Mena Suvari mälestusteraamat

Dramaatiline sündmustik, ajalooline kontekst ja suured tunded – Diana Gabaldoni „Võõramaalane“ jätkub lugejaid lummates. Claire’i ja Jamie Fraseri võitlus õigluse ning armastuse nimel paiskab värske abielupaari üha keerulisematesse olukordadesse. Ajas kakssada aastat tagasi sattunud Claire peab läbi käima õige mitmest katsumusest, et pääseda varjulisse sadamasse, ent seegi osutub vaid ajutiseks. Jamiel tuleb aga üle elada nii õõvastav kogemus, et see ähvardab tema keha kõrval hävitada ka tema vaimu. Šotimaal on aasta 1743 ja suurte õnnetuste aeg läheneb vääramatult. Diana Gabaldon on sündinud 1952. aastal Ameerikas Arizona osariigis. Isa poolt inglise-ameerika, ema poolt mehhiko ameerika päritolu Diana õppis zooloogiat, merebioloogiat ja ökoloogiat. Temast sai teadlane ja Arizona Ülikooli õppejõud. Kuid 1988. aastal otsustas ta puhtalt huvist, „kuidas see käib“, kirjutada romaani. See osutus õnnestumiseks ja pani alguse tervele „Võõramaalase“-raamatusarjale, mille põhjal valmis tänavu ka samanimeline telesari, mille võtsid ühtviisi soojalt vastu nii kriitikud kui ka vaatajad.

„Kaka ja kevad” ning „Karneval ja kartulisalat” saavad järje! Andrus Kivirähki uus lasteraamat „Tont ja Facebook” sisaldab lugusid kärbsepirukast ja tatipuust, täispuhutavast vanaisast ja laulvast kuusepuust. Aga lugeda saab ka musimaiast herilasest, imelisest ketšupist, karvasest sülearvutist, saabastega supist ning veel paljudest kummalistest tegelastest. Pildid on raamatusse joonistanud Heiki Ernits ja nagu ikka Ernitsa puhul, võib tema pilte vaatama jäädagi.

Hea lugeja! Raamat, mille avad, kõneleb Eestimaast ja seda tiheda võrguna katvatest mõisaansamblitest. Mõis on osa siinse maa ja rahva kultuurist; see ilmub meie silme ette nii visuaalsete jälgedena, mille ajalugu on meile jätnud, kui fantaasiapiltidena, mis kusagil mõisaaidas on värvilise saaniteki all tänaseni alles.

Koputame ja astume sisse… Majaperemeest ei ole täna kodus, ei ole olnud juba sada aastat ega tule enam kunagi tagasi. 

Mis on alles, on mälu – maalingu fragmendid laes, stukkdekoor seintel, park ja puiesteed, mis toovad meid ikka ja jälle mõisamaailma algusesse tagasi.

Autor on raamatu jaganud osadeks ja need omakorda peatükkideks; alustades mõisa ideest ja mõisaelust, võetakse mõisaarhitektuur vaatluse alla ajalooliste perioodide kaupa selle kõige varasematest kihistutest kuni oma hääbumise ja traagilise lõpuni ning taassünnini 20. sajandil. Ülevaadetele erinevatest ajastutest järgnevad üksikmõisate kirjeldused, mis liidavad erinevad mosaiigikillud tervikuks, avades suurte teemade kõrval väikesed, makrokosmose kõrval mikrokosmose, milles iga mõis astub esile oma ainukordses värvis ja vormis, pannes südame kiiremini põksuma ja küsides üha uute lugude järele.