Tooted

Päeviku vormis esitatud tagasivaade kirjastuskooperatiivi "Kupar" loomise kännulisele teele ja esimesele tegevusaastale ärkava Eesti ühiskondlikus õhustikus.

MTÜ Loodusajakiri käivitas uue raamatusarja Looduse Raamatukogu. Aastal 2012 ilmub neli järgmist raamatut. Raamatusari toetub ajakirjades Eesti Loodus, Horisont, Loodusesõber ja Eesti Mets aastate jooksul pikemat käsitlust leidnud teemadele. Raamatu "Aasta puud" koostaja Ann Marvet: "Taasiseseisvumise esimese kümnendi isamaaliste meeleolude ajel sugenes muude algatuste kõrval soov valida oma rahvuslinnu, -lille ja -kivi kõrvale ka rahvuspuu. Ajakirja Eesti Loodus lugejate lemmikuiks osutusid kadakas, kuusk, mänd ja pärn, ent lõplikku valikut teha oli raske. Ja siis, 1995. aastal, soovitas professor Viktor Masing rahvuspuu asemel järgida põhjanaabrite eeskuju ning valida igal aastal üks puuliik – puude perekond, et sellega lähemalt tuttavaks saada. Esimene aasta puu (1996) oli kadakas, temale järgnesid kuusk (1997), tamm (1998), kask (1999), pihlakas (2000), mänd (2001), pärn (2002), vaher (2003), lepp (2004), haab (2005), paju (2006), saar (2007), jugapuu (2008), sarapuu (2009), toomingas (2010) ning perekonnakaaslased jalakas ja künnapuu (2011)." Raamatu "Aasta puud" 1. osa ilmus 2011. aasta juunis, mis käsitles aasta puid 1996–2002. Raamatu 2. osas leiate aasta puud aastail 2003–2011. Iga puu – puude perekonna kohta on raamatus üks pikem ja paar-kolm lühemat artiklit, mõned pildilood – huvitav pilt seletava tekstiga – ning lõpuks n.ö viitelood sisukatest artiklitest, mida kuidagi ei õnnestunud kokku suruda. Väljapääsuna sai nopitud neist mõned huvitavad faktid ning lisatud täisviide artiklile Eesti Looduses – lugejaile, kelles kirjapandu uudishimu äratas.

Ajaloo võimsaimad riigid on olnud eripalgelised. Mõni, näiteks maiade tsivilisatsioon, koosnes omavahel konkureerivatest ja sõdivatest riigikestest, mida ühendas ühine kultuur. Mõni, nagu Pärsia impeerium, rajati relva jõul. Osa riike – Rooma, Hiina, Vana-Egiptus – võis uhkustada tsentraliseeritud valitsuse ja arenenud riigiaparaadiga. Seikleme ajaloo kõige võimsamate riikide territooriumidel ning vaatleme kadunud impeeriumide tugevaid ja nõrku külgi.

Raamat kaasneb näitusega "Alati moes. Käekottide 100 aastat" Adamson-Ericu muuseumis (07.10.2022‒12.03.2023). Näitus "Alati moes. Käekottide 100 aastat" Adamson-Ericu muuseumis ja käesolev raamat toovad vaataja ette käekottide saja aasta pikkuse loo. Tutvustatakse iga aastakümne märgilisi käekotte ning vaadeldakse, kuidas on aja jooksul muutunud nende stiil, laad, funktsioon ja materjal. Käekott kui üks püsivamaid aksessuaare peegeldab hästi naise rolli muutust ühiskonnas. Väljapanek uurib ka popkultuuri ja -muusika ning kuulsuste mõju käekotimoele. Näha saab nii nostalgilisi ja tugevalt oma ajastu märki kandvaid kotte kui neidki, mis on kujunenud ihaldusväärseks ajatuks klassikaks. Väljas on mudelid kottidest, mille on kuulsaks kandnud Grace Kelly, Jacqueline Kennedy, printsess Diana ja teised moeikoonid.

