Tooted
See raamat räägib sellest, kuidas 10–15 aasta eest sama hästi kui nullist alustanud Eesti kommertspangad nii kaugele on jõudnud. Milliseid takistusi on tulnud ületada, millistele karidele on satutud, millistest mööda laveeritud, milliseidvigu on tehtud, mida võib pidadada õnnestumiseks.
Tehke iseenestest valgus.
Toetuge sellele ja ärge sõltuge teistest.
Tehke minu õpetusest endale valgus.
Toetuge sellele.
Raamat annab ainulaadse pildi, kuidas Eesti asend maailmas Eestist vaadatult paistab - presidendist kooliõpikuini. Eriti huvitav ja tähtis on, kuidas see kujutelm on kümne aasta jooksul muutunud. -Rein Taagepera, California Ülikooli emeriitprofessor
Suviseks lugemiseks sobib hästi see soe ja südamlik lugu Chambersite perest Kanada väikelinnas Stonebrookis, laia Stonebrook Creeki jõe kaldal, mis voolab aeglaselt Huroni järve. Kanada kirjaniku Bonnie Burnardi meisterlik romaan kolmest põlvkonnast ühes tavalises väikelinnas algab 1950. aastatel ja lõpeb 1990. Läbi aastakümnete kulgeb ühe perekonna elu: pulmad ja matused, sünnid ja sünnipäevad, generatsoonide vahetus, lahkuminekud ja kokkusaamised. Tundlikult ja detailirikkalt kujutab kirjanik tavaliste inimeste igapäevast elu. Bonnie Burnard on suurepärane jutustaja -- argipäeva ja inimeste taktitundeline jälgija.
Raamat koondab endasse autori uuema loomingu paremiku nii realistlikus (nn Ürgar Helbe saaga) kui ka maagilises võtmes ("Proua Merle ekstaas"). Jüri Ehlvestil on seni ilmunud neli novellikogu, tema novelle on avaldatud ka soome, läti, inglise, vene ja saksa keeles, ta on pälvinud Eesti kirjanduse aastapreemia 1996. ja Friedebert Tuglase novelliauhinna 1997. aastal.
Ja tema ees seisab korralikult ratsastatud valge hobune, ilmunud eikusagilt. Jako tõuseb, sirutab käe, puudutab – elav hobune! Ja milline sadul! Jako on juba võtnud ratsmed, juba tõstnud jala jalusesse, juba pööranud pilgu üle metsa suitsutombule, kui ta märkab, et tulnud on veel keegi – haldjas. Uskumatu, aga tõsi!
Kaevu ääres seisab, toop käes, joob, ihualasti, tüdruk … Peseb sealsamas oma valget ihu külma veega, ja jääb siis kuivama päikese kätte, sest Jako on nii lummatud, et ei taipa talle midagi ümber panna. Aga ta on aru saanud olulisimast. See haldjas on esivanemate hing. Ta on Jako abipalveid kuulda võtnud, ta on toonud hobuse. Oh, hea ratsahobune on praegu palju tarvilikum, palju kiiremini vajatav kui mõõk. “Aitäh, ema!” ütleb Jako pühalikult. “Mutter, ich?” imestab haldjas.
Järg raamatule "Kolmas printsess".
Mulle on ette heidetud, et missikandidaat Marilyn sai raamatus "Kolmas printsess" teenimatult hea mehe. Käesolevas raamatus püüan seda "viga" parandada.
Me kõik mäletame muinasjuttudest, et kui konna suudelda, võib temast saada prints. Paraku aga ei õpeta muinasjutud, kuidas printsiga päev päeva kõrval elada.
Nagu tõelisele naistekale kohane, on ka selles raamatus süüdimatut tibijuttu, müstilisi unenägusid ja kes-teab-kust välja ilmuvaid sugulasi. Ja oht tuleb loomulikult sealt, kust oodata ei oska... – Kerttu Rakke