Tooted
"Algolagnia" (kreeka k. άλγος “valu”, λαγνεία “himu”) on lugu ühest pisut ebatavaliste naudinguallikatega noormehest, kes hilisõhtul Tallinnas kelnerina töötades kohtub kahe vampiiriga. Pärast üht ööd Alisiga on Casey nõus unustama oma senise elu ning järgmised neli aastat elab ta koos vampiiridega vaheldumisi Pariisis ja Venemaal. Käesolev romaan, mis on noore lootustandva autori kolmas teos, saavutas 2008. aasta romaanivõistlusel III koha.
Näitleja ja lavastaja Eino Baskin on 80 eluaasta jooksul nullist üles ehitanud kaks teatrit, teinud säravaid rolle nii teatri- kui ka estraadilaval ning lavastanud ülimenukaid tükke. Aastaid publikut naerutanud mehe eraellu aga on jätkunud hoopis nukramaid toone. Ta on pidanud matma nii abikaasa kui ka pisitütre. Pärast infarkti vaakus ta 47 päeva elu ja surma piiril. Kaks korda on ta trellide taha saadetud. Eino Baskin avalikustab siin raamatus esimest korda enda vangistamise loo noorpõlves ja räägib avameelselt pornoprotsessist, mis kuulutati kinniseks.
Üksteises Ma tõele näkku vaadates näen sind Ja tunnen ära enda külma näo Kujutise, nagu peeglis mind Ta saadab sinus
Tegelikult on ka tema "Isade maas" (1935) loodud pilt Vabadussõjast paratamatult gailitlik ja kindlasti veidi teistsugune kui tõsine teaduslik vaade ajaloosündmustele. Siin on keskmes huvitavad seigad, üksikud episoodid "kolmanda kompanii" võitlusteelt. Aga üldpilt, mis raamatut lugenul Vabadussõjast jääb, on ometi kokku vabadussõjalik, kindlasti saab siit aimu just sellest, kuidas täpselt tuli võit Vabadussõjas. Gailit oli ka ise sõjas, teenides sõjakirjasaatjana – ja seda niihästi Vabadussõjas kui ka Esimeses maailmasõjas.
"Juhanson" jätkab romaani esimeses pooles mõneti August Gailiti "Isade maa" (1935) karnevalliku sõduriromaani joont. Selle taust on Talve soomepoisiaeg Jalkala koolituslaagris, Rajajoe eesliinil ja mujal, kollektiivseks kangelaseks kaheksameheline jagu. Kuskil – kes teab kus – käib suur sõda Uue Euroopa mitme võistleva Neuordnung'i, Hitleri ja Stalini vahel, aga eesti sõdur elab suurtesse sadistlikesse ideedesse nakatumata oma äraootavat muldonnielu, püüdes olemise nirususest huumoriga üle saada ja korvates välist tohuvabohu oma igapäevaseid rituaale sooritades. Need on suuresti sõnalist laadi, aga sõnal on ka sõja ajal suur jõud. Tuleb vahel iseenesele härra öelda, nagu õpetab romaani kuulsaks saanud nimitegelane Voldemar Juhanson, muidu läheb meelest ära, et oled inimene olnud. Romaani teine pool keskendub juhtumustele Põhja-Saksamaal ja eriti Taani piiri äärses Flensburgi laagris. Siin on vähem kuraasikat väljamõeldist ja rohkem mälestuslikku, kuid lugemismõnu aina kasvab.