Kogumikust saab lugeda valikut Eesti muistenditest. Taskuformaadis raamatusse on valitud nii muinasjutte Kavalast Antsust ja Vanapaganast kui ka muid rumala Vanapagana lugusid. Eesti eri osades on soositud erinevaid jutte. Igal jutuvestjal olid oma lemmiklood, ka kirjapanija tegi valiku. Nüüd valis raamatu koostaja neist umbes 1500-st Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna käsikirjades leiduvast tekstist omakorda 35 juttu. Kavala Antsu ja Vanapagana lood on just sellised nagu siin: jutt on pisike naljakas seiklus - nupukas sulane lööb tühmavõitu peremehe üle...

Kataloog kaasneb Kumu kunstimuuseumi näitusega "Arhiivi ja arhitektuuri vahel. Neeme Külm, Krista Mölder, Taavi Talve” (17.09.2016–19.02.2017). Neeme Külm, Krista Mölder ja Taavi Talve on peamiselt Tallinnas tegutsevad ja erinevates meediumites töötavad kunstnikud. Kunstnikke ühendab keskendumine ruumile ja selle kogemisele ning käsitlusvõimalustele. Neeme Külm (1974) on installatsioonikunstnik, kelle loomingut iseloomustavad kohaspetsiifilised ja ruumi manipuleerivad teosed. Krista Mölder (1972) on kaamerapõhiselt, peamiselt fotomeediumis töötav kunstnik. Tema tundlik ja detailne käsitlus toob kadreeringu kaudu esile pildina jäädvustatud keskkonna tunnetusliku ja poeetilise külje. Taavi Talve (1970) on olnud tegev meediakriitilises kunstnikerühmituses Johnson ja Johnson ning rakendanud oma soololoomingus arhiivset ja viitelist ainest varemgi. "Ruum on kahtlus: pean seda alalõpmata märgistama, määratlema; ta ei ole ealeski minu, teda pole mulle ealeski antud, pean ta endale vallutama.” (G. Perec, tlk A. Saar)

Nii nagu looduse aastaringis, on ka siin tärkamist, õitsemist, viljumist ja ühe teekonna ilusnukrat lõpetatust. Ühtaegu tugev ja habras, ilus ja valus, vahe kui välgunool, õrn nagu liblikatiiva värelus, väärtustab „Armastuse aastaring” meie loomuomast soovi armastada ja olla armastatud. Need lood on kantud ürgsest tarkusest, et armastaja on ennekõike andja ja tänulikkus südame särav teejuht. Sügavalt naiselik, aus, avameelne ja inspireeriv teekond. – Heidi Raba, kirjanik ja luuletaja *** Tõsi, ühest küljest räägib see raamat ühe naise ja mehe loo. Aga palju enam räägib ta armastusest endast – jõust, mis ei kao ega haihtu, vaid on alati meiega, ükskõik mis ei juhtuks, kui vaid valime sedasi mõelda ja tunda. Kui usaldame. Need lood on pühendatud kõigile, kes usuvad armastuse energia tervendavasse jõusse. Ja kõigile, kes veel ei usu, aga kelle hinged ometi teavad. – Ursula Zimmermann

Kunstnikuna oli Arnold Akberg peamiselt iseõppija, kuid täiendas end Ants Laikmaa ateljeekoolis ja Riigi Kunsttööstuskooli õhtukursustel. Sooritas 1927. aastal Sihtkapitali Valitsuse toel õppereisi Berliin ja Pariisi. Ta oli 1924. aastast Eesti Kunstnikkude Rühma liige. Aastatel 1924–1930 kuulus Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingusse. Akberg viljeles järjekindlalt kubismi, tema maalidel on selge kompositsioon ja tundlik koloriit.

