Tooted
– Age of Empires – Commandos: Behind Enemy Lines – Caesar III – Gangsters: Organized Crime – Heroes of Might and Magic II – Panzer General II – Railroad Tycoon II – Settlers III – StarCraft – Total Annihilation – Blade Runner – Fallout II – Grim Fandandgo – The Curse of Monkey Island – Blood II – Grand Theft Auto – Jedi Knight: Dark Forces II – Tomb Raider III – Carmageddon II: Carpocalypse Now – The Need For Speed III – Prince of Persia I & II – Fgodmom – Commander Keen – Mine Bomber – Digger – CD-Man – Supaplex – Perestroika – Tetris – Uss – Laevade Pommitamine – Lode Runner
See raamat on pühendatud inimtekkelise absurdi vahest ehk kõige võimsamale õiele kogu inimkonna senises ajaloos – Nõukogude Liidule. Seal viljeldud absurd sai alguse väheste inimeste eluvõõrastest ideedest, kuid need arenesid edasi ja haarasid endaga üha uusi inimesi, kuni hakkasid iseennast omaenda sisemisest jõust taastootma. Absurdsed ideed sünnitasid absurdseid lahendusi, need omakorda nõudsid uusi absurdseid meetmeid, viimased uusi absurdseid ideid ja lõpuks ei saanud enam keegi aru, kust see kõik tuleb. Ainuke, mida võis mõista, oli see, et elu on muutunud košmaarseks, arusaamatuks, totraks ja et pole mingit lootust sellele vastu hakata, sest absurd valitseb kõikjal – polnud lihtsalt jõudu, mille abil absurdi lammutama hakata.
Autor on avaldanud artikleid ja arvustusi. Oma esimeses luulekogus käsitleb ta eksistentsiaalseid aineid, luulelaad on pinev ja tunderõhuline.
Vapustatud maailmas
heitlikus ja närvilises,
haiges, mitmevärvilises, kõigub
valgusallikas
nagu pendel
nagu ime
inimeseks
olemine!
Hotell "Olympic" oli viieteistkümnekorruseline punasemustakirju maja. Pool väljakut selle ees oli autosid täis, keset väljakut seisis väikesel lillepeenral ausammas, mis kujutas uhkelt kuklasseaetud peaga meest. Ausambast möödudes märkasin äkki, et see mees on mulle tuttav. Kahtlemata - veidra vanamoelise ülikonnaga, toetudes käega mingile imelikule aparaadile, mida ma algul abstraktse postamendi jätkuks olin pidanud, põlglikult pilukil silmad lõpmatusse suunatud, seisi hotelli "Olympic" ees väljakul Vladimir Sergejevitš Jurkovski. Postamendile oli kuldsete tähtedega kirjutatud: "Vladimir Jurkovski, 5. detsember, kaalude aasta".
Ma ei uskunud oma silmi, sest see oli täiesti võimatu. Jurkovskitele ei püstitata ausambaid. Kuni nad elus on, määratakse neid enam või vähem vastutavatele kohtadele, peetakse nende juubeleid, valitakse neid akadeemiate liikmeiks. Neid autasustatakse ordenitega ja neile määratakse rahvusvahelisi preemiaid. Kui nad on surnud - või hukkunud -, kirjutatakse neist raamatuid, neid tsiteeritakse, nende teostele viidatakse, aga mida aasta edasi, seda harvemini, ning lõpuks nad unustatakse. Nad kaovad mälust ja jäävad vaid raamatuisse. Vladimir Sergejevitš oli teaduse kindral ja haruldane inimene. Aga võimatu on püstitada ausambaid kõigile kindraleile ja kõigile haruldastele inimestele, liiatigi riikides, millega neil pole otseselt midagi pistmist, ja linnades, kust nad on ehk oma eluajal ainult läbi sõitnud...
Mis käivitab biorütme?
Millel põhineb mõnede elusorganismide võime mõõta aega?
Neid seni veel lõplikult lahendamata probleeme käsitleb ameerika bioloogi Ritchie R. Wardi populaarne raamat. Tutvume mitmete väljapaistvate biorütmide uurijate ning nende poolt loodud teooriate ja kavandatud eksperimentidega, mis kokkuvõttes annab hea ülevaate uue teadusharu – biokronomeetria tekkest ja arengust.
