Portreeraamat Beatrice'ist, ühest meie viimaste aegade kõnelduimast modellist, mis annab sisevaate nii maailmast tema sees ja ümber, kui modellikarussellist ja selles ringlevaist inimestest laiemalt. «Küsin endalt, mis tuleb pähe, missugused sõnad on valmis huultelt pudenema, kui püüan Beatrice kuju taas silme ette manada. Need on mõned assotsiatiivsed mõisted: fantastika, muinasjutt, vodka, videvik, number 13, läbipaistvad huuled, üksik pärliga sõrmus ja väike lohuke paremas põses. Kõik oli imeline! Ja see määrang iseloomustab küllalt täpselt kõike, mis sündis minuga selles kodus. Beatrice kodus. Mina muudkui kirjutasin. Kella kümnest õhtul kella kuueni hommikul, turgutades end kohviga. Beatrice vaatas, tõmbas nimesid maha ja küsis aina uusi tekste. Samal ajal hakkasime rääkima moest, sellest, millest Beatrice jutustas köögis võileibu süües, värvides end vannitoas, kõrges magamisvoodis. Nüüd õppisime juba mobiiltelefone välja lülitama ja kella vaatama. Mõnikord, pärast südaööd, olles kööki üle kolinud, lõi ta lahti külmutuskapi ja tõi välkkiirelt lagedale valge vee, minu jaoks apelsinimahla ning segas punast kalamarja hapukoorega. Mina unustasin kogu aeg diktofoni sisse lülitada. Kuidas määratleda selgeid piire?»

Vene rahva vanade kangelaslugude kogumik. 

Venelastel on kuni XX sajandini säilinud rohkesti eepilisi rahvalaule. Venemaal kuuluvad nende hulka bõliinad ja ajaloolaulud, kusjuures bõliinad – erinevalt ajaloolauludest – on enamasti ebaajaloolised ning sisaldavad rohkesti fantaasiat ja hüperboole.

Sisu:

• Ilja Muromets,
• Dobrõnja Nikititš ja Aljoša Popovitš,
• Teisi Kiievi vägilasi,
• Novgorodi vägilasi,
• Ajaloolisi laule ja uuemaid bõliinasid. 

Ükski maru ei mölla nii kui loodemaru, kui ta pikil talveõhtuil kaljude vahel vapustades ja mühades lahti pääseb. Ta kihutab fjordi üles vahutavaiks valgeharjalisiks laineiks - paadid kaldal istutavad tiritammi üles hallide kalameeste onnideni ja vanad tüsedad küünisillad tõusevad õhku ning lendavad nagu linnud üle küla. «Taevas halasta,» ütlevad tüdrukud, kes peavad minema lauta lehmi lüpsma, laskuvad maha ja ronivad neljakäpakil üle õue laternaga, mis kustub, ja piimaämbriga, mis lendab oma teed. Ja «Jumal olgu meile armuline» ütlevad vanad naised toas ahjunurgas ning nende mõtted lähevad kaugele põhja poole, Lofootide kalameeste juurde, kes võib-olla on väljas sel ööl.

"Jah," tegin abitu katse. Minu arvates Joosef eksis mingis mõttes, aga ma ei mõistnud, milles. Ta oli liiga ebakonventsionaalne. Ta heitis pikemata kõrvale kõik need väärtused, millega mina olin harjunud. "Teil võiks olla korralik korter, võib-olla teenija, võiksite osta rohkem raamatuid, käia teatrites, saaksite paremat toitu, kõik oleks puhas... Oh, ma ei oska seletada, kuid eks te saa aru, kuhupoole ma tüürin." "Jah, aga ma ei igatse millegi säärase järele," seletas Joosef kergelt närveldades, kui ta ei suutnud mind panna mõistma oma kummalisi seisukohti. "Põrgu päralt, sellest paremat erakat ei oska ma ette kujutadagi. Siin on kodune ja kõik asjad on niisugustes kohtades, et ma leian nad kohe üles. Kui asju oleks rohkem, jääksid need vaid ette. Mul on suurepärane vaade ja tapeedid on ka ilusad." "Oi, Joosef!" tundsin õudust. "Kas teil üldse maitset ei ole? - Ja kui see kirjutuslaud on korras..." - Ma ei suutnud vängemaid sõnu leida, hingeldasin vaid. "Kirjutuslaud... Te naised olete kõik täpselt ühesugused." Originaali pealkiri: Ihmeellinen Joosef