Raamat kaasneb Niguliste muuseumi näitusega "Asjade võim" (19.10.2018–12.08.2019). Näituse ja raamatu fookuses on mitmed hiliskeskaegsed ja varauusaegsed teosed Niguliste muuseumist, nagu Lübecki meistri Bernt Notke suurteos "Surmatants” või Brugge püha Lucia legendi meistri loodud Maarja altari retaabel Suurgildile ja Mustpeade vennaskonnale. Kõrvutades kunstiteoseid esemetega Tallinna Linnamuuseumi ja Eesti Ajaloomuuseumi kogudest, luuakse kõnekas dialoog maalitud ja kehastunud asjade maailma vahel. Keskaja inimese jaoks oli asjadel tähtis koht nii elus kui ka surmas. Ehkki enamik retaableid ehk maalitud või nikerdatud altarikaunistusi oli loodud Jumala auks ja hiilguseks, võimaldasid kujutatud kallihinnaliste esemete ansamblid võita prestiiži kogukonnas ning selle kaudu kinnitada suhteid ja mõjuvõimu. Asju iseloomustab kõigil aegadel tarbimis- ja vahetusväärtus, mis saab ilmseks ka paljude luksusesemete puhul, mida retaablitel armastati kujutada.

Tehke iseenestest valgus.
Toetuge sellele ja ärge sõltuge teistest.
Tehke minu õpetusest endale valgus.
Toetuge sellele.

koostamisel osalesid Agnes Aaslaid, Alo Adamson, Maire-Liis Hääl, Jaanus Kiili, Kaie Lehtla, Heino Levald, Olev Liik, Enn Loigu, Tiit Metsvahi, Tiina Randla, Enno Reinsalu, Marit Seepõld, Vello Selg, Valdu Suurkask, Mihkel Veiderma, Harald-Adam Velner, Raivo Vilu, ... jt

Tsiviliseeritud ühiskonna vajadused iga laadi hüvede järgi on pidevalt kasvanud ja kasvavad veelgi. Kõikide hüvede esmaallikaks on aga loodus. Nagu inimlik rõõm ja mure on kaksikvennad, nii on ka inimese ja looduse kokkupuudetel kaks poolust - negatiivne ja positiivne. Ja on inimmõistuse enda teha, kumb neist saab ülekaalu. Inimese ja looduse suhete probleem pole Eesti NSV-s uudne. Inimmõju Eestimaa loodusele on muutunud järjest tuntavamaks. Meie tegevusväljad on nähtavad kõikjal - õhus, vees, maapõues. Alljärgnev on lühike ülevaade Eesti NSV looduskaitse tänapäevast ja probleemidest, tehtust ja tegemist ootavast, tegelikkusest ja prognoosidest.

Käesolevasse teosesse on koondatud põhjalik Eesti Vabariigi müntide ja paberraha kataloog 1991–2010, mida ilmestab rikkalik pildimaterjal. Teos on mõeldud tavalugejale ja autor ei ole teoses kirjeldanud müntide ega paberraha erimeid – vigatrükke jne. Paberrahade proovid on võimaluse piires siiski ära toodud.

Isetehtud ehe on palju enam kui lihtsalt iluasi. See on Su eneseväljendus ja looming, mõtted ja tõekspidamised. See on Su olemuse peegeldus. Enda tehtud ehe räägib lugu Sinust, kordumatust ja erilisest...

Raamat koosneb kolmest osast: ühise tegelasega proosatsüklist "Marju hetked", näidendist "Kirjand pea peal seistes" ja viiest lühijutust-proosakillust, mis on koondatud tsüklisse "Flöödiviis". Selles kogus püsib autor juba eelmisest raamatust "Ränd tuttaval tänaval" tuntud ainevallas - meil vähekäsitletud teismeliste maailmas (tütarlapse pilguga nähtuna), oma õhkkonna, vaatenurga ja psühholoogiaga. Reet Kudu palad on psühholoogiliselt usaldust äratavad.

“Grafomaania III. Korje” on Eesti Kirjanike Liidu noorte sarja kolmas almanahh, mis oma hiliskevadisel ilmumisel on tumepunane ja küps, valmis korjamiseks. Kuus tuumiku liiget korjasid kokku 20 noore luuletaja ja kahe prosaisti tekstid ning köitsid need tervikuks koos fotode ja illustratsioonidega. Lugeda saab näiteks vuntsmõtetest, pasknääridest, mao sünnipäevast, Kaarsillast, telekineesist, konnade tiigi vabariigist ja Bussijaama-Jaanist. Almanahhi kolmas osa anti välja Eesti Kultuurkapitali abiga.