Prantslane Blaise Pascal (1623-1662), geniaalne teadlane ja leidur, sügavamõtteline filosoof ning hiilgav kirjanik, on haruldasemaid kujusid Euroopa kultuuriloos. Raamatu autor, filosoofiakandidaat, vaatleb selle anderikka inimese dramaatilist elukäiku ning pöörab erilist tähelepanu tema filosoofiliste vaadete süstemaatilisele analüüsile. Nii leiavad käsitlemist Pascali ontoloogia, metodoloogia, gnoseoloogia, dialektika, õpetus inimesest, eetika ja muudki küsimused.
Kõvakaanelisest kataloogist leiab põhjaliku fotoülevaate Art Allmäe veneteemalistest näitustest "Cold War" ja "Paint It Black", mis toimusid 2014., 2016. ja 2017. aastal Tallinnas Draakoni galeriis, Tartu Kunstimuuseumis ja EKKMis Köler Prize'i raames.
Samuti on kataloogis näituse kuraatori Joanna Hoffmanni intervjuu kunstnikuga.
Kataloog täiendab Tartu Kunstimuuseumis avatud Art Allmäe isikunäitust "Paint it Black II".
Art Allmägi (s 1983) on eesti skulptor ja installatsioonikunstnik. Ta on õppinud Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolis kiviraiumist ja sepatööd, Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (BA) ning Eesti Kunstiakadeemias (MA) skulptuuri ja installatsioonikunsti. Kunstniku loomingut iseloomustab julgete, sageli vulgaarsete, humoorikate ja šokeerivate teemavalikute ning märkimisväärselt professionaalsete tehniliste oskuste hästi tasakaalustatud sümbioos.
Sisukord:
Olev Anton. Laudalüürika
Ott Kool. Musta kassi öösel ei näe
Ardi Liives. Alati septembris
Hans Luik vanem. Poiss põleval laevalael
Mats Traat. Päike näkku
Oskar Kruus. 1980-ndate aastate eesti näidendist
Sisukord:
Mati Unt. Peaproov
Enn Vetemaa. Nukumäng
Paul-Eerik Rummo. Kass! Kass! Kass!
Rein Saluri. Kadunud isa
Krista Kajar. Suur eksperiment
See raamat on kirjutatud selleks, et inimesed ise enda tervist parandada saaksid. Teadlikult on kõnekeel võimalikult lihtne, et abi igaühele kättesaadav oleks.
Andestamise õpetus on lihtne ja käepärane neile, kes tahavad oma vigu tunnistada, vastuvõetamatu neile, kes süüdlasi väljastpoolt ennast otsivad.
See raamat õpetab enese mõistmist ja enese abistamist.
Kolmas trükk.
Omapärase lüürilise poetessi valikkogu koosneb eesti- ja soomekeelseist ja mulgimurdelistest värssidest.
"Läbi praokil ukse nägi Kier, kuidas Orieli näoilme tõrksaks muutus. Ta hingas pikalt ja kergendatult välja, taibates alles nüüd, kui pinevil ta oli olnud. Ta oli ühe inetu hetke vältel kartnud, kas Oriel mitte sellele survele järele ei anna, mida ema kindlasti tema suhtes kasutab, ning tundis nüüd piinlikkust, et oli tüdrukus kahtlema löönud"
Kas saatus liidab Orieli ja Kieri kokku või ajab nad lahku?
Autor Maxine Barry elab Oxfordshire krahvkonnas väikeses külas Cotswoldsi nõmmede lähedal koos invaliididest vanemate ja halli kassiga, kellel nimeks Keats.
Ta töötas viis aastat Oxfordis Somerville'i kolledži abisekretärina ning veetis enamasti oma vaba aega kolledži kuulsas laiaulatusliku valikuga raamatukogus, enne kui üksnes kirjutamisele pühendus.
Maxine on vilunud kalligraaf ning tema teisteks hobideks on lugemine, jalutamine, looduse vaatlemine ja mööda poode kolamise vältimine!
