Tooted
On 1980ndate keskpaik ja nelja teismelist tüdrukut – mustad juuksed, must meik, mustad tüllseelikud, kassettmakis Joy Division ja The Cure – vaevab igavus. Nende kodupaik Ateena äärelinnas, mida nad poolnaljaga põrgu eeskojaks kutsuvad, on palav ja tüdimuseni tavaline. Siis kuulevad nad Ateena maa-alustest jõgedest ja nende seni argisesse ellu tormab tulvaveena tõotus põrutavast põnevusest.
Paarkümmend aastat hiljem teeb noor antropoloog doktoritööd Ateena linnalegendidest ja tuleb nelja naisega vestlema Erinnyosest, mütoloogilisest jõest, mis põrgu eeskoja all voolavat, ja katastroofist, mis toonaste tüdrukute ellu igaveseks jälje jättis.
Angela Dimitrakaki (s 1968) on kreeka kirjanik, tõlkija, esseist ja akadeemik, kes on seni kirjutanud seitse romaani, ühe novellikogu ning avaldanud novelle paljudes kogumikes ja ajakirjades. Tema ilukirjanduslik looming on mitmele auhinnale kandideerinud ja neid ka võitnud.
Dimitrakaki elab vaheldumisi Kreekas ja Šotimaal, kus ta töötab Edinburgh’ ülikoolis nüüdiskunsti ajaloo ja teooria professorina. Lisaks ilukirjandusele on ta avaldanud terve rea kunstiteoreetilisi raamatuid ja artikleid. Üheksakümnendatel külastas ta Eestit ning on senimaani kursis sellega, mis toimub Eesti kunstis.
“Grafomaania III. Korje” on Eesti Kirjanike Liidu noorte sarja kolmas almanahh, mis oma hiliskevadisel ilmumisel on tumepunane ja küps, valmis korjamiseks. Kuus tuumiku liiget korjasid kokku 20 noore luuletaja ja kahe prosaisti tekstid ning köitsid need tervikuks koos fotode ja illustratsioonidega. Lugeda saab näiteks vuntsmõtetest, pasknääridest, mao sünnipäevast, Kaarsillast, telekineesist, konnade tiigi vabariigist ja Bussijaama-Jaanist. Almanahhi kolmas osa anti välja Eesti Kultuurkapitali abiga.
On täpsemalt teadmata, millal Lahemaa rannakülad Viinistu, Kasispea, Vihasoo, Tammispea, Eru ja teised asutati. Kohanimedena on mõnda mainitud küll juba 13. sajanadi ürikutes. Raamat sisaldab mälestusi alates 19. sajandi lõpust - kalameeste, maaharijate, kaupmeeste, meresõitjate ja salakaubavedajate nii nende endi kui raamatu koostaja poolt kirja panduna. Raamat põhjaranniku külaelust läbi aegade on kodu-uurimusliku sisuga ja ei ei pretendeeri teaduslikule käsitlusele.
Kui keegi tuleks tänapäeval lagedale jutuga, et metsas elavad haldjad ja järvesügavuses sulistab mingit laadi vetevana, naerdaks ta päris kindlasti välja. Ometi on olnud ajaloos pikki ajajärke, kus üleloomulike nähtuste olemasolus sugugi ei kaheldud. Need moodustasid nähtamatu, salapärase, ent eksisteeriva osa maailmapildist.
Usk varjatusse ei ole kuhugi kadunud. Müütiliste tegelaste asemel on nüüd paljude mõttemaailmas koha sisse võtnud vandenõuteooriad. Osa neist on lihtsasti ümber lükatavad kui täiesti ebausutavad, ent need võivad teha ikkagi palju kahju. Halb on see, kui need tõmbavad tähelepanu tegelikelt, reaalsetelt probleemidelt.
Selles raamatus vaatleme eri teooriaid ning esitame fakte ja vastuargumente, mida vandenõuteoreetikud sageli unustama kipuvad, kui nad end selle salapärase maailma mõttelõngadesse mässivad.
Vahetult enne suurettevõtte raamatukoguhoidja ametikohalt pensionile jäämist abiellub 62-aatane aastane härra Stone lesknaise Margaret Springer, et vältida üksindust ja vananemist.
2001. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaadi nimi ei tulnud maailmale üllatusena - Inglismaal elav India päritolu prosaist V. S. Naipaul on koos Jaan Krossiga figureerinud võimalike nobelistide nimekirjas juba aastaid. 69-aastane Trinidadis sündinud Naipaul, kelle kodanikunimi on Vidiadhar Surajprasad Naipaul, on oma teostes kujutanud postkoloniaalsete riikide vastuolusid ning analüüsinud kultuurilisel ja usulisel pinnal tekkinud konflikte.
“Lumine maa” on väga lüüriline teos, milles on tunda kirjaniku taidurlikku stiilimeelt. See on napi süžee ja väheste tegelastega romaan geisha Komako ja linlase Shimamura armastusest lumise maa taustal. Loodus ei ole romaanis sugugi kõrvaline ega teisejärguline, vaid moodustab tegelaste tundemaailmaga orgaanilise terviku. Juhtides tegelaste tundeid samavõrd või isegi suuremal määral kui tegelased ise, omandab loodus teoses muinasjutulise sügavuse.
Uurijad peavad Shimamura prototüübiks kolmekümnendate aastate jaapani haritlast. Komako kuju on loodud tõsielu ainetel, kolmas tegelane Yoko aga oli kirjaniku kujutluse vili. Oma raamatus “Modern Japanese Writers an the Nature of Literature” (Standford, 1976) kirjutab Jaapani kirjandusteadlane Makoto Ueda: “Yoko armastab parandamatult haiget Yukiot. Yukio haigus loob nende vahele ületamatu kauguse. Mida tugevamini Yoko püüab aramastuse kaudu seda kaugust ületada, seda tormilisemaks muutub tema elu. Ka Yoko armastus oma venna Saichiro vastu on kaunim ja puhtam just seetõttu, et selle objekt viibib temast kaugel. (—) Esmalt aramastab Komako Shimamurat sama puhtalt, nagu ta armastab Yukiot: just sellepärast veetlebki ta nii Shimamurat. Tema meelest on Shimamura kauge ja kättesaamatu nagu mõni kabukinäitleja. Õnnetuseks on Shimamura aga vägagi lähedal ja Komako, ehhki ta püüab kiusatusele vastu seista, alistub lõpuks. Hetkel, kui saavutamatu muutub kättesaadavaks, minetab aramastus puhtuse. …
Kaks mängulist ja koomilist, ent ka mõtlemapanevat näidendit Andrus Kivirähu sulest, mõlemad esietendusid Eesti teatrilavadel 1990ndate esimesel poolel.
Tehke iseenestest valgus.
Toetuge sellele ja ärge sõltuge teistest.
Tehke minu õpetusest endale valgus.
Toetuge sellele.