Sisukord: I - Uurimusi ja mälestusi -- Mati Mandel - Arheoloogilistest uurimistöödest Keila väikelinnusel -- Aivar Põldvee - Rahvaharidusest Harjumaal rootsi ajal (1561-1710) -- Monika Nevalainen - Kirjastusühisus "Külvaja" trükikoja asutamine ja tegevus -- Ludmilla Kasmann - Mälestusi Kloogalt 1938-1950 ¤ II - Aruandeid ja kokkuvõtteid -- Harju Muuseumi loomisest ja tegevusest 1988-1993 -- Ülevaade muuseumi kogudest 1989-1993 -- Ajaloolise pärimuse kogumise võistlus 1990-1993 -- Näitused 1989-1993 -- Keila muinsuskaitsepäeval peetud ettekanded 1986-1993 -- Kirjandust Harjumaa kohta 1988-1993 -- Annetajad 1989-1993

Keskmiselt tuleb ühe meeskonna kohta vaid üks inimene, kes on oma tööst tõeliselt haaratud: maksimaalselt energiline, pühendunud ning keskendunud. Seda on ilmselgelt liiga vähe. Viib ju kasin haaratus tööjõu massilise voolavuse, popitamise ja läbipõlemiseni, andes tootlikkusele ning kasumlikkusele valusa põntsu. Raamat "Hoogu tööle!" selgitab, kuidas muuta inimeste töö taas haaravaks. Kui tihti oled sa oma tööga tõeliselt hoos, sellele täielikult keskendunud? Sa ei taha mingit suitsupausi ega kohvinurga klatši. Sul ei tule mõttessegi korraks sotsiaalmeediat näppida. Isegi ärritud kergelt, kui kolleeg sind lõunale kutsub. Selline käesolevas hetkes olemine on hooseisund, dünaamiline mehhanism, mis koondab tähelepanu ja tekitab indu, toob parima esile. Paraku kogeme seda imelist hoogu oluliselt vähem kui võiks. Põhjus peitub selles, kuidas me tööst mõtleme – see on midagi, mida teha raha, mitte lõbu pärast. Et sellist "kokku jooksnud" töötajat kuidagigi tooli küljes kinni hoida, asub meeleheitlik tööandja valimatult lahmima. Boonused, optsioonid, liisinguautod, liumäed kontoris. Tasuta sportimine, puuviljad köögis, suvepäevad Barcelonas ja Ibizal. Kõik selleks, et juhtida tähelepanu eemale tööst, mis ei motiveeri. Märksa odavam ja tulemuslikum oleks keskenduda hoopis sellele, kuidas tööga seotud kogemust paremaks muuta. Tööelamuse disainimine selle keskkonna, töökorralduse, ülesannete ja meelelaadi lõikes suurendavad pühendumust, entusiasmi ning keskendumist. Seeläbi kasvab sisemine motivatsiooni, mis on oluliselt kestvam kui mistahes kompensatsioonipakett, selgitab raamatu autor, rahvusvaheline konsultant ja töödisaini labori VIVIC asutaja Klaas-Jan Reincke.

Sisukord: Lugu väikesest loost, Lugu hiireke Vabikõrvast, Lugu õnnetusekanast, Lugu ustavast siilist, Lugu kuldsest taalrist, Lugu jubedast külaskäigust, Lugu rotist, kes end parandas.

Ballaad pole just sagedane luuležanr, mida aga L. Hainsalu on varemgi viljelenud. Käesolev kogumik sisaldab tosinkond nimetust, mille valdavaks aineks on Aeg, sekka ka konkreetsemast sündmusest ajendatuid – "Vabaduse valvaja" (Rõuges asuva Vabadussõja monumendi varjamise lugu), "Pronksmehe teisaldamine" (J. Smuuli mälestussamba saatusest), "AD 1944" (kirjanikest paadipõgenikest). Kogumiku kaks pikemat ballaadi on "Priiuse pulmad ehk Vabaduse varrud" (Eesti taasiseseisvumise sündmustest) ja "Laul vaprast kanneldajast" (Vanemuise Seltsi ja teatri lugu).