"Häkkimine võhikutele" on arvutitesse ja arvutivõrkudesse häkkimise viitematerjal. Eetlise häkkimise tehnikad põhinevad sissetungivõimaluste ja haavatavuse katsetamise ning infoturbe heade tavade nii kirjutatud kui ka kirjutamat reeglitel. See raamat kõneleb kõigest, alustades häkkimiskava loomisest ja süsteemide kontrollimisest kuni turvaaukude paikamise ja kestva eetilise häkkimise kava haldamiseni. Realistlikult võttes on paljudele võrgutüüpidele, operatsioonisüsteemidele ja tarkvarapakettidele olemas tuhandeid võimalikke sissemurdmisviise. Siit saab teada, kuidas testida oma süsteeme, aukudele prunti ette panna ja ründajate plaane nurjata.
Autori teine luuleraamat on omamoodi täienduseks, järjeks debüütkogule "Aja raamat". Seegi kogu esitab eksistentsiaalset luulet ja tunnetuslõimi inimesest, ta kõhklustest, hingeotsingutest, selginemistest.
Ahto Levi "Halli Hundi päevik" kujutab endast ebatavalise saatusega inimese pihtimust. Levi on eestlane ning pärit Saaremaalt. Ta kasvas üles väikekodanlikus perekonnas, kus valitses kodanliku natsionalismi õhkkond, mis oli eriti tugev 1940. aastal – Baltimaade nõukogude võimu taaskehtestamise esimesel aastal. Kolmeteistkümneaastase poisikesena põgenes Levi 1944. aastal okupeeritud Eestist Saksamaale. Seal algaski tema elukompromisside, moraalse kõikumise ning kuritegude jada. Selle elu üksikasjalikus kirjelduses pole vähimatki püüet end mingil määral puhtaks pesta. Autor seab endale vaid ühe ülesande: ausalt, vähimagi hinnaalanduse ning järeleandmiseta näidata oma sassiläinud ja kuritegeliku elu varal noortele, kui ekslik on paljude arvamus, et kriminaalkurjategija elus peitub mingit "erilise romantika hõngu".
Kriminaalroman "Hukatuslik bassein" ilmus Ross Macdonald'il 1950. a. ja see on teine raamat sarjast, mis räägib eradetektiiv Lew Archeri tööst. Käesolevas raamatus palkab üks naisterahvas Archeri uurima ühte kahtlase väärtusega kirja. Naise perekond elab Lõuna-Kalifornias kahe linna piiril – üks neist idülliline, naftarahadest rikkaks saanud ja teine väike linnake, kust nafta tegelikult pärit on ja mille on hävitanud korruptsioon ning inimlik ahnus. Üsna pea on Archeril rohkem muresid mõrva lahendamisega kui algse väljapressimiskirja tõttu.
Ross Macdonald sündis San Francisco lähistel 1915. aastal. Alghariduse sai ta Kanada koolides; pärastpoole on lõpetanud Michigani ülikooli. Sõja ajal teenis sideohvitserina USA Vaikse Ookeani laevastikus. Hiljem asus autor elama Santa Barbarasse Californias, töötas õpetajana koolis ja pärast kolledžis, kuid kirjutas ka detektiivlugusid, ammutades ainest koduosariigi omapäraselt kirevast ja muutuvast ühiskonnast. On olnud Ameerika Detektiivkirjanike Ühingu president.
On väidetud, et Olav Duun on kõigist norra kirjanikest kõige norralikum ja et tema teoste kaudu võib saada parema kujutluse Norrast ja norralastest kui kuskilt mujalt. Tema kalurid on Trøndelagi kalurid ja põllumehed Trøndelagi põllumehed, ent oma kodukoha looduse ja inimeste kaudu on ta suutnud peegeldada kogu Norrat, veel enam, isegi kogu maailma. Ja või öelda, et kõige düünilikum kõigist Duuni teostest on "Inimene ja deemonid" (1938), mis jäi tema viimaseks raamatuks ja kujunes otsekui tema loomingu kvintessentsiks.
See Kaarli-Ülemõisa küla ajaloo raamat on tänuraamat neile sõbralikele Ülemõisa kooli vilistlastele, kes üksteist innustades ja abistades tõid heatahtliku lugeja ette oma suguvõsa hinnalise pärandi, mis näitab, kuidas rohkem kui pooleteise sajandi jooksul elasid eesti talud, külad ning maainimesed.
Raamatu "Jää püsima, Eesti küla!" koostanud vilistlased on hoidnud oma suguvõsa inimpõlvede pikkust ajalugu, on sellest teadmisi ja elujõudu ammutanud. Loodan, et iga lugeja leiab siit oma iva!
1. juunil 2013
Silvi Saar