli täiskuhjatud kirjutuslaua sahtlis vanade paberite seas lebab inimese teadvus, selle õnnetu naise elav teadvus, kelle ta tappis. Ja nagu sellest veel vähe oleks, andis ta talle osaks kõige hirmsama kõigist mõeldavaist asjust, ma kordan: kõige hirmsama, sest pole midagi, mis kannataks võrdlust igavese üksindusega. See sõna ei ütle meile muidugi midagi. Aga proovige nüüd, pärast, lamada kodus pimedas toas, nii et teieni ei ulatu ainuski heli ega valgusekuma, sulgege silmad ja kujutlege, et nii jäätegi lamama absoluutses rahus, ilma mingi, pisemagi muutuseta, öö ja päev, ja veel üks päev, ja nii möödub nädalaid, kuid aastaid, sajandeid - ja teie ajud on sellise menetluse läbi teinud, et pole võimalik isegi hullumeelsusesse põgeneda. Mõte, et on olemas keegi, kes on mõistetud seda kannatama, mille kõrval põrgupiinade kujutused on süütu nali, ei lasknud mind selle sünge kauplemise ajal lahti. Mina tahtsin muidugi seda hävitada, tema nõudis summat, mis... aga, mu härrad, need on juba üksikasjad. Ütlen ainult üht: eluaeg olen ma end ihnuskoiks pidanud. Nüüd ma kahtlen selles: sellepärast et... Ah, mis sest rääkida! Ühesõnaga: see ei olnud tasu. Andsin kõik, mis mul üldse oli. Kõik oma raha... Lugesime raha üle - ja... siis ta ütles, et ma kustutaksin tule. Pimedas kuuldus kõigepealt rebitava paberi krabin... ja äkki lõi laual, nelinurksel valkjal taustal (see oli vattvooderdis) midagi sulametallina ergama, kostis vaevu kuuldav praksumine... Sedamööda kuidas silmad pimedusega harjusid, näis sinine helendus muutuvat aina tugevamaks; siis tundsin kuklas Decantori rasket, vaevalist hingamist, kummardusin, võtsin valmispandud vasara ja lõin ühe hoobiga...

Raamatus "Kus on tuukri koduke?" on naljakad luuletused lastele.

Sisu: Vanaeit Võistleja Maailma ots Kolbad Vanamees Võõraspidu Ylima Olendi juures Necessitas, Vis, Libertas Asuurne riik Vaenlane ja sõber Mida saan mõtlema? Vene keel Saatesõna

Aile ja laul, regilaul, istusid mättale, arutasid ilma-asju: sulamine ja ulamine, ärkamine ja jäämisjõud, pilvepõlv ja kuupeig, luigelugeja ja kuningakudumine, tuulejumalani minek ja tiivulise hingestatusega koosloomine ... Aga tegelikult on kõik aina armastusest.

Alfred Lepp (1900-1984) rõhutas oma raamatus toortaimetoitluse võimalikkust põhjamaal ja vajadust toortoidu komponente niimoodi segada, et need vastikustunde asemel naudingut pakuksid. Tartu ülikoolis pastoriks õppinud, hiljem Võrumaale kodukülla Mõnistesse naasnud A. Lepp sõi põhimõttelise taimetoitlasena ainult keetmata toitu: võrseid, jahukörte, idandeid, pähkleid, puuvilju jm. Faksiimiletrükk 1935a väljaandest.