XV sajandil ilmunud trükiseid nimetatakse hällitrükisteks ehk inkunaabliteks. Kataloogis esitatakse inkunaablid tähestikulises järjekorras. Iga inkunaabli kohta antakse bibliokirje, annotatsioon ja kommentaarid. Kataloogi täiendavad trükiste kronoloogiline, linnade ja trükkalite, endiste omanike ning üldine isikunimede register. Teksti näitlikustamiseks on lisatud fotosid inkunaablite tiitel- ja alguslehtedest, ilmekamatest illustratsioonidest ja ehiselementidest.

Autor on omal ajal Jänkimehe nime all populaarsust kogunud teravapilgulise vestekirjanikuna j andeka dramaturgina. Käesolev väljaanne esitab Tammlaane mahukast publitsistlikust loomingust väikese valiku, milles pearõhk on pandud Jänkimehe vesteloomingule, satiirilistele ja humoristlikele paladele. Kompaktsust taotledes tuuakse üksikud palad kärbitult, keelt on ühtlustatud ja ajakohasemaks kohandatud.

Raamatus on üht-teist lõbusat nii jõuluvanale ette lugemiseks kui niisama lugemiseks.

Sisaldab ka: Šokolaadi- ja kastanitäidisega "jõuluhalg" (prantsuse) ; Inglise vahukoore puding

1991. aastal langes aastakümneid rahumeelset kooselu nautinud etniliselt mitmekesine regioon peaaegu üleöö metsikust vihkamisest haaratuna kaosesse. Kogukonnad lõhenesid etnilise ja religioosse kuuluvuse piirjooni mööda ning järgnes sügavalt isiklik võitlus. Sellega kaasnes julmus, vägistamine ja piinamine ning lõppkokkuvõttes tuhandete inimeste surm. „Jugoslaavia lagunemine" uurib endise Jugoslaavia sisekonflikte ja nende rahvusvahelisi tagajärgi. Muuhulgas käsitletakse Vance-Oweni rahuplaani läbikukkumist, NATO esmakordset kasutamist lahingutegevuses ja rahu jõustamisel ning ÜRO poolt sanktsioneerimata sõda Kosovos, millesse sekkusid NATO väed piirkonna etnilise puhastamise ennetamiseks.

Ajaloodoktor professor Sulev Vahtre raamat Eesti vanema ajaloo ühest kõige tuntumast sündmusest - Jüriöö ülestõusust. Suhteliselt põhjalikumalt on käsitletud ülestõusu eellugu ja algust. Mõeldud lugemiseks kõigile ajaloohuvilistele ja täiendavaks lektüüriks Eesti ajaloo õppimisel koolides.

Käesolev raamat räägib sellest, kuidas ühed inimesed võivad kohelda teisi, kui demokraatlikud vaated jalge alla tallatakse ning vihkamise ja vägivalla ideoloogiaga asendatakse. Raamat toob lugejani fakte holokausti kohta ja üritab seletada, kuidas mõeldamatu võimalikuks sai. Raamatule kirjutas eessõna president Arnold Rüütel. Eesti ajalugu käsitleva peatüki autor on Jaan Tõnissoni Instituudi Kodanikuhariduse Keskuse juhataja Sulev Valdmaa.

Juutide kuningas oma jüngritega Eestis! Mida arvasid sellest meie esivanemad ning rahvaluule sangar Kalevipoeg - ja mida arvame meie ise? Autori mõtiskleb esseedes järgmiste küsimuste üle: Mis oleks saanud siis, kui Jeesus oleks sündinud hoopiski Eestis, kas oleks siis ta elu olnud teistsugune? Kas Kalevipoeg käis Jeruusalemmas, kuidas ta oleks seal hakkama saanud ja mida teinud? Juutide kuningas ja eesti keel ehk kuidas oleks Jeesus eesti keelega hakkama saanud? Kalevipoja ateismi küsimus Meie esivanemate võimalikud kõned juutide kuningaga Kalevipoja kõnelusi juutide kuningaga Luuletaja kõnelused Issandaga

On jälle mu päevadest kadunud rahu. Üks soovide soov aina hoiab mind kihkvel - et minustki midagi järele jääks. Ei varjuna kivil, ei kivisse tahut - ma tahaksin olla (tean, see pole lihtne) veel lauluna pärast-mind-tuleja käes.

