Kaasahaarav ja kõhedust tekitav kriminaalromaan „Vanaema“ heidab valgust tänapäeva Eesti varjukülgedele, kus laiub lahendamata seksuaalkuritegude paradiis. Ka peategelane Tiina leiab end pärast üht süütuna alanud saunapidu justkui teisest reaalsusest, kus iga naine teab oma tutvusringkonnas mõnd naist, keda on kunagi vägistatud, kuid iga mees ei tea oma tuttavate seas ühtki meest, kes oleks sellise kuriteo eest iial vastutama pidanud.

Keset kriminaaluurijate, töökaaslaste ja isegi pereliikmete ohvrit süüdistavaid hoiakuid kujuneb Tiina tugiisikuks hoopis tema raamatukoguhoidjast vanaema, kes tänu oma aastakümneid kestnud abielule teab varjatud vägivallast rohkem kui keegi teine. Nende kahe naise teineteist toetav teekond läbi traumajärgsete katsumuste, lagunevate lähisuhete ning kahtlase väärtusega psühhoteraapia viib aga ühel hetkel ka karistamatustunnet nautivate kurjategijate jaoks pöördumatute tagajärgedeni.

Andekate illustratsioonidega vürtsitatud „Vanaema“ on kaasaegse Eesti proosa tähtteos, mis väärib kohta iga kodu raamaturiiulil. Menukirjanik Sass Henno on mitmeid kõrgeid tunnustusi pälvinud romaanide „Elu algab täna“ (2002), „Mina olin siin. Esimene arest“ (2005) ja „Mina olin siin 2. Tagasitulek“ (2022) autor. Ta on ka sotsiaalmeediavõrgustiku „Mehed vägivalla vastu“ rajaja, Sensoa lipusüsteemi koolitaja ning seksuaalkuritegude alase teadlikkuse tõstmiseks ellu kutsutud mittetulundusühingu Julge Rääkida asutaja.

Kui meie keha jääb haigeks, tahab ta, et teadvustaksime enda kohta midagi olulist, uuriksime oma hinge, muudaksime oma mõtteid ja tegutsemisviisi. Haigus on hingeelu tasakaalutuse väljenduseks materiaalses maailmas. Meie tark keha püüab seda sisemist tasakaalu taastada ja annab meile haigusega teada: on aeg pöörduda tagasi armastuse ja harmoonia rajale!

Inimese hinge ei saa tablettide ja skalpelliga ravida. Tunnistab ju tavameditsiingi, et 75% haigustest on psühhosomaatilised, st neil on nii füüsilised, emotsionaalsed kui hingelised põhjused. See ongi Lise Bourbeau metafüüsilise lähenemise põhisõnum: tõeliseks tervenemiseks on vaja vaadata inimest kui tervikut.
Nagu järeldub raamatu pealkirjast, on iga haigus meeldetuletuseks, et meil on vaja end armastada. Kui armastame ennast, saab meie sees olevast loomulikust väest haiguste tõeline tervendaja ja nii saab keha taastada tervise ning jõuda taas armastuse ja harmoonia seisundisse.

Eesti keeles on ilmunud ka Lise Bourbeau „Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline Mina”, mida võib pidada põhjalikuks teejuhiks kõigi haiguste põhjuste juurde.

Ulmeromaan. Jumal lõi maailma oma näo järgi; inimene asub Jumalat kloonima oma näo järgi; ja see uus Jumal alustab maailma loomist jälle otsast peale, oma näo järgi.

Selles raamatus on lood 40 Eesti ravimtaimest, mille hulgas mõned on väga mürgised. Kõiki neid tutvustatakse põhjalikult ja selgitatakse, kas nende kasutamine on tänapäeval ikka põhjendatud. Lugeja saab teada, mis nimesid üks või teine taim kannab ja kuidas rahvas on neid vanasti ravimisel kasutanud. Paljud raviretseptid on õige vanad. Põhjalikult on tutvustatud iga taime nüüdisaegset tõenduspõhist kasutusviisi, droogi keemilist koostist ja toimeid, kogumist, kuivatamist ja säilitamist. Tarvitamisõpetused tuginevad uusimatele teadusuuringutele ning lähtuvad ka iga taime kasutamisega seotud ohtudest, kusjuures on silmas peetud ka toimet, mis avaldub, kui konkreetset taime kasutatakse koos ravimitega. Raamatu autorid on Tartu Ülikooli farmakognoosiaprofessor Ain Raal ja loodusajakirjanik-folklorist Kristel Vilbaste. Teos on jätkuks 2018. aastal ilmunud ja suure menu osaliseks saanud raamatule “Eesti ravimtaimed”. Köide on illustreeritud Helje Eelma loodud originaalsete värviliste taimepiltidega.