Norma on ebatavaline noor naine, kelle juuksed kasvavad väga kiiresti ning reageerivad meeleolumuutustele. Kogu elu on Norma ema püüdnud saladust varjata. Kui ema kahtlastel asjaoludel sureb, jääb Norma maailma ihuüksi. Ta otsustab välja uurida surma põhjuse ja läheb tööle juuksurisalongi, kus ema töötas. Tasapisi hakkab lahti hargnema maagiline lugu, kus ilutööstusele lähenetakse uue vaatenurga alt. Tähelepanu juhitakse inimkaubanduse ohvritele, loomkatsetele, vaesusele ning surrogaatlusele. Selles mitmekihilises põnevusromaanis käsitletakse ka Sofi Oksanenile omaseid teemasid: ülemaailmne kuritegevus, naiste õigused, meeste domineerimine ja rasked valikud inimeste elus. Sofi Oksanen on ise öelnud raamatu kohta järgmist: „Mulle on peamine panna inimesi mõtlema ja märkama asju meie ümber. Naisi julmalt ära kasutavad ärid võivad tunduda kauged, aga need on kõikjal meie ümber.“

 

Winnie ja Helen, elupõlised sõbrad, on hoidnud üle viiekümne aasta teineteise saladusi. Kui Helen otsustab, et on aeg tõde avaldada, siis teab Winnie, et ta peab oma minevikust rääkima esimesena oma tütrele Pearlile – sealhulgas midagi kohutavat, mida isegi Helen ei tea. Ja nii algab lugu Winnie teekonnast: väikeselt saarelt Shanghai lähedal 1920. aastatel läbi laastatud Hiina Teise maailmasõja ajal ja viimaks USA-sse. «Köögijumala naine» on rabav portree vaprast naisest ning lugu, mis ülistab sidet ema ja tütre vahel, see on meisterliku jutustaja looming.

On väidetud, et Olav Duun on kõigist norra kirjanikest kõige norralikum ja et tema teoste kaudu võib saada parema kujutluse Norrast ja norralastest kui kuskilt mujalt. Tema kalurid on Trøndelagi kalurid ja põllumehed Trøndelagi põllumehed, ent oma kodukoha looduse ja inimeste kaudu on ta suutnud peegeldada kogu Norrat, veel enam, isegi kogu maailma. Ja või öelda, et kõige düünilikum kõigist Duuni teostest on "Inimene ja deemonid" (1938), mis jäi tema viimaseks raamatuks ja kujunes otsekui tema loomingu kvintessentsiks.

Metsikul Šotimaa mägismaastikul hargneb lugu 16aastasest Janetist – alates tema halvaendelisest sünnist kuni enneaegse surmani. Üksildane, omapärane ja intelligentne neiu, kes on oma vanematele üksnes „kehvemat sorti poiss“ ning õdede ja venna silmis veider tüütus, otsib lohutust raamatutest ja loodusest, loomade ja lindude seltsist. Kalvinistliku perekonna moto „Moriens sed invictus“, suremas alistumata, on kohane epitaaf julgele Janetile, kelle vankumatus ja äge vastuseis oma loovuse aeglasele lämmatamisele teeb temast tänapäeva kirjanduse ühe meeldejäävaima kangelanna. Elspeth Barker mängib elegantselt tähendustega, põimib nõtkesse proosasse tabavaid tähelepanekuid ja jutustab loo, mis on nii tumedalt traagiline kui ka aukartustäratavalt kaunis.