Kolmeteist-aastase Sigridil on kummaline sõber härra Q, kellele ta kirjutab kõigist oma muredest ja rõõmudest. Ühel päeval saabub Sigridi juurde ootamatult väike tüdruk, kes ütleb end olevat Sigridi poolõde ja nõuab, et Sigrid peab aitama nende ühist vanaema vanadekodust "ära päästa". Nii satub loomult tagasihoidlik ja kartlik Sigrid põnevatesse seiklustesse-sekeldustesse, mille tulemusena lähebki kahel tüdrukul korda vanaema vanadekodust ära tuua ning ka Sigridi ema ja isa taas kokku viia.

Kolmeteistkümnene Lari on pärast autoõnnetust koomas tilgutite all. Ta ema ja isa saabuvad kiiruga Kanadast tütre haigevoodi juurde. Nad ei mõista, mis on juhtunud. Raviarst räägib šokist ja mingist tundmatust narkootilisest ainest. Vähehaaval teadvusele tulev Lari aga ei taha või ei suuda midagi seletada. Ema laseb tal juhtunu kirja panna. Selgub, et kõik algas siis, kui Lari pidevalt oma ajakirjanikest vanematest lahus olles tutvub endast vanema Chrisiga. Chris kutsub ta hea klaverimängijana kooli rockbändi. Seal aga algab kasina ja koduse Lari jaoks hoopis uus elu...Dirk Walbrecker sündis 1944 Wuppertalis. Pärast germanistika-, psühholoogia-, ja pedagoogikaõpinguid töötas õpetajana. Seejärel oli ametis erinevates tele- ja filmikompaniides kuni 1982.a, mil temast sai vabakutseline kirjanik. Tal on kolm tütart ja ta elab perega Münchenis. Dirk Walbrecker on kirjutanud kuuldemänge, filmistsenaariume, aimeraamatuid ning laste- ja noorsoojutte.

Karupoeg Puhh on õnnetu, sest ta pole öö otsa maganud. Hommikusööki saab aga ainult pärast magamist. Ta läheb oma suure murega Saja Aakri Metsa ja kohtab seal sõpra Tiigrit, kes selgitab, et ega ilma unejututa ei saagi magama jääda. Tiigri jutustatud jutt aga ei sobi, Puhh ei jää magama, nii minnakse uue unejutu jahile.

Käesolevas teoses on esmakordselt eestikeelses kirjanduses rohkete aerofotode abil tutvustatud soode maastikulisi iseärasusi ja loodusliku taimkatte struktuuri. Pildid on kolmekümnelt sookaitsealalt, mis annavad võrdlemisi esindusliku ülevaate Eesti soode, eriti rabade looduse kohta, tutvustades neid vähetuntud looduspiirkondi.

See on traagilise armastuse lugu, mida te kunagi ei unusta.

See raamat ei ole leinast, surmast ega suremisest. See on raamat elu ja armastuse sügavusest, mis jääb sünni ning surma vahele. Kui inimene siia ilma sünnib, valatakse ta üle rõõmu ja armastusega. Elu jooksul muutub armastus liiga enesestmõistetavaks ja unustatakse. Oma lähedase elust lahkumise ajal leitakse unustatud armastus enda südamest jälle üles, kuid sellele langeb juba ees ootava leina vari. Mida vähemaks jääb elupäevi, seda ahnemalt püütakse ajast kinni hoida ning seda avatumaks ja avaramaks muutuvad hinged. Raamatu autor Inna Narro on kliiniline psühholoog, kelle igapäevane töö on seotud surma, leina ning erinevate haigustega, millest valdava osa moodustavad pahaloomulised kasvajad. Hiiul töötatud aastad on aidanud tal mõista armastuses avalduvat imet. Elu ja surma piirimaile sattunud inimeste lood on olnud tema jaoks just sellised vaimsed õppetunnid, milles avalduv tarkus on piisavalt väärtuslik selleks, et seda lugejatega jagada.

Pika ja viljaka, edust palistatud kirjanikutee lõpul haarab Armand Boisier´d topeltmure. Ta kogeb oma loova fantaasia kadumist ja kardab armastatud tütre Sandy võõrdumist, kellest talle pärast abikaasa surma on saanud viimane abi üksinduse vastu. Sandy on armunud noorde moodsasse autorisse, kelle romaan seisab müügitabelite eesotsas, samas kui Boisier´ oma seal üldse ei esinegi.Henry Troyat, Prantsuse Akadeemia liige ja Goncourt´i preemia laureaat (1938), on üks vanimaid ja ka viljakamaid prantsuse tegevkirjanikke.

See õpik käsitleb eesti näitekirjanduse arengut kutselise teatri algusest (1906) kuni Eesti Vabariigi okupeerimiseni (1940), mis asetas teatri ja kirjanduse täiesti teistsugustesse tingimustesse. Rõhk langeb draama üldpildi muutumisele ning selle taustal esileküündivatele näidenditele ("Libahunt", "Pisuhänd", "Juudit", "Mikumärdi", "Vedelvorst"), mis võiksid koolikursuses lähema vaatluse alla tulla. Autoriportree on antud Hugo Raudsepast. See peatükk esitab ka lisamaterjali. Sissejuhatavas peatükis on juttu näitekirjanduse spetsiifikast. Õpiku koostaja on veendunud, et draamakirjandust ei saa käsitleda lahus teatrist, mille jaoks näidendid üldjuhul ju kirjutatud ongi. Seetõttu tutvustatakse õpikus ka XX sajandi esimese poole teatrielu, eriti teatrite repertuaarivalikut -- n-ö algupärase näitekirjanduse tellimust. Need ülevaated on mõeldud taustaks, mis aitab näitekirjanduse arengut paremini mõista, ning kujutavad endast lisamaterjali kirjanduse õppekursuse juurde. XX sajandi esimesel poolel valmisid meie lavaklassika tähtteosed, mida teatrites tänase päevani ikka uuesti lavale tuuakse. Teater aitab hoida klassikat kultuurimälus elavana ning suhestab klassikateosed muutuva ajaga, uuendades nõnda iga põlvkonna sidet minevikuga. Teatrilavastustes avanevad klassikateoste tähenduskihid. Õpikus on põgusalt kirjeldatud draamaklassika tuumtekstide lavaelu ja ilmnenud tõlgendusviise. Koostaja meelest annab see ilusa võimaluse näha kunstilisele tekstile olemuslikku mitmetähenduslikkust. Needki ülevaated on mõeldud lisalugemiseks. Tähtsamat on püütud vähem olulisest ja lisamaterjalidest eristada kirjatüüpidega. Õpik eeldab paindlikku kasutamist -- esitatud materjalist ja tööülesandeist valiku tegemist -- ning peaks sobima ka kirjanduse süvaõppes ja draama fakultatiivkursusele.

1930.-1950. aastate kudumitele on omane vastupandamatu ja aegumatu elegants. Need on ajastule iseloomulikult naiselikud, peale selle ka mugavad. Käesoleva raamatu autor on võtnud paarkümmend ehedat möödunud sajandi esimese poole mudelit ja kohandanud neid tänapäeva kudumishuvilise jaoks pisut ümber. Mustrid on lihtsad, kasutatud on käepäraseid moodsaid lõngu ja juhised on antud kuue suurusnumbri jaoks. Kõige selle tulemusel saab ka tänapäeva kudumishuviline hunnitust klassikast rõõmu tunda. Inspiratsiooniküllane raamat lausa kutsub vardaid kätte haarama ning möödunud aegade hiilgust uuesti ellu äratama. Raamat on kaunilt illustreeritud fotodega nii endisaegsetest näidismudelitest kui ka uutest, tänapäevastest variantidest.